Merje koduõpe

Tervisest ja koertenäitusest.

2012-01-23T17:56:00.008+02:00

Meie oleme saunainimesed ja soomlased on ka saunainimesed. Igas korteris pidada oma saun olema, rääkimata majadest. Nii et me sobime. Eestis tegime talviti kaks korda nädalas, Soomes teeme enamasti kaks, vahel ka kolm korda. Ja oleme terved olnud. Ehk siis - kui parafraseerida Liisa Pakostat - oleme terved tänu kahele s-ga algavale sõnale "saun" ja "sport". Liisal oli neid sõnu küll kolm, aga meil see kolmas sõna algab hoopis r-tähega ja see on "rõõmus meel". See, kui terved oleme terve selle sügise ja talve jooksul olnud, on isegi mulle üllatuseks, kes ma tean, et meile haigused kergelt külge ei hakka. Või kui hakkavad, siis ei jää pikalt külge.
Nüüdki oli nii, et ükspäev Aadu kurtis kurguvalu ja kui kurku vaatasin, siis leidsin sealt väga suured punased mandlid. Samal õhtul olime saunas käinud ja ilmselt see Aadule väga ei sobinud, sest öösel tõusis tal palavik päris kõrgele. Andsin talle mõned terad ja natuke sooja teed juua, hoidsin kaisus ja Hella tegi umbes sada musi ja järgmisel hommikul oligi terve mees. Olid pikalt õues ja ehitasid lumeonni ja pärast tulid punaste põskedega tuppa. Nüüd on sellest nädal möödas ja sellest nö haigusest on järel ainult paar väiksemat lümfisõlme kaelal.
Aga tegelikult tahtsin kirjutada oma kohtumisest Mardi kooli medõega. Meid Mardiga kutsuti vastuvõtule ja valmistasin ette päris pika kaitsekõne mittevaktsineerimise hüvaks. Tädi rääkis, et nemad ikka jälgivad ja mõõdavad lapsi koolis iga paari aasta tagant ja vaatavad, kuidas vaktsiinid tehtud. Ma ütlesin seepeale, et Marti pole vaktsineeritud. Õde ütles seepeale sõbralikult, et ta võib täna kaks süsti ära teha. Mina ohkasin raskelt ja alustasin kaitsekõnega. Rääkisin, et mul pea pooled lapsed vaktsineeritud (ja mina olen oma kohuse ühiskonna ees täitnud...ok, tegelikult seda ma ei öelnud, aga mõtlesin) ja ühel lapsel ilmnesid neuroloogilised kõrvaltoimed (selle väljendi küsisin enne Reinult täpselt järele) ja midaiganes. Ning seepeale ütles medtöötaja täpselt sama sõbralikult "selge, siis ei vaktsineeri". Ja kogu lugu. See oli pisut ootamatu, kuid meeldiv reaktsioon.
Mart tunnistati igati eakohaselt arenenud ja täiesti puruterveks lapseks. Ma küll teadsin seda, aga ikkagi oli tunne, nagu koeraga näitusel:) Just nädalavahetusel vaatasime, et meie lähedal staadionil on koeranäitus ja siis ma mõtisklesin, et millised võiksid olla samasugused lapsenäitused. Vanemad kammiks, triigiks ja nuumaks lapsukesi nädalaid enne võistlusi ja siis tooks nad autoga kohale ja laseks lahti - poomile kõndima ja rõngast läbi hüppama. Või klotsidest torni laduma ja korrutustabelit ette kandma...
Ilmselt tulid sellised imelikud mõtted mulle pähe seoses sellega, et ma tegelikult pole aastaid käinud lastega arsti juures lapsi nö hindamas. Ja ehkki see oli siuke kummaline roll, oli siiski päris tore kuulda kõrvalseisja arvamust oma lapse "kõlblikkuse" kohta. Kuna medõe toon oli täiesti neutraalne ja ilma mingite alatoonideta, siis andsin talle andeks isegi tema püüded soovitada Mardil piima juua (mida ta pole teinud peale rinnast võõrutamist) või kala süüa (no lihtsalt ei maitse):)
Minu jaoks on absoluutselt talumatu kellegi üleolev suhtumine ja seda pole ma siin Soomes üheski kohas kogenud. Inimesed on sõbralikud ja osavõtlikud, isegi ametnikud. Keegi ei pea sind lolliks või vähemalt ei näita välja, kui peab.
Ja uudistest veel seda, et ka Musja sai põhikohaga muusikakooli ja nüüd harjutab viiulit erakordse usinusega. Mulle on päris üllatuseks selline motiveeritus arvestades tema muidu nii pubekameeleolu "ahh, see kõik on jama võrreldes sellega, kui kole ma välja näen"
Ja meil on õues järjest valgem. Oo, päike, tule, tule!!

Jaanuari kesknädalal.

2012-01-18T09:24:00.004+02:00

Viimase aja märksõnad on talvespordivarustuse hankimine ja Jussi ühikas. Kuna lastele öeldi koolis nädal aega tagasi, et sel nädalal algab suusatamine, siis muud üle ei jäänud, kui ostma asuda. Nii Mardile kui Hellale saime korralikud suusad ja saapad kirbukatest, vaid kepid ostsime Mardile uued, Hella sai needki kasutatult. Ja täna pidi olema siis see päev, kui lapsed rajale lükatakse. Hella läkski eelkooli suusad kaenlas, kuid Mart ütles, et neil täna veel suusatamist ei toimu, kuna koolis on presidendivalimised. Mina ei tea, miks ja kuidas nad seal seda presidenti valivad, aga igal juhul eile, kui me eesti keele tunnist tulime, olid koridoris kastikesed presidentide piltidega. Täna läheb valimiseks ja näis siis, mis nende tulemustega peale hakatakse:)
Iga kord, kui mulle sajab kaela mõni ülesanne "kõrgemalt poolt", no näiteks laste koolist või huviringist, ma olen tükk aega oimetu ja mõtlen, et oo mai gaad, sellega ma küll hakkama ei saa. Aga siis võtan end kokku ja hakkan süsteemist läbi purema. Ja enamasti saame hakkama, nagu see suusanduse hankimine siit-sealt kokku. Mõne asjaga ei ole veel saanud ka. Näiteks öeldi mulle Mardi tšello puhul, et see tuleks ära kindlustada. ??? ütlesin mina. No lisage see Mardi enda kindlustuse hulka. Uups, meil pole mingeid kindlustusi. Mina olen nõuka-aegne naine ja usaldan ainult oma kahte kätt. Ok, mehe kaks kätt on ka siiani usaldusele vastu pidanud.
Aga katsu sa heaoluühiskonnas selliste mõtetega lagedale tulla. Ja ma ei tulegi. Loodan vaikselt, et äkki läheb mööda...
Jussi ühikas oli ka paras väljakutse. Hakkasin netist otsima, et kust üldse alustada ja selgus, et Kokkolas on õpilaste ühikate süsteem ja nendega saab ühendust täites kodulehel olev ankeet. Me Jussiga siis täitsime ja jäime ootama. Kuna paari nädala jooksul vastust ei tulnud, siis otsisime üles peakorteri aadressi ja läksime ise kohale. Juss rääkis puhast inglišt, mina mittepuhast suomit ja vähem kui veerand tunniga oli poisil korter olemas.
Suur laps tahab ju vanematest eraldi elada. Keeta oma teed ja laulda oma laulu. Ja mis põhiline - magada nii kaua, kui und jätkub, ilma et isake kogu aeg selle kallal keelt teritaks. Mina mõistan seda tunnet. Olin ise noorest peast samasugune. Seda, milline praegu oleksin, ma ei teagi, kuna pole 20 aastat sõba silmale saanud:)
Aga jah, mul on väga raske lapsi unest üle ajada. See tundub kuidagi vägivaldne. Sekkumine kellegi teise maailma, mis on päris tema oma. Ma ei raatsi minna ja hakata magavat last raputama või teda hüüdma unemaailmast välja.
Ilmselt oli/on see ka üks põhjus, miks koduõpe mulle nii südamelähedane on. See arvestab lapse loomuliku rütmiga.
Täna mõtisklesin selle üle, et kas mul on kahju, et lapsed pole praegu koduõppel. Nii ja naa. Hella puhul tahaks küll tihti teda koju jätta. Tõele au andes - jätangi. Aga Musja ja Mart on nii rahul selle eluga, mida nad elavad, et ei kujuta teistmoodi ettegi. Mart on end leidnud spordimehena. Eile, kui talle kooli vastu läksin ja ta autosse istus, vaatasin teda pika pilguga. Mart küsis "mis sa vaatad?". Mina ütlesin, et vaatan, mis mees ta on. Ja Mart vastas "no mis mees, mis mees - SPORDIMEES olen!".
Ta raporteerib iga päev, mitmes ta klassis on köielronimises või mitu väravat saalihokis lõi. Ja enamasti on ta (vähemalt enda sõnutsi) esimeste hulgas. Ta teeb kõike kirglikult ja suure rõõmuga.
Ja Musja...elab nüüd pubeka seltsielu, mis koolipäeva lõppedes jätkub facebookis ja veel kusagil netiavarustes. Ma ei tea, kas ma tahan sellest eriti palju teada, aga fakt on see, et Musja eriti mind ei teavitagi asjade käigust.
Hella võttis eile oma rühmapildi ja hakkas arvutama, kui palju tal sõpru on. Sai kokku 8 tüdrukut. Ja ta nentis, et kui ta lasteaias ei käiks, siis tal neid poleks ja see oleks kurb. Täna hommikul, kui tegin Hellale patsi, ta arutas "kui täna ka veel Ronja haige on nagu eile, siis ma vist olen täna ise meie kamba pealik". See kõlas kahtlaselt, aga eks me varsti kuule, kui kahtlaselt.

Lumerõõm!

2012-01-15T16:37:00.006+02:00

Kuuselugu.

2012-01-11T19:08:00.002+02:00

Me ei raatsi sel aastal kuidagi kuuske välja visata. Võitlesime selle eest pereisaga kõvasti. Tema seisukoht oli, et enne Eestisse minekut pole mõtet mingit kuuske majja tuua, sest nagunii oleme jõulu ja uueaasta ju ära. Ja Eestis pole mõtet ometi kuuske osta, kui ümberringi on metsad ja mõne kuusekese toob ta kasvõi ise koju oma roosade käekestega. Jah, aga mina olen paraku viimastel aastatel näinud neid kuusekesi, mida ta suurte hangedega, uduste prillide ja hämara talveilmaga metsast on meile leidnud. Siuksed räbalavõitu. Eelmisel aastal sain hüsteerilise naeruhoo, kui ta tuli koju kuusega, millel oli pool latva ära lõiganud, kuna kuusk poleks muidu autosse mahtunud. Küsimusele, et miks ta alt jala poolt tükikest ära ei saaginud, ma adekvaatset vastust ei saanudki.
Ühesõnaga on kuuseteema meil viimasel ajal olnud selline hell teema.
Aga nüüd Soomes võtsin julguse kokku ja panin lapsed autosse ja kuna ma teadsin, et ühe poe juures tore vanaonu müüb kuuskesid, siis sinna sõitsimegi. Ja ära ta tõime! Ootas ilusti meie tagasituleku Eestist ära ja praegu on sama ilus kui kolm nädalat tagasi. Mõni üksik okas on langenud.
Kui tavaliselt on mu hingel kerge kuuske välja visata ehk ära kütta, sest sellega seondub mul kevadeootus ja valge aeg, siis sel aastal ma ei kibele. Las ta olla.

Külm on praegu järele andnud. Ilm on selline mõnus miinus 4.
Mart ja Rein läksid uisutama. Järgmisel nädalal algavad lastel nii eelkoolis kui koolis suusatamise tunnid, mis tähendab, et me peame natuke suuski jm selleks tarvilikku ostma.
Täna tuli Mart isetehtud puust võinoaga koju. Neil pidi keldrikorrusel olema suur puutöökoda tikksaagide ja höövlite ja muude riistadega. Tore, et niimoodi ka Mart meisterdama õpib.

Kokkolas talvel.

2012-01-07T15:28:00.003+02:00

Nüüd oleme siis talvise Kokkola linna ka ära näinud. Täna hommikul tulid Mart ja Rein trepist üles ja kuulsin juba teki alla, et midagi erilist on juhtunud. Ja siis nad seisid uksel ja ütlesid, et arva, kui palju kraade on. Ehhee, miinus 20!
Ja lumi on ka tasapisi kogunema hakanud. Öösiti lükkavad nähtamatud lumesahad selle kokku, hommikuks on teed kenasti puhtad. Natuke näitab end ka päike, aga üldiselt elame hämaras, mis pole ka väga hull, sest inimesed põletavad rõõmuga tulukesi maja ees ja sees ja puude peal. Muidugi pole see väga säästlik, kuid ilus on küll.
Rein ihub uiske ja Mart unistab suuskadest. Väiksemad on seni piirdunud poe kõrval lumehunniku otsast alla laskmisega.
Täitsa naljakas on muidugi see, et noored sõidavad endiselt ringi jalgratastega. Minu meelest on see omaette fenomen, kui enesestmõistetava näoga sõidavad näiteks Musja kooli õpilased ratastega kooli. Tuul puhub, lumi sajab, seljas raske kott ja peas paks müts. Aga nemad tulevad jalgrattaga. Sest kui järele mõelda, siis millega nad ikka peaks tulema. Kõigil ei saa ju vanemad pidevalt taksojuhte mängida.
Ma ei kujuta tegelikult enam ette, kuidas Eesti lapsed kooli saavad, kui nad sinna ratastega ei sõida:)

Meie lapsed läksid rõõmuga kooli peale uut aastat. Ja reede õhtuti ootavad nad juba esmaspäeva, et saaks kooli minna. Nii et meil on kooliskäimisega endiselt okidoki. Kui nüüd vaheajal kodus Eestis käisime, siis minult ikka küsis üks ja teine, et kuidas on selle koduigatsusega ja kus siis rohkem kodutunne on, kas siin või sealpool lahte. Ma ei osanud kohe öelda täpselt seda, mida tunnen. Aga olen nüüd seedinud nii ja naa ja täpsustatud andmetel võiksin öelda, et ma ei tunne end kusagilt lahti kistult. Mäletan põhjusi, mis me Soome tulime ja need on alles. Neist peamine on laste kool. Ma tõesti ei suuda leppida Eesti koolisüsteemiga. Või vähemalt, kui on võimalus valida. Ma ei taha, et mu lapsed saaks iga liigutuse eest hindeid ja et nad peaks kooliskäimise pärast stressama.
Täitsa võimalik, et seda võiks pidada ärahellitamiseks, aga mulle meeldib Soome kool väga. See, et lapsi siin hoitakse, et ei peeta enesestmõistetavaks nende peedistamist faktide ja pideva kontrollimisega.
Tunnistused tulid ka enne jõulu paar nädalat. Seal olid lahtrid erinevate aspektidega, olid õpetajapoolsed hinnangud, lapse enda poolsed hinnangud. Musjal olid ka hinded - enamasti vahemikus 8-10 (10 on siin maksimum). Järgmisel päeval viidi tunnistused tagasi ja siis jätkus kool veel paar nädalat. Ei olnud sellist suurt tseremooniat, et "lapsed, veerandilõpp läheneb, pingutage ja ponnistage nüüd kõvasti!" või et "no mitu kolme sinul tuleb?" ja "meie klassis on x arv läbiviielisi".
Oi, kuidas ma ei seedi seda hinnetejama.

Aga jah, meil läheb hästi:)

Hella lasteaia jõulupidu.

2011-12-17T22:01:00.005+02:00

Toimus imeilusas Kokkola kirikus, mis siinsamas, meie kodu lähedal. Paari rühma jagu lapsi, palju vanemaid, õdesid-vendasid ja vanavanemaid. Hella laulis oma eelkoolikaaslastega ja meie saime esimest korda kuulata naiskirikuõpetajat ja laulda soomekeelseid jõululaule. Akna taga möllas tuisk ja mina ei jõudnud ära imestada sooja kiriku üle.

Pisikesed jõulud.

2011-12-16T09:45:00.006+02:00

Eile oli meil "eesti keele jõuluõhtu", mis tähendab, et kutsusin kõik oma õpilased koos vanematega kooli tähistamaks saabuvaid jõulupühi ja edendada ehk pisut ka kogukondlikku läbikäimist. Koos meiega oli kohal 6 peret, mitmest perest on mitu erinevas vanuses last. Ja mõned ei saanud kahjuks tulla.
Aga minu meelest läks meil õhtu ilusti korda. Lugesime pisikestega oma luuletusi ja siis oli tutvumisring, kus vanemad rääkisid, et millega tegelevad ja kuidas nad siia on sattunud jm. Lapsed hajusid koridoride peale jooksma ja neid polnud pikema aja jooksul näha. Aeg-ajalt oli kuulda rõõmsaid hääli lähemalt ja kaugemalt, õnneks suuremat matsu ei juhtunud, ehkki melu järgi oleks võinud seda karta. Hiljem kuulsin, et lapsed olid mööda tühja koolimaja laiali, mängisid pimesikku ja peitust, käisid aulas köie otsas kiikumas ja tegid veel jumal teab mida. Igal juhul suurtele tegin viktoriini Eesti ajaloost, mille võitis võistkond "Pärl" koosseisus meie Mart ja meie issi. Loodetavasti keegi ei kahtlustanud korruptsiooni...
Tore oli veel see, et kaasas oli ka nö noorem põlvkond, neli kolme-nelja-aastast last, kes vahvasti vennastusid ja suurematega kaasa kimasid.
Aga minul on süda nüüd kerge nagu linnukesel, sest esimene poolaasta on sisuliselt möödas ja mulle tundub, et me oleme sellest kenasti läbi tulnud.
Lastele meeldib koolis üha rohkem, nad on leidnud sõpru ja neil on tore. Eks me ikka arutame oma pisikeselt "reisilt" koju tagasi pöördumise variante, et millal ja mis põhjusel peake see toimuma. Mart ütles ükspäev, et tema tahaks oma koolis ikka lõpuni, st 6. klassini käia. Musjal on ettekujutus, et ta läheb Eestis gümnaasiumisse. No vaatame seda asja.
Muideks ei teadnud enamus eile õhtul meiega koos olnud peredest, et millal nad Eestisse tagasi lähevad, aga samas oli see mõte kõigil kusagil hõljumas.

Ringvaade.

2011-12-09T22:37:00.002+02:00

Leidsin meid internetis "Ringvaate" saates. Seal keskpaigas.

Pilte detsembris.

2011-12-07T23:13:00.006+02:00

Nagu Aadu nüüd suurtele vendadele skypes räägib: "Mul on tuut (=batuut), labidas (lastelumelabidas) ja uisud!". Aadu on rikas poiss. Uiskudele on kõik meie lapsed kolmeselt läinud, samas vist mitte keegi nii kohe peale sünnipäeva.

Esimest korda issiga jääl.

Väsinud uisumees teel garderoobi.

Hellake.
Ja esimene lumi! Lumememme tegid lapsed õhtul valmis. Hommikul läks Aadu akna juurde, vaatas välja ja ütles: "Ei olegi lumememm ümber kukkunud, täitsa elus on!"

Nälga suremisest ja spordist.

2011-12-05T23:06:00.003+02:00

Aadu jauras mitu päeva, et tema tahab endale "sugust lastetuuti, nagu on Luisel" ehk siis samasugust lastebatuuti nagu on Luisel Eestis. Mulle meenus, et ühes kirbukas nägin ükskord sellist ja andsin möödaminnes lubaduse, et teinekord võime ju vaatama minna, kas see on veel alles seal. Aadu tahtis muidugi samal õhtul minna, aga kuna oli laupäev, siis pidi ikka veel ootama. Ja täna siis koitis päev kauaoodatu. Läksime ja nägime. Hind on 35 euri pealt 30-le lastud, mis ikkagi ületas mu ettekujutust sellest, kui palju üks kirbuturult ostetav ese võiks maksta.

Aga valikut polnud, Aadul oli juba batuudi maik suus ja pidime ära ostma. Kuna see pood on Kokkolas minu teada ainuke, kus tuleb maksta sularahas, siis pidime enne veel toidupoes käima ja sealt automaadist raha välja võtma. Samas käisime, tegime poes ka toiduostutiiru ära. Ma ikka natuke ohkasin ja ütlesin, et ma ei tea ikka, kuidas selle batuudiga saab, et maksab palju jne. Et ostaks siis täna vähem rooga kokku. Mart elas väga kaasa mu rahamurele ja ütles Aadule "kuule, äkki me täna veel ei osta seda batuuti, sest siis saab emmel raha otsa ja me ei saa süüa osta ja SIIS ME SUREME NÄLGA!" Ta püüdis muidugi Aadule mõista anda olukorra tõsidust, aga minu kõrvale tundus selline liginemine liiast ja ma ütlesin, et nii hull asi nüüd ka ei ole, et küll me saame.

Nüüd on batuut õhtu otsa kasutuses olnud ja ma olen väga rahul. Väikesed ei saa ju ilma liikumata, ikka on vaja ronida ja joosta ja hüpata. Ja palju siin toas ikka selleks võimalust on. Aadu katkub üles diivanipatju, ehitab neist hunnikuid ja hüppab otsas. Või siis hüppab diivanilt diivanile. Või müravad Hellaga meie suures voodis. Igal juhul käib pidev madistamine, kukerpallitamine, pea ja käte peal seismine jne. Mart istub juba natuke rohkem paigal, aga ka temas on veel seda kutsika hullamissoovi. Õnneks on tal trenne nädalas piisavalt, et ennast välja elada.

Sügisel, kui lapsed olid kooli läinud, saadeti mingite jõudude poolt meile koju voldikuke, mille sõnum oli "lase lapsel liikuda!". Ma olin algul skeptiline, et mida nad nüüd jälle tahavad ära nämmutada, aga siis hakkasin lugema ja see oli väga armas, kuidas lapsevanematele pandi südamele, et need ikka kogu aeg otsiks ja annaks oma lastele võimalusi õues olemiseks ja sportimiseks. Toodi elulisi ja lihtsaid näiteid, kuidas seda teha.

Ja tõesti - sproditrennid on lapsi täis. Vanemad tassivad järjekindlalt mitmeid kordi nädalas lapsed kohale, et need saaks ikka kõiges osaleda.

Sellepärast mul süda valutab natuke Musja pärast, kes peale sügisest jalgrattaväntamist pole eriti muud sportlikku korda saatnud. Nojah, koolis on muidugi kehalise tunnid, aga seda pole palju. Samas ma ise polnud ka selles vanuses eriti sportlik. Ja mis mul viga on? (eneseiroonia).

Üks luuletus.

2011-12-04T16:48:00.002+02:00

Palju aastaid tagasi õppisin jõuluks selgeks sellise luuletuse. Ma ei tea, miks, aga see läks mulle väga südamesse. Mingid fragmendid on vahel meelde tulnud, aga kunagi ei suutnud tervet luuletust meenutada. Paar päeva tagasi tuli mulle idee otsida googlist nende sõnade abil, mida mäletasin. Ja leidsin!

Panen blogisse ka, siis on kindlas kohas:)

Kaugel laanelagendikul, seal,kus külmund ojake.
unetuna härmakuues ootab kuusepojake..
Hommikul ta vanem õde viidi ära laial reel...
öö on lähedal, kuid teda tagasi ei ole veel.
"Kibuvitsa-vanaema, tead sa, mis sai sõsarast?"
Eideke vaid ohkab unes ega kuule kuuselast...
kellelt ometi küll küsiks-keegi pole üleval.
rohukõrred, lillenupud ammu lumeteki all.

Virgub tuul ja sajab, helbeid tantsuringis keerutab.
Üks neist liugleb kuuse latva, talle tasa leelutab: "Ei su õde enam ole
Lihtne metsakuuseke..
ta kui murueide tütar, seljas särav kuueke.
Käes tal küünlad värvilised, kannab hõbetähte peas...
nagu muinasjutus elab suures saalis, laste seas.
Maga, maga, väikeveli,
küllap suureks kasvad kord.
Seni külmataat sind ehib
kaunis on ta härmakard..."
Laulis lumehelves une kuusepoja laugele
Laenas tiivad tuulesõbralt, lendas jälle kaugele...

Ylös, ulos, lenkille!

2011-12-02T12:00:00.008+02:00

Täna hommikul kuulsin raadiost, et Tampere (vm) ülikoolis on uuritud hea paarisuhte "saladusi" ja üks põhilisi neist oli, et kogu pere koos lastega tehku koos argiseid tegemisi, elagu koos argist elu. Mitte, et paar peaks oma suhet kuidagi erilist aretama ja putitama a´la kusagil peenes hotellis nädalavahetuseti küünlavalgel.

Mulle igal juhul see meeldis. Sest meie pole ka mingi küünlavälgutajad ja hotelli laste eest pagejad. Elu käib siin ja praegu ja argipäev on just nii värviline kui värviliseks sa ise ta elad.

Kunagi täitsime ühte ankeeti, mis oli vajalik perede missivõistluseks (loe: paljulapseliste perede konkurss) ja seal oli küsimus, et "millised on teie pere ühistegevused?". Küll ma nuputasin seda vastust, et mis imeasja nad tahavad saada. Kui peres on 3,4...7,8,9 last, siis mis on need peened "ühistegevused", mida vanemad lastega koos võiks sooritada? Ma panin vastuseks, et teeme kõike koos. Kokkame, koristame, loeme ja laulame.

Poliitilise korrektsuse huvides olgu öeldud, et minul pole vähimatki nende inimeste vastu, kes tahavad aeg-ajalt lastest rahu saades küünlavalgel oma asja ajada. Nagu pole mul midagi ka nende vastu, kes kodus ei sünnita, lapsi vaktsineerivad või on lihtsalt homod:) Mulle lihtsalt meeldivad inimesed ja enamasti ma otse suheldes üldse ei mõtle kellegi ilmavaatele või tekialustele huvidele.

Samas mind puudutavad teemad, mis õhus laiemalt hõljuvad ja millest ma tunnen, et nad on ideena olulised.

Aga tagasi meie paarisuhte juurde. Kui Rein veel kodus olles soome keelt õppis, siis talle millegipärast hirmsasti imponeeris soomlaste hüüdlause "ylös, ulos, lenkille!", mis siis maakeeli võiks kõlada "üles, õue, kõndimaie!" ja ta unistas, kuidas ta Soomes hakkab tervislikuks ühes rattasõidu ja lengitamisega. Ja hakkaski! Nüüd ta muudkui sõidab oma rattaga, millel on naelkummid, ja õhtuti käib kõndimas. Ja ühel õhtul kutsus mindki kaasa. Ja ma läksin. Ja nüüd käime koos. Mulle kohe meeldib. Näiteks joosta mulle ei meeldi, sest see väsitab ruttu ära, veremaitse tuleb suhu ja minusugune hädapätakas on pärast jooksmist haigem kui enne.

Kuna me elame linnaserval "külas", kus on palju eramaju ja valgustatud teid, siis on kõndimisvalikuid palju. Eile käisime näiteks vaatamas, kas staadionile on juba hakatud ehitama liuvälja, et siis teaks kohe, kuhu uisuhuvilised suuna võtavad, kui külmaks läheb. Oli hakatud küll. Ja siis kõndisime üle koolihoovi. Ja siis üle kirikumäe.

Kõndides saab rääkida, mis on ka väga tore. Kodus on sageli omavahel kõnelemine raskendatud, kuna igasugused "segajad" on peal. Nii, kui mina juttu alustan, tekib tihti näiteks Mardil seos juba esimese väljaöeldud sönaga ja ta hakkab ise jumala rahus kõnelema.

Aga õues ei saa.

Ja eile näiteks suutis Rein isegi mu kirglikku taimetoiduteemalist tiraadi kuulata ja kaasa mõelda.

Nii et meie pere lisaks hea paarisuhte valemisse argipäevastele ühistegemistele ka õhtused väikesed lengitamised.

Lapsed.

2011-11-27T14:14:00.005+02:00

Rein läks täna hommikul poisse rongi peale viima, mina jäin koju. Kell oli 6.50 hommikul. Ei raatsinud kohe voodisse pugeda, vaid kõndisin mööda pimedat maja, keset kogu seda segadust, mis kaasneb 9 inimese koosviibimise ja neist kahe lahkumisega. Lõpuks istusin suurde tuppa maha ja nautisin vaikust. On ikka suur vahe vaikusel ja vaikusel. Kui oleksin lasteta, siis elaksin kogu aeg vaikuses ja rahus, puhtuses ja korras. Kas siis oskaks seda niimoodi väärtustada? Ilmselt oskaks väärtustada, aga kas just NIIMOODI:) Vaikus on tore, kui tead, et maja iga nurk on täidetud soojuse ja eludega. Mis siis, et need elud sõidavad varsti Sinu omasse sisse ja ei jäta Sulle omaette olemiseks ainsatki nurgakest.

Nüüd on mu viiest pojast kolm minust pikemad. Vaatasin neid ja mõtlesin, et issand, kuidas saavad inimesed niiiiii erinevad olla. Igaüks ise nägu, ise tegu. Igaühega olen võidelnud ja pisarateni solvunud olnud, siis jälle andestanud, neid imetlenud. Tundnud end täiesti läbikukkunud emana ja siis jälle väga võimekana:)

Olen ennegi ja ikka mõelnud selle fenomeni üle, et kas lapsed peavad vanemaid kartma. Kustmaalt lähevad piirid sõbraliku oleku, võrdsuse, neutraalsuse, autoritaarsuse jne vahel. Meie lapsed meid ei karda. Vahel mulle tundub isegi, et nad ei võta meid kui vanemaid (mõtlen muidugi suuremaid lapsi), vaid kui kaaslasi. Ma ei tea, kas see on halb või hea. Kaaslaste suhtes ollakse ju õiglasemad ja kriitilisemad, kui sunnitud alluv-ülemus vahekorras. Või vähemalt lubatakse endale rohkem. Meie lapsed lubavad endale päris palju. Kui midagi ei meeldi, siis see öeldakse välja. Kui tuju on halb, siis elatakse end välja. Kui meeldib, siis ei jäeta sedagi enda teada. Aga kokku teeb see lõputu põrkumise, vastandumise, kohanemise (olgu vägisi või vabatahtliselt), mida mina pean tasandama piirini, kus oleks võimalik veel koos eksisteerida.

Neil on oma selged seisukohad maailma suhtes. Neil on oma huumorimeel. Vahel mulle tundub, et nad ei karda mitte midagi, ega mitte kedagi. Meri põlvini:)

Ja mis on tõeliselt imetlusväärne. See on see, kuidas nad suhtlevad oma väikese vennaga. Tema on see, keda nad tahavad skypes näha ka siis, kui levi on kehv ja me pildi maha võtame. Ja kui ma küsin Jaagupi käest, et millest te kõige rohkem puudust tunnete seoses meie eemalolekuga, ütleb ta "Aadust".

Nad naudivad täiega tema juttu, tema nalju, temaga müramist. Tõstavad ja pilluvad ja kallistavad. Ikkagi elus asi:)

Ma usun, et mu poistest tulevad head isad, isegi kui nad meestena peavad veel palju õppima ja elult õppetunde vastu võtma.

Ausalt öelda pole mul ka paremaid vestluspartnereid ja kuulajaid kui oma lapsed. Suurematel on muidugi oma arvamus (ja vahel liigagi palju ja radikaalne), aga nad oskavad kuulata. Ja mulle meeldib nendega maailmast rääkida. Ja kuulata, mida nemad asjast arvavad.

Ma ei mäleta oma vanematega mitte mingisuguseid vestlusi või huvi tundmistki selle suhtes, mis mul oli teismeliseeas/hiljem oluline. Ema poolt oli mingi turvaline tsoon, kust ta iial üle ei tulnud a´la "on sul kõik asjad pakitud", "millal sa jõuad" jm. Aga ei enamat. Nüüd, kus me oleme ise täiskasvanud ja laste emad, on ema lasknud end selle materiaalse tasandi suhtes lõdvemaks ja ei kontrolli kogu aeg meie füüsilist funktsioneerimist. Ja vahel saab temaga isegi toredasti juttu puhuda. Isaga ei jõudnudki seda aega ära oodata...

Mulle tundub, nagu haigutaks eelmiste põlvkondade vahel palju suurem auk (kuristik?) kui praeguste laste ja vanemate põlvkonna vahel. Või üldistan jälle liiga julgelt? Sest paljudes peredes on nii, et lapsed elavad oma täitsa eraldi elu vanematest. Või siis ollakse seotud, kuid minu jaoks mingite imelike hierarhiliste süsteemide kaudu.

Või olen mina ikkagi liiga vabameelne.

Ülaltoodud pilt on mulle eriti südamelähedane. Kes teab, see teab, miks:))

Tüdrukute elust.

2011-11-23T11:38:00.004+02:00

Tundub, nagu oleksin sattunud ajamasina kiirendustsüklisse. Kusjuures see on see, millest lootsin Soome tulles pääseda. Oma osa selles aja kiires liikumises on kindlasti selles, et mu "töönädal" algab teisipäeval ja lõppeb neljapäeval, kõik ülejäänud päevad on nädalalõpp. Ja selles, et päike tõuseb siin umbes kella poole 10 paiku ja enne kui ta on kõrgele tõusnud, juba loojub. Nii 3 paiku. Siis valgel ajal sebid oma sebimisi, et pimeduse katte all kodus kerra tõmmata, kududa ja etv-d vaadata. Mis on täitsa hea ja mõnus variant. Aga ikkagi - mulle tundub, et valgel ajal elaks teisiti, iseasi, kas aeglasemalt:)

Marie kool teeb igal aastal draamaprojekti. Sel aastal ka. Musja käis mõnda aega hommikuti kusagil harjutamas, tantsimas ja rääkis, et on tore ja talle meeldib. Üleeile oli neil siis esinemine. Kuna Musja ütles, et keegi teine peale minu ei või tulla, siis Rein ja poisid ei tulnudki. Samas Hella ja Aadu kuuluvad minu juurde ja nii me siis kolmekesi käisimegi. Oli üks väike saal, no nii Pärnu Teatri kammeraali suurune. Kõigepealt olid hääled - noored rääkisid soome jt keeltes mingeid sõnu, millest ma osaliselt ei saanudki aru, osaliselt oli see jutt a´la "millest ma unistan", "millele toetun siin elus". Tuled kustutati ja põrandale ilmus kolm punast valgussõõri. Sinna sisse ilmusid järjest poisid ja tüdrukud, käes jõupaberisse mässitud saapakarp, mille vastu käega löödi mingit rütmi. Need kastid tõsteti üksteise kastidele peale. Ja siis said kõik kolm sõõri inimesi täis. Siis jaguneti mööda saali laiali ja algasid tantsunumbrid. Need oli koostatud ilmselt vastavalt erinevate rahvaste omapärale. Meie kaks eesti tüdrukut tantsisid koos araabia tüdrukutega, kuid muusika muutus poole pealt araabia diskost Koit Toomeks. Siis tantsisid tai tüdrukud ja siis lõpuks need pearättidega tüdrukud, kelle kohta ma ei teagi, et mis rahvus nad täpselt on. Igal juhul see viimane tants oli väga idamaine.

Ja siis tulid poisid, kes tantsisid ka väga toredalt. Teised seisid poolkaares ümber ja plaksutasid rütmi kaasa. Kui tantsud said läbi, siis jätkus kastitants. Kõnniti üksteise järel ümber saali ja kopsiti erinevaid rütme. Parajalt müstiline oli.

Lõpuks jäid kõik publiku ette seisma ja andsid kaste üksteisele edasi, tõstsid ja langetasid neid ja tegid muud trikki. Ja siis said kõik oma kasti kätte ja rebisid paberi ümber ja kasti peal oli igaühe nimi. Nii lõppeski.

Siis õpetajad tänasid noori ja noored õpilajaid ja kõik olid väga ülevas meeleolus. Meile Hellaga väga meeldis. Aadu ainus mõte oli, et tahaks juba mobiiliga mängima hakata.

Ma mõtlen, et sellised asjad on väga vajalikud. Ei selekteerita välja häid ja halbu tantsijaid vm, vaid kõik teevad koos. Kindlasti oli eeltöö suurem kui välja paistis ja igal juhul Musja oli kogu selle etenduse ettevalmistamise aeg väga elevil.

Täna õhtul on teine etendus, loodetavasti saab seekord ka Rein minna.

Eile oli mul veel lasteaias Hella arenguvestlus. Neil on siin 4 kasvatajat 15 lapse peale, täpsemalt öeldes üks on "lapsehoidja" ja teised õpetajad. Minu jaoks on kõik kasvatajad. Üks neist siis rääkis minuga Hellast. Ta ütles, et Hella on iseseisev ja ettevõtlik, ei noruta nurgas, vaid haarab initsiatiivi, on mänguline ja hea fantaasiaga, vahel on häbelik, siis jälle natuke metsik. Noh, umbes selline ta ongi:) Ja et tal on sõpru ja et ta on tublisti keelt õppinud ja vastab üldiselt juba soome keeles, kui küsitakse.

Ja siis muidugi söömine. Minu lastel on see väike viga küljes, et ega nemad eriti mujal kui kodus ei söö. Ehk - söövad kodutoite. Lasteaias on neil mingi maitsmise-teooria. Et ei pea palju võtma, aga igast asjast peab maitsma. Koolis seda nõuet enam pole. Aga Hella jaoks on see maitsmine ka paras katsumus. Enamasti ei taha ta üldse midagi süüa ja kuna minu teooria on, et tänapäeva lapsed on ületoidetud, siis mina ise mitte kunagi ei sunni lapsi sööma ja olen kõikide söögieelistuste suhtes väga liberaalne.

Kasvataja küsis suuril silmil, et "mida ta teil kodus ÜLDSE sööb?". Ütlesin, et tavalisi toite:) Aga küllap need on pisut teise ja harjumusliku maitsega ning me sööme palju värsket ja toorest toitu. Ja palusin mitte väga sundida.

Täna tulevad pojakesed Eestist!! Jee jee.

Rahvaste sõprus.

2011-11-14T20:20:00.003+02:00

Mulle natuke päris ootamatult (sellepärast, et ma lihtsalt ei mõelnud sellele enne Soome tulekut) on mu Surju metsas kasvanud lapsukesed sattunud etnilise mitmekesisuse rikastavasse keskkonda. Alguses, kui lapsed alles kooli olid läinud, oli Musja parim sõbranna kena väike Tai tüdruk nimega Föön. Ilmselt kirjutatakse teisiti, aga nii hääldatakse:)

Lisaks on ta klassis veel paar Taimaa last, hiinlasi, venelasi ja araablasi. Paralleelgrupis on ka mustanahalisi. Ja Musja rõõmuks ka 2 last Eestist. Vene poisid on sõbralikud ja mängivad hästi korvpalli. Araablased on ka huvitavad. Nad ei võta kunagi peast oma rätikesi ja seetõttu ei osale ujumise- ja kehalise kasvatuse tundides. Ükskord tuli ühel araabia tüdrukul üks juuksesalguke räti alt välja ja siis teine tõttas seda peitma.

Peale Eestist tulekut õhkas Musja "kui ilus on eesti keel" ja mina ütlesin, et no näed, nüüd saad võrrelda. Kui on kogemus hiina või araabia keele kõlast kõrvus, siis on see õhkamine õiglase kaaluga:)

Mardi klassis on ka hiina poiss ja mustanahalised araablased või vähemalt nii ta väidab. Mart on oma klassi oivik, õpetaja muudkui kiidab ja imestab, et miks see laps niimoodi õppida tahab ja üldse ära ei tüdine. Mart ise ütleb, et õppida on tore, aga teised segavad. Näiteks kipuvad neegripoisid tunnis tantsima. Ma ütlesin, et seda nad teevad, kuna on nii loodud:)

Mardi parim sõber on temast aasta vanemast klassist üks hiina poiss, kelle nimi on Songpojang (loe: Sumbojan). Songpojangil sündis eile õeke, kes sai nimeks Songnina.

Keelpillide kontsert.

2011-11-14T09:17:00.009+02:00

Kollane kleidike.

2011-11-12T14:39:00.012+02:00

Ja saimegi valmis Hella kollase tantsukleidikese! Mulle endale tundub see viimase aja suurima saavutusena. Esialgu tundus see täiesti võimatu - riie, lõige, õmbleja... Kodus Pärnus oleks teada pood, kust osta; eestikeelne müüjatädi, kellelt nõu küsida; raamatukogu, kust ajakirjade lõikeid paljundada ja muidugi meie memm, kes õmbleks midaiganes oma kallitele lapselapsukestele. Igal juhul tundsin enda ees kuristikku avanevat. Helistasin balletiõpetajale ja ütlesin, et see kõik on minu jaoks liiga raske. Ta siis lohutas ja ütles, et küllap ikka saame hakkama ja soovitas alustada ühest konkreetsest poest, kus sellist riidet kindlasti on olemas. Leidsime poe üles ja peale mõningat otsimist nägin keset poodi ühel suurel laual meie säravkollast trikookangast. Selle kõrval seisis üks ema Hella-suuruse tütrega. Sain aru, et see on MÄRK ja läksin ligi. Küsisin sellelt naiselt vandeseltslaslikult "balletti?", noogutasin umbkeelse välismaalase näoga ja naeratasin. Ta sai vihjest aru ja ütles, et jah, nemad tahavad ka tantsukleidi jaoks riiet osta ning palus müüjat peale seda, kui nende riie oli valmis mõõdetud, ka meile riiet lõigata ja pakkida. Siis järgnesime sellele emale kassasse ja nägime, kuidas ta ka kollast kanti ostis. Kui tuli minu järjekord, siis küsis kassatädi juba ise, et kas meile ka kanti ja ma ütlesin "joo, kiitos". Ja oligi operatsiooni esimene etapp õnnelikult läbi. Siis küsisin müüjalt, et kas neil ka mõni õmbleja juhtub poes olema (ei teagi, kas see oli õnnelik inspiratsioon vm, igal juhul praegu ma enam seda küsida ei oskaks) ja ta ütles, et neil pole, aga kõrvalpoes on.

Algas etapp nr 2. Sisenesime kõrvalpoodi, kus oli tohutult kangaid. No lihtsalt nii palju, et me kolmekesi lastega pääsesime liikuma ainult külg ees. Ütlesin, et otsin õmblejat ja üks müüja juhatas meid teiseni, kes pidi ühtlasi ka õmbleja olema. Seisime lastega tükk aega ja ootasime, kuni see teine tädi eelmiste klientidega suhtluse lõpetas. Siis oli meie kord. Ütlesin pidulikult väljamõeldud lause, et "tarvitseme lapselle mekkoa". Tädi naeratas ja ütles, et tema õmbleb ainult kardinaid. Mekkosid tehakse ületee asuvas salongis.

Mulle tundus, et täna on meie õnnepäev ja suundusime optimistlikult üle tee. Otsustasin, et ma ei hooli, mis selle salongi hinnad on, peaasi, et saaks ometi kollase kleidikese tehtud.

Salongis oli õmblusmasina taga tagasihoidliku moega õmblejatüdruk, ilmselgelt mitte salgongiomanik. Püüdsin talle seletada, mida meil vaja on, aga ta ei saanud mitte midagi aru. Siis palusin pliiatsit ja joonistasin talle ja näitasin riiet ja kanti. Mõistsime üksteist. Siis ta küsis, et mis ajaks peab valmis olema ja mina ütlesin, et kolmapäevaks. Ta tegi selle peale väga murelikku nägu ja helistas ülemusele, kellega rääkis tükk aega ja lõpuks ütles, et teeb ära.'

Jee!

Ja tegigi. Ja maksis ainult 20 euri, mis oli minu jaoks miinimum, mida kujutasin ette, et siukse õmblustöö eest võidaks küsida.

Otsustasin veelgi kindlamalt meile õmblusmasin osta, kui peaks raha laste huvikoolidest ja maksudest üle jääma:)

Aga Hellake käis ja tantsis oma tantsu ära.

Õpetaja tantsis kulisside taga püüdlikult lastega kaasa ja lapsukesed tantsisid kõik pead õieli kulisside taguse poole. See oli kohutavalt naljakas ja armas.

Kuna Kokkola on pisike linnake ja kõik lapsed käivad igal pool, siis on Hellal lasteaiasõbrad ka balletiringis ja uisutamas. Nii et ta tunneb end päris hästi nii siin kui seal. Ja peale esinemist kuulsin siis esimest korda ka, kuidas minu laps soome keeles rääkis, ta ütles "katso, se on mun äiti" vms. Ja kui tüdrukud pärast tahtsid Aadule piparkooke pakkuda ja küsisid, et kas tema pikkuvelile võib anda, siis vastas ta ka soome keeles.

Päris huvitav kogemus, kuidas lapsed keelt omandavad.

Põnnikese sünnipäev.

2011-11-11T22:08:00.004+02:00

Keset kibekiiret saime siiski oma pisipõnni kolmanda sünnipäeva peetud. Eelmisel nädalal tuli meie postkasti muu hulgas üks lastekataloog igasuguse värvilise träniga. Aadu valis sealt kohe esimesel lehitsemisel välja ühe "tarri ja prillid" ehk siis kitarri prillidega ja rääkis aina, et tema saab need nüüd kohe endale ja miks me neile pole veel järgi läinud. Ma ikka seletasin, et ei tea, kust poest üldse saabki sellist "tarri" ja ehk jõuluvana toob jne. Aga tühjagi, laps ärkas hommikul jälle tarri-jutuga. Siis ütles Hella, et tema vist teab, kuskohas sellise märgiga pood on, nagu kataloogi peal on. Olin väga imestunud lapse tähelepanelikkuse üle arvestades seda, kui vähe me linnas ja poes oleme käinud. Aga õhtul enne sünnipäeva õnnestus mul siiski peale eesti keele tundi sealt poest läbi lipsata ja pill ära osta.

Nii saigi meie Aadust Bändimees. Kui sul on 4 suurt venda, kes kõik mängivad pilli, laulavad ja/või teevad bändi, siis on su saatus otsustatud. Viimasel Eestiskäigul näitas Aadu Jaagupile uuemaid põlvenõkse, mida bändimehed teevad, siis kui nad bändis on, ja Jaagup kuulutas need kõik täiesti kõlbulikuks.

Lisaks kitarrile oli komplektis paar ulmelisi prille, mida saab juhetpidi pilli külge kinnitada ja siis hakkavad pilli mängimise ajal prillidel tulukesed edasi-tagasi jooksma. Prillide küljes on mikrofon, kuhu Aadu joriseb erinevatel kõrgustel bändimehe laulu "Oooooo!"

Kadunud poja tagasitulek.

2011-11-07T17:11:00.004+02:00

Täna on olnud selline rahulik päev. Palusin hommikul Jussi, et see viiks lapsed kooli ja pakkusin präänikuks uue autoga sõitmist. Juss oligi nõus ja mina sain Aadu kõrvale tagasi voodisse pugeda. Magasime poole 11-ni, täitsa piinlik kohe...

Siis, kui ärkasin, oli hetkeks väljas isegi valge. Ma ei tea, mis värk siin nüüd siis on, kas päevad peavadki minema nii kiiresti (kiiremini kui Eestis) pimedaks või on tegu lihtsalt madalrõhkkonnaga? Näiteks kell 4 on praktiliselt pime, ma ei mäleta sellist asja kunagi kogenud olevat. Ja jõulud ja pööripäev on ju veel nii kaugel.

Jussiga õpime soome keelt praegu. Enamasti õpib ta muidugi ise, kuulab keeleõpiku plaate või loeb tekste, aga koos teeme grammatikat. Saan ise ka targemaks. Minu soome keel on selline, et kui inimene teab, millest ma temaga rääkida tahan, siis ma saan hakkama. Lisaküsimuste toel. Aga kõige hullem on minna mingis uues olukorras võõra inimese juurde ja talle selgeks teha, mis mu soov on.

Ülidses plaanis on meie vanimale pojale Soometulek igati hästi mõjunud. Ta sai vist ise ka aru, et vaba mehe elu on hea ainult teatud piirini. Tallinnas olid kiusatused igal sammul ja nüüd siis mingis mõttes võimalus restardiks. Ja seda kasutab ta praegu küll igal võimalusel ära.

Koolinädal.

2011-11-03T21:51:00.004+02:00

Koolijuttu kah. Käin lastele eesti keelt õpetamas teisi-, kolma- ja neljapäeval.

Teisipäeval on mul kaks tublit ja eesti keeles hästi arenenud:) 13-aastast tüdrukut, kellest üks on Musja. Enamasti tilbendavad selles tunnis mööd suurt klassiruumi ka Hella ja Aadu, sest mul lihtsalt pole neid kuhugile ära paigutada. Aaduga on diil, et "koolis tissi ei saa". Hellaga diili pole ja seepärast läheb ta vahel ülemeelikuks, ajab mööda laudu Aadut taga ja sodib tahvlit ja siis ma panen nad riidesse ja saadan mänguväljakule.

Aga minu 13-aastased õpilased on iga (emakeele)õpetaja unistus. Nad on kohusetundlikud, nutikad, palju lugenud, loovad ja sõbralikult meelestatud eesti keele õppimise suhtes. Igaks uueks tunniks kirjutavad nad ühe jutukese, mille teema annan mina, näiteks järgmiseks nädalaks on "Kuidas mina saan loodust hoida ja kaitsta." Olen lasknud neil vastastikku intervjuud teha, võidu võõrsõnu kirjutada ja muistendeid-muinasjutte ette lugeda ja loomulikult tegeleme palju õigekirjaga. Kuna nad mõlemad loevad eesti keeles palju, siis ei ole soome keel veel eriti nende eesti keele sõnu segama hakanud. Ja eriti meeldib neil tahvli peale kirjutada. Viimati näiteks üks istus ühes, teine teises tahvli otsas ja kirjutasid aja peale võidu võõrsõnu. Puhas omaalgatus:)

Nendega saab kõigest rääkida, nad mõtlevad kaasa ja teevad igasuguseid üllatavaid avaldusi. Viimati seoses kõigi pühakute päevaga rääkisime keskajast, pühakutest ja nõidade põletamisest ja mina jäin päris hätta keskaja tundmisega. Õnneks oli mu teine õpilane näinud Umberto Eco filmi "Roosi nimi" ja oskas mind selle koha pealt aidata. Nagu ta ütles "raamat oli pisut raske":))

Musjat huvitas väga, miks neid nõidu ikka põletati ja mille eest inimesi pühakuks kuulutati. Uurin asja. Kui keegi oskab mulle sellekohast materjali soovitada või interneti lühikurssi teha, siis olen tänulik.

Kolmapäev on pühendatud grammatikale ja veel kord grammatikale. Mul on kaks 16-aastast poissi, kellel eesti keeles kirjutamine on elukeeristes pisut keeruliseks muutunud. Soome keele mõjud nagunii. Ja nii me siis kordame ikka rohkem kaashäälikuühendi reeglit koos eranditega. Vähemalt mulle endale hakkab asi süsteemseks muutuma:)

Aga jah, soome keelt on lihtsam kirjutada kui eesti keelt. Iga normaalne inimene kirjutaks kuulmise järgi "palkka" ja " saattis". Ja õpeta siis lastele, miks eesti keeles kirjutatakse nii, nagu ei hääldata. Lihtsalt targad mehed panid pea kokku ja otsustasid nii.

Kuid sellest tunnis tõstatus küsimus, kumb oli varem - kas Eesti või Soome hümn? Kahjuks pidin küsija pettumuseks ütlema, et Soome...

Ja neljapäeviti on tibud. Tegelikult kahes vanuses tibusid, mis on tekitanud minus dilemma, kas on ikka õige hoida ühes grupis pisikesi, kellest mõni veel kirjutada ei oska ja Mardi-sugust turbo-diisel-õpilast. Täna mõtlesime pika OO-ga sõnu. Mina kirjutan ilusti tahvlile trükitähtedega SOOL, MOOS, TOOL, SOOME, KOOL, ROOL ja küsin laste käest, et noh, kas keegi pakub veel mõne ilusa pika oo-ga sõna ja samal ajal surun alla Mardi kätt, kes tahaks mulle vihikusse kirjutatud umbes 30 sõna ette vuristada.

Õnneks on asju, mida saab selline seltskond ka koos teha - lugeda luuletusi, kuulata juttu, teha näpumänge, mängida sõnamänge jne.

Selle grupi puhul on mul kõige rohkem dilemmasid. Kui palju, kui rasket materjali? Mõni laps on juba üsna soomekeelne, aga käib tublisti tunnis, sel juhul ongi kõige olulisem keelt kuulata ja ise julgemalt rääkida. Õigekiri võib oodata. Samas on tublid esimese klassi tüdrukud, kes räägivad head keelt (koduse keelena) ja nendega võiks hakata rohkem kirjutama. Olen praegu seisukohal, et ei jookse põhikooli soome keele õpetusest ette, nad seal õpivad tähti nagunii ja üldse ei kiirusta sellega.

Soome kooli tulles ei pea laps oskama lugeda. Võib laps olla.

Nii et väikeste mööndustega võin öelda, et meil käib koolis laiendatud koduõpe:) Siinne kool ongi nagu koduõpe. Ainult nii head toitu ei saa kui kodus. Või vähemalt minu lastele on see kooli nõrgim lüli. Aga on siis vaja nii palju süüa?:)

Siinkohal soovitan soojalt vaadata filmi "The Finland Phenomenon: Inside The World"

Linn on nagu mets.

2011-11-01T21:08:00.003+02:00

Kõndisin mööda linna (kedagi kusagilt oodates) ja mõtlesin, et linn on nagu mets. Võõras linn muidugi, kus sa kedagi ei tunne. Oled selline nagu oled, ei pea mõtlema, et kohtud kellegagi, kellega pead suhtlema või kena näima, kui selleks tuju pole. Lihtsalt oled sina ise. Kõigil ümberringi on oma asi ajada ja keegi ei hinda ega arvusta. Et kas oled maitsekalt või moodsalt riides ja pole kellegi asi, kui kõnnid käed taskus.

Mulle meeldib see tunne.

Ilmselt olen loomult erak:)

Logistika.

2011-10-31T22:35:00.005+02:00

Täna oli jälle üks tihe logistamise (sõnast: logistika) päev. Kui siiani oli soe ja Rein ehitas kooliskäimise plaanid jalgratastele üles, siis minu tungival pealekäimisel oli ta nüüd nõus mõtlema ka sellele, et külmade ja talve saabumisel Mardil ja Musjal, Hellast rääkimata ei pruugi see rattasõit nii libedalt enam minna. Ja ostsime teise auto, millega Rein võiks lapsi hommikuti laiali tassida. Nüüd aga juhtus nii, et teine veerand koolis algab mõlemal koolilapsel enamasti kell 9 ja vaid mõnel üksikul päeval nädalas kell 8, kui nad issiga saaks koos minna. Ja Hella läheks eelkooli nagunii nii hilja kui võimalik ja tuleks eelkoolist nii vara kui võimalik. Ehk siis - Rein sõidab endiselt rattaga kella 8ks tööle ja mina vean enamikel hommikutest lapsed kella 9ks kooli.

Nii tänagi. Siis tulin koju, kus usin Juss oli juba hommikuse tervisejooksu ära teinud ja hakkasime koos soome keelt õppima. Mina küll õpetaja rollis, aga saladuskatte all võin öelda, et ma ise õpin sealt materjalidest sama palju kui Juss.

Pool 12 läksin ajasin jälle auto välja ja läksin Hellale eelkooli vastu, sealt korraks linna ja siis tiiruga koju. Kella kaheks läks Juss autoga kooli, kust ta naases poole 4ks ja meie startisime kohe Mardiga kodust (jälle autoga) kella 4ks muusikakooli, kus Mart oli kella 7ni õhtul.

Kokkolas tuleb varsti laste-ja noorte kultuurinädala Loistavaa-viikko. Mart esineb seal tšello ansambliga ja Hellake balletiga. Kui esineb, sest minu ees seisab kaelamurdev ülesanne osta mingist kindlast kangapoest riie, hankida kusagilt laste Burda, võtta lõiked ja valmis õmmelda esinemiskleit. Ausalt öelda hakkasin juba Hellale vaikselt auku pähe rääkima, et ega see esinemine nüüd niii oluline ka ei ole. No kuidas ma selle kleidiõmblemisega hakkama saan, mul pole õmblusmasinatki enam aastaid...

Õhtul läks Mardile muusikakooli vastu vähemalt Rein, nii et sain väiksematega rahus kodus olla.

Ja Juss saabus rattaga muusikakooli õhtustest tundidest alles peale üheksat.

Sininen maanantai.

Hokilainel.

2011-10-30T18:25:00.004+02:00

Täna koitis Mardil päevake kauaoodatu - esimene hokivõistlus. Minu järjekordne bürokraatlik suursaavutus oli maksta pangaautomaadis tema litsentsimaks ja nii oligi Mart igati täieõiguslik hokimees oma Hermes Spartaku võistkonnas. Algul arvasin, et lähevad Mart ja Rein kahekesi, aga siis ahvatles mind võimalus näha kohalikku kanti. Startisime hommikul Kokkolast Uusikarlepyysse. Ma ei teagi, kas seda nime peaks tõlkima või mitte, natuke nagu naljakas, kui pool nime on soome-, pool rootsikeelne ja lisaks on see asetatud eesti keele sisseütlevasse vormi. Kokkola rootsikeelne vaste on ju Karleby, nii et keeleliselt korrektne oleks vist ikkagi Nykarleby öelda.

Igal juhul asub see Uuskokkola:) linnake päris-Kokkolast oma 50 km kaugusel ja on üks ütlemata armas koht. Meenutas Põltsamaad, seal on samamoodi jõgi ja sillake keset linna. Ja silla ühes otsas imeilus kirik! Nii nagu paljudele lääneranniku linnakestele ja küladele omane, räägitakse sealgi peamiselt rootsi keelt. Linna serval asus jäähall, kuhu me siis tund varem e pool 12 kohale jõudsime. Mart läks soojendust tegema ja Rein teiste isadega suhtlema, meie Aaduga tegime autos aega parajaks koos Justin Petrone "Minu Eestiga". Ütlemata sõltuvusttekitav raamat, peab mainima.

Ja pool 1 läks lahti! Väljak tehti pooleks, sest väikestele hokipoistele pole rohkem vaja. Võistkondi oli 4 tükki, korraga mängisid kaks ühe ja kaks teisel pool. Ja siis võitjad ja kaotajad omavahel. Täheldasime Reinuga perede massilist kokkuvoolu sellele väga tähelepanuväärsele sprordiüritusele. Kõigepealt muidugi isad, siis veel isasid, siis emad koos lastega, keskmiselt ikka 2-3 tükki kaasas ja üks platsil. Esialgu tiirutasid kõik ümber jäähalli, sest õues oli võrreldes "siseruumiga" soe ja mõne aja pärast suunduti siis tribüünidele kaasa elama. Mina ei saanud kohe aru, mida nad seal vahepeal karjusid, sest käisin Aadule kooki, vorstikest ja mahlakest ostmas, aga Rein tegi siis selgeks, et vanemad protesteerivad kohtuniku tegevuse vastu, kes mõned vead jättis tähelepanuta.

Mina olin ju ka esimest korda hokimängu jälgimas ja madistamist oli tõesti palju. Sain aru, miks neil nii palju turvavarustust vaja on. Mardil oleks ilmselt hambad välja löödud, kui tal poleks kiivrit koos näokaitsmega olnud. Vahepeal põrgati omavahel kokku, nii et ühel poisil jäi vist hing kinni ja siis kukkus talle veel üks paks poiss otsa...

Igal juhul lõppes mingil hetkel kogu see võistlus Mardi võistkonnale igati võidukalt, kuna pähe tehti mõlemale vastasmeeskonnale, esimesele ülekaaluka 13:5 ja teisele pisut võrdsema 7:4 seisuga.

Õnnelikud Hermes Spartaku lapsevanemad hõiskasid laulu "We are the champions!" esimest rida ja kõik olid väga ülevas tujus.

Ja tundub, et meie tulevik hakkabki pühapäeviti niimoodi välja nägema. Sõidame mööda Kokkola ümbrust, kus igas vähegi endast lugu pidavas külakeses on olemas jäähall ja elame kaasa oma pojakese "LUUK nr. 37" elule.

Tulevane maailmameister?

2011-10-28T21:45:00.000+03:00

Vaheajast tagasi.

2011-10-27T19:58:00.006+03:00

Ees ootab peaaegu 500 km maitsi ja 70 veitsi ja siis veel 140 maitsi.

Käisimegi Eestis. Soomes on koolivaheaeg 1 nädal enne kui Eestis.

Laupäeva hommikul ärkasime kell 3 ja lapsed oli kõik kripsti üleval. Nii kaua oodatud hommik oli lõpuks ometi koitnud. Ja uskuge või mitte, aga tagasitee Eestisse läks palju kiiremini kui siiatee. Kimasime läbi pimeda Soome, kuni peale Tamperet nägime päikest tõusmas ja Helsingisse jõudsime kell pool 10. Alles pikas autojärjekorras seistes tuli meile Reinuga uni peale, lapsed olid vägagi reipad ja tegid kõrvalseisva tädikese arvel nalja. Tädike nimelt vaatas neid ja naeratas ja siis nad rääkisid, et see on üks lapseröövel, kes meelitab lapsi oma autosse ja siis tõmbab koti pähe ja sõidab nendega koju ja teeb vorsti. Igal juhul oli see üks jube jutt, aga kuna olime ärganud varavalges, siis olime kõik üsna jaburad ja see tegi meile kohutavalt nalja. Lapsed olid muidugi tee peal maganud.

Kodu oli ikka sama koha peal:) Ootas. Esimesed paar päeva kohanesime, mina näiteks ei leidnud köögis soola üles ja ei teadnud, kus sokid asuvad. Lapsed käisid mööda sõpru. Musjat polnud üldse esimesed kolm päeva näha, ta oli sõbrannade pool Tallinnas ja Uulus külas. Hella ja Mart väisasid samuti oma tuttavaid. Ja Aadu käis Ülle pool Luiset, Johannest ja kanu-kitsesid vaatamas. Üldiselt on Aadu Eesti-nostalgia kõige enam seotud loomadega, ta meenutab siiani kurbusega, kuidas me suvel oma kitsetalle ära lasime viia. Ja siis olen ka mina kurb.

Aga meile olid need päevad väsitavad. Kuna mul oli pikk nimekiri, mis tahtis täitmist, ja Reinul oli samasugune, siis oligi nönda, et jooksime aina ringi ja alles õhtu eel maandusime koju, kus õnnestus paaril õhtul veel armsate sõpradega laua taga istuda ja juttu puhuda.

Viimasel õhtul mõtlesin küll, et lihtsam oleks koju jääda ja kodus olla. Kõik oli omaseks saanud ja ämma käe järgi ära pandud asjad lagedale otsitud ja kõik rääkisid külapoes eesti keeles ja puha...

Aga kuna me nüüd tulime Eestist ära kahe autoga, siis önneks mahtus päris palju kodu seekord peale - kartulid, porgandid, porrud, õunad, mahlad, moosid, "Juubeli" tordipulbrid, hapukoored, Eesti kanaleid näitav taldrik, hunnik raamatuid, hunnik cd-sid jm.

Ja minu siiraks üllatuseks ei olnud tagasijõudmine üldse mitte valulik. Väga lihtsalt läks uuesti Soome-ellu sisseelamine, välja arvata tõsiasi, et maja oli nii külm, et meie nõudepesuvahend oli tahkunud. Aga usinad töömehed panid meie maja ette uut asfalti, lisaks tehakse siia ka puuduv jupike rattateed. Ja esimesed ilmad Kokkolas on samuti olnud sügispäikselised.

Nii et kõik on okidoki. Jätkame valitud kursil:)

ps. Sain ka vastuse küsimusele "millest Soomes kõige rohkem puudust tunnen?". Eesti keelest. Oo, milline nauding on, kui võhivõõrad, näiteks poemüüjad, räägivad eesti keeles. Ja sina saad vastata eesti keeles "aitäh", mitte "kiidoos".

Jussi tulemine:)

2011-10-10T21:50:00.006+03:00

Näadalavahetus pildis.

2011-10-09T20:57:00.021+03:00

Meie isake vöttis täna fotoaparaadi kätte ja söitis sellega mööda Kokkolat, et saaksime vanematele ja söpradele Eestis näidata meie kohti siin.

Alloleval pildil on kiirrong Pendolino, millega tunni aja pärast tuleb meie juurde elama meie suur poeg:))

See on meie veekeskus yles pildistatuna sygises.

Jäähall.

Pereisa töökoht.

Meri.

Väikesed puust majad, Kokkola ilu.

Jalakäijate ja ratturite (kauba)tänav, kus lillepotides on maitsetaimed.

Kokkola kirik, päris meie kodu lähedal.

Hella iluuisutamas (kollase jope ja sinise kiivriga).

No comments:))

Mardi tööd ja tegemised.

2011-10-08T14:42:00.003+03:00

Eile öhtul oli Mardil esimene tshelloga esinemine siin Soomes. Seda nimetati öpilasöhtuks ja vanemad olid palutud kuulama. Pille oli erinevaid - körvuti tshelloga veel klaver, klarnet ja saksofon. Pärnu muusikakoolis oli meil tavaliselt yhe vöi paari öpetaja klassikontsert, kus esinesid yht pilli mängivad erinevate klasside öpilased.

Mart oli köige viimane ja ilmselt ka köige edasijöudnum. Ma ei olegi täpselt aru saanud, et mis klassis ta siin on. Öpetaja ytles, et Mart teeb ruttu mingid yleminekukatsed (?) ära, see tähendab, et mängib mingid lihtsad lood, et siis saaks teda "edutada". Ega mul pole kurta, sest Mart ise kyll ei nuta suurema koormuse ja raskemate lugude järele. Pigem olen teinekord mina see, kes meenutab, et jäähoki ja lauatennise vahele vöiks ka pisut pillimängu mahtuda. Ja kevadel mängis Mart nönda:)

Mina jälgisin huviga kuulajaid-lapsevanemaid. Ikka tahaks ju aru saada, et mis inimeste keskel elad ja kuidas nemad oma lapsi kasvatavad. Köigepealt, et kontserdil oli nii emasid kui isasid peaaegu yhepalju. Isad on yldse haaratud igasugustesse aktsioonidesse, näiteks tulevad laupäeval balletiringi ka väikesed tydrukud isade käekörval. Eestis ma sellist nähtust vähemalt balletis ei mäleta.

Ja laps-pealtvaatajaid oli ka palju. Minu körval istus yks naine, kellel oli kaasas 5 last vanuses umbes 1,5 kuni 8(9). Ja köige vanem ehk see, kes esines, oli siis kuues. Tundsin töelist hingesugulust selle naisega. Kusjuures need lapsed olid väga rahumeelsed. Väike jahmerdas ringi kyll, aga ei karjunud, ei tömmelnud. Lisaks oli nende ema yhe mu Eesti söbranna täpne koopia, nii et ma vaatasin neid vist täiesti kohatu uudishimuga.

Oli ka yks selline ema, kes köndis oma pojukesega sisse poole pilliloo pealt. Paugutas uksega ja sammus yle saali ronides toolirea keskele istuma. Ma algul mötlesin, et no on ikka kombed siin! Aga pärast sain aru, et see oli erand. See pojake andis töelise etenduse. Töstis oma crocsides jalad eesoleva rea tooli seljatoe peale, aeles kahel toolil korraga ja ema pidi teda korduvalt korrale kutsuma, kuni löpuks sai ema kannatus otsa ja ta vedas lapse kättpidi kontserdilt minema. Me pärast Mardiga mötlesime, et sellel emal endal olid ka probleemid käitumisega, nii et poeg täitsa sobis talle.

Neljapäeva öhtul nuias Mart, et tema tahaks koju jääda. Ma ei saanud algul arugi, et milles kyssa, aga löpuks selgus, et reedel on inglise keel ja Mardi jaoks on raske see, kui ta peab öppima inglisekeelseid sönu ja neid siis soome keeles teadma. Et tegelikult kaks keelt korraga. Lubasin seekord jääda tingimusel, et ta siiski sönad ära öpib. Ja teine tingimus on, et teeme eesti keele etteytlust.

Oi, me siis kirjutasime. Öppisime helilisi ja helituid häälikuid ja sulghäälikuid ja kaashäälikuyhendi erandeid nii ja naa. Siis tegime öpitu peale etteytlust. Kokku vist mingi 2 tundi. Ja Mardile meeldis:) Ytles, et ta vöib teinekordki minuga eesti keelt kodus öppida.

Ja minu meelest sai talle pöhikooli täheortograafia selgeks tehtud:)

Mängudest, öpetamisest ja linnapeast.

2011-10-05T22:03:00.009+03:00

Hella ja Aadu on nyyd jöudnud sellesse ikka, mida ikka ootavad lapsevanemad, kellel lapsed järjest syndinud "yksteisele mängukaaslaseks". Ma vaatan ja naudin. Nad räägivad ja laulavad ja teevad nalja KOOS. Köike teevad koos ja kui yks on eemal, siis teine igatseb. Nii on olnud köigi mu lastepaaridega - algul Juss ja Jaagup, siis Jaagup ja Reks, siis Reks ja Musja, Musja ja Mart, Mart ja Hella ja nyyd noorimad. Kusjuures väga lahe on vaadata sugudevahelisi erinevusi. Poiste mängud oli ikka sellised poiste omad. Siis kui tulid tydrukud, teisenesid ka mängud. Ma ytleks isegi, et "erinevus rikastab". Ja söltuvalt sellest, kas mängukaaslastest vanem on poiss vöi tydruk, on siis ka mängude spetsiifika. Näiteks Aadul värvivad tema kaks suurt öde halastamatult varbakyysi, vahel sörmi ka, aga see on tema isiklik initsiatiiv. Yhtki mänguautot meil siin pole...vist. Ja poes kysis Aadu ykskord, et kas ta vöiks endale poiste seeliku osta. Nii et feminism ruulib. Ja kui Mart oli suur vend ja Hella see totu 2-3aastane, siis oldi rohkem poistemängu lainel.

Muidugi sogab karm pubekaiga suhteid, aga peale seda tuleb jälle helgem aeg. Ja mina kogu aeg köige selle keskel:)

Siin teevad minu lapsukesed öhupallidele nägusid pähe. Nad mängisid terve päeva nende pallidega nagu nukkudega. Olid miskid printsessid, siis oli mitu emmet jne. Nalja kui palju!

Ja muidugi - meie igapäevased toa- ja autokaaslased on ports CD-plaate, mida siis tydimuseni käiatakse. Köige popimad on ilma igasuguse kahtluseta "Taevase pulma" jutud, siis järgneb kohe VAT-teatri muinasjuttude plaat, siis on Crease´i laulud (mida Hella yritab aeg-ajalt filmiga synkrooni viia, video ostsin kohalikust kirbukast ja see on soomekeelne), siis on Grimmi muinasjutud Tönu Aava esituses jne. Igal juhul kui me nyyd vaheajal Eestisse läheme, siis ma panustan uute CD-de ostmisse, sest ausalt öelda hakkab ikka kyll juba saama päevast päeva samadest (ehkki toredatest) lugudest. Uskumatu, kuidas lapsed ei tydine!

Igal juhul olen väga avatud igasugustele uutele ideedele selles osas, kui keegi oskaks miskit head soovitada.

Aga jah. Mina sain eile tervituse Kokkola linnapealt. Siin käib ju köik posti teel, nagu meil oma 15 aastat tagasi:) Köik tuleb postkasti - olgu arved vöi muud tähtsad saadetised. Ka meie uued pangakaardid saadeti posti teel. Ja järgmisel päeval tulid pin-koodid...

Ja siis eile saabus pontsakas ymbrik, mille sees oli ylaltoodud tervitus linnapealt ja igasugust pudi-padi nagu linnakaart, tutvustavad broshyyrid ja pastakas linna logoga. Igal juhul tundsin end väga tähtsalt, kuna minu körgepalgaline abikaas pole siukest kirja saand mitte. Aga tal pole ka töölepingut linnaga. Mul on. Ehh.

Tööst ka natuke. Siin pildil on Hellake kodutööd tegemas. Mina olen ikka selline karm öpetaja, annan tööd koju ja panen hindeid...nali, tegelikult ei pane hindeid. Mu noorimate öpilaste grupp koosneb 7st väga armsast lapsukesest pluss yhest armsast Aadust, kellel kogu aeg keset tundi tuleb kakahäda ja kes siis iseseisvalt mööda koolimaja endale sobivat vetsu otsib. Tegelikult on see muidugi körvalise tähtsusega, peamine on see, et lapsed öpivad tublisti tähti, loeme luuletusi, teeme näpumängu, räägime juttu, mina öpetan neile eesti keelt, nemad mulle soomekeelseid sönu. Mulle meeldivad lapsed ja tore on öpetada. Olen seda vist juba maininud:)

Eesti keele öppimisega seoses veel, et olen ikka suurematele lastele soovitanud raamatuid ja möne ise andnud lugeda ja öelnud, et kui miskit muud eestikeelset enam lugeda pole, no lugege uudiseid. Yhel öhtul sai Mart arvutisse ja luges yhest mörvast ja teisest verisest önnetusest ja veel yhest tapmisest ja siis kysis, et miks ainult sellised uudised on? Sellised pahad ja kurjad. Ja me seletasime, et need, kes neid uudiseid toodavad ja yles riputavad, arvavad, et inimesed tahavad neid lugeda. Vahepeal oli Mart jöudnud uue jubeda uudiseni ja luges meile, kuida yhes Inglismaa vanglas tapsid kaasvangid yhe lapsepilastaja ära. Hambaharjaga. Ja selle koha peal hakkas Mart totakalt itsitama. Täiesti kindlalt ei tea Mart, kes vöi mis on lapsepilastaja, aga möte sellest, et keegi tapetakse hambaharjaga tundus talle absurdselt naljakas.

Ja siis ma mötlesin, et enam ei mingeid uudiseid.

Vöi et Marti nende kallale mina ei lase, kuni jöud vähegi yle käib. Tegelikult peaks neist isegi eemale hoidma...

Ja toidunurgake:) Viimane lambakints läks eile tervitustega Hiiumaale ahju.

Siit nurgast ja sealt.

2011-10-04T21:20:00.009+03:00

Öhtul nagu praegu on mul arvutiekraani ees jälle pea tyhi mis tyhi. Mäletan, et päeval käisid sealt läbi head mötted, mida tahaks rahvaga jagada, aga need on nyyd kaotsis. Lännu.

Ja seepärast toetun fotokale ja kirjutan, mis pildil on.

Siin meie igapäevane yhendus suurte poegadega. Tänud taevale ja skype loojaile, et saame oma lastel silma peal hoida ja nende eluga kogu aeg kursis olla.

Kui Mart Soome tuli, siis oli teda käivitavaks faktoriks lootus, et Soomes on palju jögesid ja järvi ja miks mitte ka merd, mis on köik täis kala, kes ootavad pyydmist. Ehk siis kalamees Marti. Ja nyyd on Mart järjepanu poolteist kuud meid piinanud igal nädalavahetusel sooviga "lähme kalale". Ja täpselt nagu seda on kirjeldanud klassikud (ehk Kivirähk oma Sirli ja Siimu raamatus) ei suuda meie issi öelda talle ei ega jaa. See tähendab ta yritab öelda jaa ja nad on isegi käinud kaardi järgi siin ja seal jöe kaldal passimas, paraku pole kalad näkanud. Mönda aega tagasi, kui veel soojem oli ja me nädalavahetuse plaane pidasime ja arutasime, et kas minna seenele vöi kuhugile mere äärde, kaagutas Mart alati vahele "jaa, jaa, teie saate seenele minna, aga mina kalale ei saa!". Ja siis ta vahib poes igasuguseid lante ja spinninguid ja lendöngi...yhesönaga see köik jöudis välja möödunud nädalavahetuseni, kui Rein ytles taaskord "ok, lähme kalale!

Ja siin Mart pyyab kala.

Ärge kysige, kas näkkas.

Aadu on hundi-lainel. Meil on suur raamat loomadest, Aadu lehitseb seda vahetpidamata ja talle läheb väga sydamesse see, et kiskjad väiksemaid loomi söövad. Sealt sai kuidagiviisi alguse tema hunditeema. Algul rääkis, et ta läheb hunte jahtima ja kitsesid päästma, siis rääkis, et tema tahaks hundi liha syya ja nyyd löpuks ta on hakanud huntide söbraks. Leidsime yhest kirbukast armsa hundikutsika ja Aadu tassib teda igale poole kaasa. Ja nyyd on vaenlased hyäänid ja kotkad.

Kord, kui olime koju jälle suurema noosi värsket kraami tassinud, leidis Mart, et yhe nektariini seeme tuli iseäranis kenasti vilja seest välja ja siis ta hakkas mötlema, et mida seda leiuga teha. Soovitasin kasvama panna. Leotasime vees. Siis panime vetsupaberi vahele ja niisutasime seda pidevalt. Ja idu tuligi välja! Mart pani idu potti ja nyyd on selline ilus nektariinitaim.

Mötleme, et kui ta suureks saab, siis peame hakkama oksi toestama, et need raskete viljade all katki ei läheks:)

Ja löpuks vastuseks Meeli yleskutsele kirja panna see, mida emad lastele syya teevad. Meie tegime eile suppi (täna tegime ungaripärast guljashi, aga seda ei jöudnud pildistada, enne pisteti nahka). Mulle meeldib suppi teha ja lastele meeldib syya. Ja me teema suppi alati yhtemoodi, sest nii on köige parem. Mulle meeldib, kui supp on värviline nagu selles lasteluuletuses, milles ema keetis värvilist suppi. Peangi selle yles otsima ja lastele ette lugema. Aga selle supiga on veel see lugu, et mina olen ikka poest harjunud frikadelle ostma. Puhas laiskuse viga. Önneks Soomes kylmutatud tooreid frikadelle ei myyda. On mingid kummastuslikud öhku täis lihapallid, mida mina keeldusin supi sisse panemast. Siis vaatasime nami-namist järgi, kuidas ise frikadelle teha ja tegimegi. Tulid ytlemata toredad.

Seekord pani Musja spagette. Tema meelest on supp seda parem, mida rohkem on spagette.

Maitseasi.

Aga supp söödi ära viimseni.

Mardi ja Hella kool.

2011-10-03T18:06:00.013+03:00

Iga päev ajame nyyd autole kell 11.45 hääled sisse ja söidame Hellale eelkooli vastu. Täna oli ka Musja ratas peal, selle viisime talle kooli, et ta saaks koju söita. Hommikud on juba kylmad, aga päeval läheb soojaks ja ilusaks ja tahaks, et rattasöitu jätkuks ikka veel kaua.

Aga pilt, mis meid koolihoovis praegu ees ootab, ongi selline:)

Jalgratastega on siin kyll miski imeline lugu. Et töepoolest KÖIK söidavad enesestmöistetavalt. Nagu Rein ykspäev märkis "isegi poiste hulgas on köige in-imad suurte ratastega naisterattad". Musja meenutas, et neil Pärnu koolis oli umbes 2-3 last, kes rattaga kooli tulid ja kui yks tydruk söitis sellise rattaga, nagu siin enamus söidab - et suurte ratastega naisterattaga, mis oli pealegi uus ja ilus - siis teda natuke nagu naeruvääristati vöi nii. Vähemalt peeti seda tagaselga imelikuks.

Kunstilainel.

2011-10-03T17:08:00.008+03:00

Olen selle paari nädala jooksul, mil fotokas taas meie käes, nii palju pilte klöpsinud, et ei oska kyll valida, et mida siia blogisse panna ja mida jätta. Enda jaoks nagunii tore, et saab jälle elu jäädvustada:)

Kuna lapsed sattusid joonistamise lainele, siis möned pildid sellest. Juba mönda aega on suuremad lapsed hakanud jälle rohkem joonistamise vastu huvi tundma. See aeg, kui ma ise vaimustusin värvipliiatsitega joonistamisest (ja maalimisest) jääb mul muidugi Tartu seminari aega. Siis oli Musja väike ja öpetasin tedagi joonistama nii nagu mulle öige tundus, et ilma hariliku pliiatsi joonteta ja nii, et kogu pilt on värvitud. Ja Musja joonistas ja maalis mis hullu.

Mardiga jäi asi pisut soiku. Me kyll tegelesime, aga temapoolset indu, sellist nagu Musjal oli, polnud. Ja Hellake hakkas joonistamise vastu yldse suhteliselt hilja huvi yles näitama.

Ja nyyd on Mart ja Musja tänu kooli kunstitundidele jälle hakanud kunstiliste tegevuste vastu huvi yles näitama. Mart vöttis yhel öhtul ise pliiatsid ette ja näitas, mis ta oli koolis öppinud.

Hellaga juhtus aga nönda, et ta ykskord poes öhkas niiväga igatsevalt vildikate poole, et ahh, kui sellised pliiatsid saaks! Ja ma siis ostsin köige suurema paki. Jälle täitsa risti vastu mu endisaegsetele pöhimötetele:) Mötlesin, et peaasi, et laps joonistab. Ja ta hakkakski suure innuga joonistama ja värvima ja kirjutama nende vildikatega.

Laupäeva pealelöunal ytlesin lastele, et tulge, nyyd joonistame sygist. Lihtsalt ise tahtsin proovida. Teritasin köik meie värvipliiatsid ära ja selle teritamise käigus tulid lapsed ka ligi.

Ja siis hakkasime joonistama. Kohe terve nädalavahetuse joonistasime. Ja nii tore oli.

Ja nii ilusad pildid tulid!

Mardi pildid sygisest.

Merje surematu teos "Mutt ja puu"

Ja siin Hella seinatäis pilte.

Söögi-eri.

2011-09-28T16:46:00.003+03:00

Nädalad muudkui lendavad viuh ja viuh. Täna nentisime Mardiga, et näe jälle saab yks mööda. Saan veel aru, et minu "vanuses", aga et ka 9-aastane tunneb, et aeg liigub kiirelt...kas selles on midagi kahtlast?

Eile nädal tagasi tulid meile kylla öeke lastega ja meie suur Jussike. Olid kaks-koma-natuke päeva ja juba pidid hakkama tagasi söitma. Kui mulle miski töeliselt tervise peale hakkab, siis igasugused lahkumised. Nii kurb oli neid ära saata, ehkki tean, et varsti kohtume jälle ja siis juba Eestis.

Jussiga kohtume veelgi varem, sest Kokkola konservatorio (vaste siis meie Otsa-koolile) vöttis ta lahkesti oma öpilaseks vastu klassikalise laulu erialale. Nii et alates 10ndast oktoobrist on meil yks (suur) suu lauas juures. Mis teeb mulle headmeelt, sest ma köigi nende aastate jooksul olen öppinud ainult palju syya tegema, vähe ei oska kuidagi. Ja kui nyyd tuleb teha toit ainult neljale kribule lapsele ja yhele enam-vähem normaalse söömaga mehele, siis lihtsalt jääb toitu pidevalt yle. Vahel kylmutan ylejääke ja sokutan teinekord perele ette, vahel hoian paar päeva lihtsalt kylmikus ja siis tasapisi keegi pistab nahka, aga pean tunnistama, et vahel viskan ka yht-teist minema, mis on väga halb ja vale teguviis, aga me lihtsalt ei jöua köike ära syya.

Söögilainel veel seda, et yks öhtu rääkis Rein, et neil noorteosakonnas on nii, et kui möni patsient (ehk siis 14-17-aastane noor) tahab midagi kypsetada, siis personal sebib kohe kohale selle jaoks vajalikud ained, näit. pitsa jaoks jahud, juustud-värgid. Ja osakonnas on kogu aeg laua peal palju värsket kraami - banaane, viinamarju, pirne, öunu jne. Ikka laste önne nimel ja selleks, et nad end hästi ja vajalikena ja eluga seotuina tunneks. Mart läks sellest täiesti pöördesse ja kukkus lunima, et kas tema ei saaks kasvöi yheks päevaks psyhhiaatriahaigla noorteosakonda tulla. Ta niiiii väga tahaks pitsat teha. Ma ytlesin, et ta vöiks seda ka kodus teha, aga millegipärast see vöimalus ei ahvatlenud teda mitte.

Postituse alguses oleva porgandikeeksiga oli järgmine lugu. Avastasime siin kodu lähedal yhe pagaripunktikese, kust saab kakke osta. Ja ykskord ostsin sellise valge glasuuriga porgandikeeksi löigu, mis maitses hea. Lastele ka maitses. Siis leidsime, et suurtes supermarketites myyakse sedasama keeksi ymmarguse ca 15-17 cm diameetrise läbimööduga ja hinnaga peaaegu 8 (!) euri tykk. Yhe ostsime ja söime ära. Aga mis kallis, see kallis ja ytlesin lastele, et kahjuks seda kakku me enam ei osta. Ja siis, kui Ylle meil kylas oli, lehitses ta yhte minu paljudest kokaraamatutest ja leidis selle retsepti, luges ja arvas, et see oleks hea jöuluks proovida. Kui kuulsin söna "porgandikeeks", siis haarasin kohe raamatu ja leidsin täpselt selle meie rahamaitselise keeksi retsepti. Täna proovisime teha ja tuli super. Ausalt SUPER! Ja muidugi on retsept ka netis olemas. Ainus erinevus pöhiretseptist oli see, et tegin ilma kaneelita.

Aga siin siis Liisi ja tema ema yhistööna syndinud karaski retsept:

100 g võid

5 dl odrajahu (või 2/3 odrajahu, 1/3 täisteranisu/speltajahu)

2 dl valget nisujahu

1 tl soodat

1 tl soola

3 spl suhkrut

2 muna

5 dl keefiri

100 g kohupiima

Pane ahi 200 C peale sooja. Sulata või ja lase sel veidi jahtuda. Sega suuremas kausis kokku jahud, suhkur, sooda ja sool. Klopi teises kausis lahti munad, sega hulka kohupiim, keefir ja sulavõi. Määri ca 22 x 30 cm vorm võiga.

NB! Ära sega kuivaineid ja vedelikku kokku enne, kui ahi on soe ja vorm võitatud. Kui taigen on koos, peab see kohe vormi ja ahju minema. Vastasel juhul võib sooda ära reageerida ja karask ei kerki.

Vala vedelik kuivainete peale ja sega kiiresti kokku. Vala taigen vormi, silu siledaks ja pista ahju. Küpseta ca 40 minutit, kuni karask näeb ilus jumekas välja.Kohupiima vöib ka ära jätta, siis jääb karask kuivem. Kui rohkem panna, jääb tainas raske ega kerki. Maitsev on sellegipoolest.

Mart ja kool.

2011-09-21T17:28:00.004+03:00

Eile öhtul kysisin rutiinse kysimuse, et lapsed kas teil on öpitud? Lootamata, et keegi reageerib, sest enamasti koduseid ylesandeid pole. Kuid Mart reageeris! Töi jooksuga teisest toast matemaatika tööihikud ja hakkas kribama. Tal on muidugi mingi oma huvitav systeem, kuidas ta vihikut täidab. Et teeb köigepealt ära selle, mis on yles antud ja siis veel natuke seda, mis eestpoolt huvitav paistab. Aga ma tahtsin siis ka löpuks vaadata, et mida nad seal matemaatikas teevad. Oi, mulle meeldis see vihik:)

Seal oli geomeetria-sugemetega ja peegeldusylesandeid ja nuputamist ja ruumilist mötlemist eeldavaid ja muidugi - keerulisemaid tehteid kui 20+7, mis on meie matemaatika pöhisisu kolmandas klassis...

Peale järgmist koolipäeva lausus Mart, et see oli tema Soome-kooli parim päev. Mis seal siis head oli? Nad ömblesid! Nagu Mart ytles, tegid nad köike, mida ömblusmasinaga teha saab - panid niiti taha, ömblesid edasi-tagasi ja see köik meeldis Mardile yliväga. Nii et nyyd on mul surve juba kahe lapse poolt, et tuleks ömblusmasin osta. Kujutan ette, kuidas meil siis öhtuti masin muudkui linu ja tekikotte ja pykse ja trakse vuristab ömmelda:)

Ja teine asi, mis Mardi meele röömsaks tegi, oli kehalise kasvatuse tund, kus ta on koos selle nö pöhiklassiga, kuhu ta loodetavasti varsti, kui keel selge, suundub. Nad olid mänginud korvpalli ja visanud midagi (palli, oda, kuuli??) ja tema oli igal pool ikka parimate seas. Ja neljapäeval läheb ta sellesama klassiga mingile spordivöistlusele peale tunde.

Nii et Mardi meel on röömus ja ka tema trennid pakuvad talle palju.

Ainus, mille yle ta kurdab, on koolisöök. Iga päev raporteerivad lapsed mulle, kas täna oli "hea" vöi "halb" söök. Minu lapsed on kohe siuksed toiduga pirtsutajad, nagu vanatädid ytlevad. Aga ma olin/olen ise samasugune, nii et ega pirtsutamise geenide vastu ei saa:)

Busy woman.

2011-09-20T21:15:00.006+03:00

Täna elasin töötava ema kadestamisväärset elu. Kella 8ks viisin Reinu tööle ja Mardi kooli, kuna sadas kövasti ja isegi Rein oli peale pikka kaalumist nöus rattasöidust loobuma. Siis tulin koju ja ajasime Musjaga juttu, kuni tuli aeg Musja kooli ja Hella lasteaeda viia kella 9ks.

Aadu ikka magas, miks tekitas dilemma. Lahendasin dilemma (enda meelest) suurepäraselt - jätsin majas tuled pölema, panin alumisel korrusel köögipöranda keskele lahtiselt suure albumi meie pere piltidega ja jätsin käima maki VAT teatri muinasjuttude plaadiga. Aaduke muidugi ärkas selle veerand tunni jooksul, mil ma ära olin, ja langes täiega mu hoolikalt seatud löksu. Vaatas rahumeelselt köögis pilte ja kuulas makki ja mis köige imetlusväärsem, ta oli oma tuduriided vahetanud korralike väljamineku riiete vastu. Oli traksis ja röömus ja ootas mind. Ja mina nii uhke ta yle, et mul siuke suur tubli pojake.

Siis toimetasime koos kella 11ni, kui hakkasime proovima memmega skypis rääkida. Kuna meie internet on viimasel ajal kehvavöitu, siis nägime udukogust memme kyll ja saime isegi paar lauset vahetada, aga enamus aega kulus yhenduse loomisele, mis polnud just löbus ajaviide.

Kell 11.45 startisime kodunt Hellale eelkooli vastu ja saime ta sealt kell 12 kätte. Kasvataja rääkis, et Hella oskab juba tublisti soome keeles numbreid öelda. Nojaa, ilmselt pole need numbrid just keerulised selgeks saada, iseasi on kysimusest aru saada ja öige vastus öelda.

Siis käisime noorematega poes ära.

Peale poolt kahte läksime Mardile kooli vastu, et ta lauatennisesse viia. Selleks ajaks oli päike välja tulnud ja Mart mängis koolimaja ees jalkat. Neil on seal kaks kunstmuruga staadioni, yks suurem päris staadion ja teine pisut väiksem puust aiaga ääristatud plats. Mart oli higine ja röömus. Kuna tal pole ei kella ega mobiili, siis ta ei teadnud, et me jäime pisut hiljaks. Ja täpselt kaheks jöudsime linna ääres asuvasse koolimaja, kus toimuvad pinksitrennid. Sealt vötsin peale yhe oma eesti keele tydruku ja kimasime tagasi kesklinna, kust vötsin peale Musja koos yhe eestlasest klassiöega, kes oma kooli poolt olid tulema hakanud. Ja siis saabusime tagasi Mardi kooli juurde, kus meie eesti keele tund täna toimus.

Kuna täna oli lapsehoidjatega kitsas käes, siis olin sunnitud lapsukesed kooli kaasa vötma. Tegime Hella ja Aaduga kokkuleppe, et nad on vait ja vagurad. Kusjuures - nad olidki. Suhteliselt. Kuna tund kestab poolteist tundi, siis on täielikku vagurlust muidugi liig nöuda. Aga nad ei seganud tundi ja lasid mul keskenduda.

Ja öpetada on tore:)

Peale tundi vötsin jälle kogu kamba peale ja viisin sama tydruku tagasi oma kooli juurde, kus ka Mart trennis oli. Ja siis andsin igale yhele piruka ja kuna Rein helistas, et tema tööpäev on nyyd ka läbi, siis söitsime talle haigla juurde vastu ja vötsime peale.

Ja oligi kogu olemasolev pere koos. Köik röömsad. Sest kui päike paistab ja köik on terved ja yheskoos, siis on patt kurta.

Öhtul tegin Liisi karaskit. Kui tsiteerida klassikuid Bullerby kylast, siis "ma ei teadnudki, et ma oskan nii hästi odrakaraskit kypsetada". Tänud Liisile!

Kylmad ligi.

2011-09-19T18:02:00.007+03:00

Meile siia Kokkolasse on nyyd saabunud öökylmad. Otsisime välja kindaid, salle ja mytse, natuke ostsime poest ka juurde, sest kolimise ajal kujutasin ette, et oktoobri keskpaigani veame rahulikult suveriietega välja. Ehk möne tuulejaki peaks ainult kaasa vötma.

Önneks ahi on siinses majakeses aus. Kui Rein on öhtul kytnud, siis terve järgmine päev soe majas.

Päeva peale, kui päike on töusnud, söidame ikka ratastega, aga tundub, et kauaks seda löbu enam pole. Vähemalt minul, kylmavaresel. Sest Rein lubas tööl käia rattaga, kuni lenksud jäässe lähevad. Ja Marti sunnib ta ka söitma. Plikad on end viimastel päevadel autole kaubelnud, neil hakkavad tunnid hiljem ja ma suudan selleks ajaks ärgata.

Saabuva kylma aja spordid suusatamine ja kelgutamine ei tundu mulle eriti ahvatlevad, kyll aga uisutamine. Eile käisime Hella ja Aaduga jäähallis tydrukute iluuisutamise vöitlustel. Need kestsid terve pika päeva, millest meie olime kohal paar tundi. Esimene kord sellisel vöistlusel olla. Ja väga tore oli, Hella harjutas pärast terve ylejäänud öhtu hyppeid ja pöördeid ja tegi joogasugemetega kuivamaauisutamist. Yle terve Soomemaa oli uisutajaid, nii et tundub, et see on siin väga populaarne. Nagu hokigi. Ikka pöhjamaa värk.

Vaheajal käisime öues soojas (hallis sees on jääkylm olla:)) ja lapsed leidsid kibuvitste vahelt yhe pisikese siili. Mina vaatasin algul, et see on surnud, aga siis Hella nägi, et tal köht liigub ja siis ajaks siilike jala alla ja läks liikvele. Oi, kyll lastel oli palju röömu!

Meie kodu öuel on aeg-ajalt yks orav end näidanud, samuti oleme Musja kooli juures kuuskede vahel oravat näinud.

Ja ykspäev käis meil hoovis yks valge kass kylas. Ja Hella-Aadu on yht koeragi öuel näinud.

Kuna meie lapsed on suured loomasöbrad ja meil endal siin kodus praegu loomi pole, siis on need kohtumised olnud väga teretulnud. Ja ma mötlen, et täitsa tooks meie Eesti kassi siia, kui oskaks. Köik need vaktsiinid, kiibid, passid ja puurid ajavad mind natuke hulluks. Vötsin kassi lihtsalt kui kassi, mitte kui mingi keerulise transpordiyksuse...aga peab seda asja veel kaaluma.

Ja juba 3 öö pärast tulevad meile kylla Ylle lastega ja Jussike, kellel on reedel ettelaulmine ja siis näis, kas saame yhe poja enda juurde Soome vöi siiski seekord veel mitte:)

Pönev!

Enne töö ja pärast praad

2011-09-17T18:23:00.003+03:00

Jälle kaunis päev, peaaegu suvine.

Laupäeviti on lastel trennipäev - Hella balletti ja Mart jäähokisse. Täna oli esimene trenn siis. Mart pani oma peene kostyymi selga, oh jummel, mis seal köik ylestikku käib - köigepealt on higikostyym, siis kyynarnuki, jala- ja munakaitsed, siis ölakud ja suured pyksid, kaelakaitse, kindad ja köige otsas särk. Ja muidugi kiiver. Mart oli nagu tegelene filmist "Tähesöjad". Söitsime pidulikult jäähalli ette ja seal oli päris naljakas pilt, kuidas autodest samasugused olendid koos oma mailadega (= hokikepp) välja tuterdasid. Issid uiskudega körval. Kusjuures väravavahtidel on veel mingid eriti suured jalakaitsed, mis näevad eriti kummastuslikud välja.

Nojah, igaljuhul Mardile väga meeldis ja önneks saab ta seda litrit seal kolm korda nädalas taga hakata ajama.

Hella kostyym on päriselt kaunis nagu ikka balletitibidel. Kyll tahaks siinkohal pilti panna, aga sellega on nagu on.

Kui koju jöudsime, siis ootas meid öuel yks traktor koos yhe noormehega, kellelt Rein tellis 6 ruumi talvepuid. Igal juhul kallas see noormees köik oma puud meie kuuri ette ja ylejäänud ennelöunane aeg kulus puude kuuri viimiseks ja riita ladumiseks. Lapsed olid ytlemata tublid. Kuna ahjus olid kartulid ja Meeli-Marko talle liha, siis oli jätkus piisavalt indu töötamiseks. Aadu sehkendas ymber puukastide, mida issi kuuri tassis ja pani sinna kogu aeg "viimast puud" ja ise rääkis "nyyd sai kast täis". Ja hunnik kadus alla-tunniga. Ilusad valged kuivad kasehalud meie ahjule. Ilmselt neist ei piisa, aga pooleks talveks ikka.

Ahjukartulid koos lambapraega olid väga maitsvad. Jätkuvad tänud Hiiumaale:)

Yks pilt.

2011-09-17T09:29:00.001+03:00

Nördinud blogilugejad kurdavad, et pilte on vähe. Tsiteerin "loe, nagu Tammsaaret". No panen yhe pildi, mis pole kyll köige kaasaegsem meie fotoka jätkuva eemaloleku töttu, kuid on oma ja armas:)

Kollane allveelaev. Ei tegelt:)

2011-09-16T22:50:00.002+03:00

Jee, jee, ostsime täna elutuppa kollase diivani. Kirbukalt. Aadu esimene söna soome keeles on "kirrpputorri".

Maksis 30 eurtsi ja on väga istutav. Kuu aega oleme madratsil ukerdanud ja lapsed on meie peal hypanud ja karanud ja enam ei taht. Nyyd on meil tsiviliseeritud tuba. Tösi, ilma muude mööblielementideta, aga kyll need ka tulevad, kus nad jäävad.

Ja kus Mart koristas! Ta ytles, et teeme selle toa nyyd korda ja pyhkis ja vehkis mopiga ja korjas mänguasju ja kassette kokku. Mina vaatasin ja imetlesin, et milline poeg:)

Musja oli tige, sest tal oli tunne, et me vöiks linna köige kallimast poest yhe 1000 eurise sohva koju vedada. Yldiselt ma viimasel ajal olen hakanud mötlema, et tydrukutel on see puberteet vist hullem kui poistel. Poisid on eluaeg natuke pöörased ja vahel käib juurikas kallal. Aga tydruk, kes on enne pubeklust hea ja armas, muutub korraga ikka väga palju. Milline kriitikameel (enesekriitika muidugi sh) ja tujukus, oh heldus. Önneks see vaheldub ikka ka nende "hea lapse" perioodidega, aga jah. Ei pole kerge kellelgi.

Esimene nädal läbi.

2011-09-15T22:55:00.008+03:00

Nyyd olen oma esimeste tundidega maha saanud. Ja mu köige karmimad kriitikud ehk oma lapsed ei olnudki väga kriitilised. Vastupidi. Marie, kes leiutas igasuguseid ettekäändeid, et eesti keele tundi mitte tulla ("ah, ma esimene kord ei tule, mis ma ikka ennast tutvustan" vöi "ma lähen parem sellesse teise gruppi" (mis eelmisel päeval oli ära olnud)), ytles peale tundi, et oli täitsa ok ja ta polegi mind öpetajana näinud. No see viimane oli nagu kompliment vöi nii. Naljakas avaldus muidugi arvestades, et ma teda 4 aastat kodus öpetasin, nii et higi otsaees:)

Aga ju siis lapse teadvuses kodu on kodu ka siis, kui seal öpitakse (ja mitte kool kodus) ja ema on ema isegi siis, kui ta öpetab (mitte koduöpetaja).

Ja Hellake kysis peale tundi, et millal jälle saab eesti keele tundi tulla. Mart oli ka päris rahulolev.

See logistika, et kuidas lapsed erinevatest linnaosadest kohale saavad ja tunniaegade klapitamine ja Aadu hoidmine on ikka jätkuv peavaluke. Mönele väiksemale saan järgi minna, aga suuremad tulevad ratastega ja ausalt öelda - ilmad ju paremaks ei lähe, nii et minu ylesanne hoida laste motivatsiooni on päris keeruline. Iseenesest pole emakeeletundide valik kohustuslik. Aga nagu ma ka lastele ytlesin, on nad kohustuslikud alates hetkest, kui nad otsustavad selle valiku teha. Nii ei saa, et yhel hetkel saab lihtsalt isu otsa ja lähen koju.

Aadukese saime sel nädalal ilusti ära hoitud. Kuna lubasin lastele selle töö eest palka (5 euri), siis oli lapstööjöul ehk Mardil ja Musjal suisa konkurents, et kumb saab hoida. Önneks lahenese see iseenesest, sest päeval, kui yhel oli tund, pidi teine lihtsalt kodus olema. Ehk siis kaks päeva hoidis Musja ja yhel päeval Mart Aadut. Ja Aadu oli päris häpi, kui koju jöudsin.

Lapsed oli köik ytlemata armsad ja ehkki ma köigiga veel ei kohtunud, on mul edasise suhtes hea tunne. Esimene tund läks köigiga tutvumise ja soome elu yle arutlemise peale. Pisikestega tegime ka natuke mängu ja rääkisime kodust ja perest.

Suuremad lapsed olid soome kooli suhtes kyll väga kriitilised. Et öpetajad on liiga leebed, öppida on vähe ja peab vahetundides iga ilmaga öues olema. Sedasama olen ka oma lastelt kuulnud, va muidugi Mardi kooli vahetunnid, mis mööduvad koolimaja ees tohutu suurel mänguväljakul, kus on köikvöimalikud atraktsioonid nagu löbustuspargis.

Aga jah, ega mina ka aru ei saa, et millal nad siin "päriselt" öppima hakkavad. Kodutöid pole, hindeid pole, edasi vöetakse materjali tibusammudega. Samas vaatan ymberringi, et kuidaviisi see elu siin ikkagi toimib:) Inimesed söidavad autodega ja tunnevad liikluseeskirju. Öpetajad kirjutavad koju infokirju. Myyjad oskavad arvutada. Ehitajad ehitavad. Järelikult mingil hetkel peab see kirja-ja muu koolitarkus ikkagi pähe jöudma.

Nädal algab imehästi.

2011-09-12T15:14:00.005+03:00

""Nädal algab imehästi", sönas mees, kes pidi esmaspäeval yles poodama" ytles hulkur Oskar Lindgreni sulest. Ja millegipärast meenub see ytlus mulle esmaspäeviti sageli:)

Aga meie algav nädal on kyll mitmes möttes eriline. Rein alustas täna tööd uues osakonnas - nimelt noorteosakonnas - ja on väga pönev, kuidas tal seal minema hakkab. Sellist osakonda Pärnu haiglas polnud, selles möttes on talle see väljakutse ka erialaselt. Kuuldatavasti pidi seal arste väga vajatama, nii et ta oli väga teretulnud.

Nii. Ja minul on homme esimene tund oma "keskmike" klassiga. Ei saa öelda, et mul saba väga uljalt röngas oleks:)

Ja kolmas asi, mille töttu ma olen nii elevil, et oioi. Täna helistas mulle Kokkola konservatooriumi abirektor ja ytles, et on vabanenud yks koht laulu-erialale. Ja kuna nad on Otsa-kooliga söpruskoolid vm, siis nad vötaks Jussi röömuga oma kooli öppima. Oi, ma ei tea, mis sellest saab. Ma helistasin kohe Jussile ja ta oli ka nagu puuga pähe saanud ja lubas järele möelda. No ta on meil pisut aeglase toimega, aga ma töesti loodan, et ta haarab vöimalusest.

Hea ytlus on veel see, et "muretsemine on palve selle eest, mida sa ei taha, et juhtuks". Et ma siis ei muretse, asjad lähevad nii nagu peavad minema.

Luksuslikust keelest.

2011-09-11T21:13:00.008+03:00

Tegime just kaerahelbekäkke, kyll on head, soovitan jahedalt piimaga:) Palgapäevaeelne nädal sunnib loomingulisusele. Eile näiteks tegime mannakeeksi. Ja lubasin Reinule, et homme teen odrakaraskit. Rein hakkas karjuma ja kätega vehkima, ma ei saanud aru, miks. Nii pips ei tohiks olla. Aga kyll ma selle karaski kord ära teen.

Käkkide tegemise ajal arutasid lapsed, et mis siis saab, kui oktoobris Eestisse tuleme. Kuna Mart harjutas tshellot, siis läks nende möte muusikakoolile, kus köik öpetajad RÄÄGIVAD EESTI KEELES. Ja poodides on myyjad, kes samuti räägivad eesti keeles. "Issand, milline luksus!" öhkas Musja. Ja siis lisas kohe "aga nad on kurja näoga, kui sisse lähed ja ei tervita sind söbralikult".

Nii et igavene (vöiks isegi öelda hamletlik) dilemma - kas naudid emakeeles könelevaid mossis näoga myyjaid vöi välismaiseid aga söbralikke.

Igal juhul Musja tegi täna seina peale kalendri, kuhu ta kandis köik järelejäänud päevad, mis meie söiduni on jäänud. Ja tal on hulgaliselt plaane, millistele söbrannadele kylla minna ja keda kylla kutsuda.

Mina ei taha muud kui öunu, öunu ja öunu. Ja veel pisut öunu, kui tohib paluda.

Täna öppisin veel yhe uue söna "raakaruoka", mis tähendab toortoitu.

Kaks suurt asja aetud:)

2011-09-09T16:50:00.006+03:00

Täna jäi Hellake oma eelkoolist koju, sealjuures ärkvel oli ta juba enne kaheksat ja tuli puges minu ja Aadu juurde. Ma vahel kahtlustan, et mu lapsed lihtsalt on koduöppe-töugu - yksköik, kui tore neil koolis-lasteaias poleks, ikka tahavad kodus olla:)

Igal juhul on praegu Kokkolas ilm imeilus ja meie saime jälle rattasöitu teha. Kui poole 12 paiku startisime, siis oli meie kodune Kroonikyla tee (ok, tegelikult muidugi Kruunupyyntie) täiesti inim-, ratta-, käru- ja autotyhi. Me olime oma ratastega nagu mingis linnaks dekoreeritud stuudios ainsate tegelastena. Naljakas tunne oli. Ja rahulik.

Muide yks asi, mis mulle siin veel hästi meeldib ja millega hakkan harjuma, on see, et politseid pole näha. No kohe yldse pole näha. Kogu selle kuu aja jooksul olen vast alla 10 korra politseiautot näinud. Tösi, ykskord nad pidasid mu vilkuritega kinni ka:) Kysisid, et kes ja mis ja kust ja siis vabandasid kenasti, et neil selline rutiinne kontroll ja sel nädalal vaadati köik välismaa autosid. Kui kuulsid, et me Pärnust, siis olid väga röömsad ja meenutasid, et on ise ka Pärnus olnud. Olid sellised armsad poisid.

Aga pöhiline tänase päeva juures oli see, et sain kaks tähtsat käiku tehtud. Esimene siis KELAsse, mis on (vist) kohalik pensioniamet ja mille jaoks oli vaja igasuguseid töestusi ja dokumente. See asutus peaks siis meile sotsiaalse turvatunde tagama. Ja ei läinud sugugi pool päeva, nagu mind oli hoiatatud. Saime alla tunniga hakkama ja köik oli ok. Lapsed mängisid eesruumis klotside ja mänguloomadega ja joonistasid.

Siis lahkusime KELAst ja leidsime kohe körvaltmajast yhe toreda looduspoe, kus myyakse ökujuurikaid, puuvilju, kuivatet kraami jne. Olin seda poodi autoga möödasöidul kord näinud, kuid siis ära kaotanud. Nyyd siis leidsin.

Ja teine ametlik käik oli kohalikku haridusametisse ehk sivistyskeskusesse. See asus yhe suur maja 5 korrusel ja siis, kui treppidest yles ronisime, oli Hellal tösine kultuurishokk, kui meile tuli trepi peal vastu yks pikkade ja paksu värviga kaetud kunstripsmetaga naine. Hella siiani räägib, kui öudne see oli.

Aga seal viiendal korrusel sölmis siis Kokkola linn minuga töölepingu. Nii et nyyd olen ametlikult ja palgalevöetult eesti keele öpetaja linna seitsmes koolis.

Reaalselt need koolid koonduvad kyll kahe kooli ruumidesse ja nagu me nyyd peale pikki piinarikkaid arvestusi oleme paika pannud, toimuvad tunnid teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval - igal päeval yks vanusegrupp.

Laste tasemed on suhteliselt erinevad, aga loodetavasti leian kompromissi.

Eriline motivatsioon selle tööga alustada on muidugi selles, et saan oma lastele jätkuvalt eesti keelt öpetada. Ka Hellake on lylitatud öpilaste hulka.

Oi jah. Täna nägin juba öudusunenägu sellest, kuidas ma läksin yle suure silla ja yhel pool seda silda polnud käsitugesid. Ei tea, mida mu alateadvus sellega mötles, aga mönes möttes see symbol töötab kyll. Et mul on selline piirideta olek, pean ise otsustama, mida lastele öpetada, tegema häid ja paremaid valikuid nii teemade kui materjalide osas.

Nädalavahetusel keskendun siis sellele.

Aga natuke nalja kah. Aadu ja tema suurte vendade vaheline side on tugev. Jaagup ja Reks tahavad alati Aadut skypis näha ja kuulda ja Aadu omakorda meenutab vendi sellega, et ta yrgmehelikult sylitab läbi hammaste ("sest Reks tegi nii") ja vägagi sageli löpetab lauseid sönaga "fakkk!" ("sest Jaagup tegi nii"). Ja kui meie siis räägime köik, et nii on rumal öelda ja keegi ei taha temaga mängida, kui ta niimoodi ropendab, siis Aadu vastab "tahavad kyll, fakk!"

Rangest rezhiimist ja orienteerumisest.

2011-09-06T16:42:00.002+03:00

Täna sain siis teada, et eesti lapsi, keda hakkan öpetama, on kokku 17 ja nädalas tunde kokku 6. Lapsed on väga erivanused - esimesest kuni yheksanda klassini. Esimese klassi omade hulka läheb ka meie Hellake. Igal juhul päris paras koormus mulle vist, rohkem oleks liiast ja vähemaga oleksin alakoormatud:) Palgast ei hakka ma praeguse valuliku eesti öpetajate palga teema juures yldse rääkimagi, sest see on ikka suur. Töeline puzzle on 6st erinevast koolist lapsed yhel ajal yhte kohta kokku saada, et neile tunde anda, aga önneks ei pea mina sellega tegelema.

See on muidugi naljakas, et pidin selleks Soome elama tulema, et erialase töö juurde tagasi jöuda:)

Musja tegi täna väikese pausi koolist, yltes, et tahab end välja magada. Yritame kyll öhtuti lapsi hakata 10 paiku voodi poole suunama, aga nad on nii kavalad, et järjekordselt avastame mingil sydaöisel ajal, et istuvad meiega yleval, vaatavad filmi vöi ajavad niisama asja. Mart on ainuke sydametunnistusega tyyp, no töele aule andes ta lihtsalt on selline hommikune ärkaja, nii et tal tuleb ka öhtul uni normaalsel ajal. Tydrukud on minu moodi öised linnuksed. Ka Hella pomises eile öhtul midagi teemal "jätaks täna päeva vahele", aga ma väga ei kuulanud teda. Hommikul ytlesin Reinule, et ajagu laps yles, kui suudab ärgata ja kui ei ärka, las magavad mölemad. Ja Hella oligi nii tubli, et ärkas yles ja läks ilusti lasteaeda.

Ma sunnin end olema järjekindlalt range(m) ja mitte laskma lastel olla kogu aeg enda soovide järgi. Sest kui oleme mingeil pöhjusil mingi otsuse (näiteks otsus kooli minna) vastu vötnud, siis vöiks sellest ka kinni pidada, isegi kui see mönes aspektis on ebamugav.

Täna viisin Mardi teistkordselt lauatennise trenni. Mart nimelt jumaldab lauatennist. Ja me oleme töesti önnelikud, et talle selle trenni siin linnas yles leidsime. Yldse tundub, et siin on köik vöimalikud trennid lastele olemas. Aga seoses selle trenniviimisega tahtsin lihtsalt öelda seda, et mina ei kujuta elu ette ilma gps-ta. Minusugune idiootlik orienteeruja lihtsalt ei saaks liiklemisega hakkama. See kool, kus vöimlas lauatennis on, asub meie kodust 5 km kauguselt. Sealt tagasi tulema hakates lylitasin enesekindlalt gps-i välja, sest tee tundus labaselt sirgjooneline ainult paari ärakeeramisega. Ja muidugi panin puusse. Korraga söitsin yle mingi raudtee ja siis sain aru, et seda siin varem polnud. Vöi öieti polnud mina enne yle raudtee söitnud.

Kui me metsas käime, siis panen neoonvestis Aadu kännu peale seisma, et mul orintiir tee suhtes ära ei kaoks.

Rein ytleb, et kui teda ei oleks, siis ma eksiks meie majas ka ära.

Igal juhul olgu taevas tänatud igasuguste abivahendite eest, mis ka minusugused hädavaresed elu juurde tagasi toovad.

Pyhapäeval kodus.

2011-09-04T16:31:00.004+03:00

Vaatamata tänase hommiku kylmale öhule startisime varavalges (ok, tegelikult 10.15) ratastel kohaliku jäähalli poole, kus pidi toimuma Hellal esimene iluuisutamise trenn. Meie juurest kodust on enne kesklinna paras mäkketöus, nii et vahel me Hellaga tuleme ratastelt maha ja könnime jala yles, aga viimasel ajal olen esimese käiguga ikka kangekaelselt rattal edasi ryhkinud, Aadu muidugi taga rattaistmes. Mäe otsas on raudteesild, saame sealt alla rongide peale vaadata. Täna arutlesime selle yle, et miks on silla ääres sildid "hengenvaarallinen". Mina ytlesin, et vöib olla köik ei tea, et sillalt alla hyppamine on eluohtlik, Musja arvas seepeale, et siis peaks ju igale poole sildid panema, et "Katuselt allahyppamine eluohtlik", "Peaga vastu seina jooksmine eluohtlik" jne.

Aga uisutamine oli tore, palju pisikesi iluuisutydrukuid ja möned treenerid nendega tegelemas. Uisutasid ka, aga palju tegid ka muud nalja, keerutasid end jää peal ja käisid käpuli ja haukusid ja ajasid mingeid mänguloomi taga. Lastel tundus löbus olema ja Hella läheb veelgi. Musja uisud jäid kahjuks Eestisse ja ta ei saanud täna uisutada, aga loodetavasti mingil ajal need saabuvad ja siis saab ka tema suuremate grupiga liituda.

Hellake on igal juhul nyyd kahes trennis kirjas, lisaks uisutamisele ka balletis. Ja Mardile leidsime yles kohalikud lauatennisepoisid, saab nyyd oma armastet pinksiga edasi tegeleda.

Oijah, et meie rahakott ka köik selle ilu ja völu välja kannataks!

Aga laste tungival pealekäimisel jätkus meie sportlik pyhapäev täna peale jäähalli kylastust körvalasuvas veekeskuses. Perepilet st kaks täiskasvanut ja kolm (!) last + yks allaviiene Aadu maksis 16 euri. Vördluseks, et pyhapäeval on Pärnu Terviseparadiisis perepilet (kahe lapsega) 31 euri - midagi Soomes ka odavamat...

Tagasiteel minul igal juhul oli keps juba ysna pehme ja käed ei jöudnud lenksudest kinni hoida. Rääkimata köhulihastest, mida olen kaks päeva treeninud (tänane vesisooritus oli siis kolmas ja vaevalt ma öhtul enamat suudan)...sellise tempo juures olen varsti raudnaine. Kui ellu jään.

Aadu jäi tagasiteel peale poeskäiku tudule. Köigile lapsevanem-ratturitele tuttav olukord - tagaistmel magab kiivriga titt, pea tolknemas vabalt siia-sinna. Me oleme nyyd leiutanud sellise variandi, et tömbame kiivrist yle paela, mille seome omakorda rattaistme kylge. No siuke paras s...anikerdis, aga ajab asja ää. Kahju, et ei saa pilti näidata, fotokas pole ikka veel saabunud.

Ja tänase pika ylevaate löpuks meie veike toidueksperiment. Kuna mina olen endiselt sööma-teema lainel ja värskelt inspireerit toortaimetoidu-teemat käsitlevaist allikaist, siis oli minu rööm suur, kui Mart tegi (täiesti omal initsiatiivil) reedel ettepaneku, et vöiks nädalavahetusel ainult värskeid puuvilju syya. Kysis seda alul arglikult, et ei tea, kuidas me sellisesse asja suhtume. Aga mina olin ytlemata röömus ja ytlesin "jess! minu poeg!". Ja ostsimegi nädalavahetuseks ainult puuvilju koju - ikka rohkem öuna, virsikuid, arbuusi, viinamarju, banaani, ploomi, kapsast, tomatit, kurki. Lisaks eile metsast korjatud pohlad. Toidulaud suisa kuninglik. Välja arvata muidugi pereisa abitud katsed enda ja mittetaimetoiduliste laste ellujäämise nimel makarone juustuga keeta ja täna kartuleid singiga praadida.

Aga kokkuvötvalt vöib öelda, et eksperiment önnestus. Mina pole kaks päeva miskit kuumutatud söönud (eilne tykike shokolaadikooki välja arvata, aga natuke ju vöib, eks) ja ka Mart on mönuga puuvilju muginud. Hella ja Aadu on segatoidulised ja Musja söi ära 5 viinamarja ostu-myygi pöhimöttel (yks viinamari = 5 minutit arvutis).

Pöhiline on impulss:)

1.september

2011-09-01T22:12:00.007+03:00

Naljakas, et Eestis on see 1. september ikka suur pyha ja pidupäev. Soomes ei ole laste kooliminek selline pidulik syndmus. Iga kool ytleb oma aja, millal lapsed end ilmutavad, ei mingeid lilli ja valgeid pluuse. Ma ei teagi, kas sel "tavalisusel" on ka mingi oma filosoofiline taust, aga minusugusele lasterikkale emale meeldib hetkel variant, kui ei pea muretsema, kas viigipyksid ja kingad on ikka parajad ja ei pea piinlikkust tundma, kui jälle ununevad lilled öpetajale ostmata, sest kogu pere autosse pakkimine ja linna söitmine on lihtsalt kogu aktusele eelneva aja ära kulutanud. No tegelikult ma muidugi natuke ikka pidin muretsema, sest suured poisid läksid ju Eestis ikka aktusele.

Ehh, tegelikult ei meeldi mulle yldse mingid suured tseremooniad. Lihtne on ilus.

Mardil oli täna tehnilise töö tund. Mina arvasin, et see tähendab treipingi taga pusimist vöi hööveldamist, aga vöta näpust, nemad öppisid oma jalgratta puhastamist. Harjade ja pihustatava puhastusvahendiga. Ja eriti pisikeste pragude jaoks oli hambaharjad. No eks seda oskust läheb ikka elus vaja:)

Ja Musja läks klassiga mererannale noortekeskusesse laagerdama. Nagu öpetaja ytles "on väga oluline, et lapsed omavahel tutvuks ja söbruneks". Kaasa oli vaja vötta muuhulgas ka kummikud (mida Musja ei teinud, kuna ta ei leidnud kaubandusvörgust piisavalt ilusaid ja rahakotile kohaseid eksemplare) ja bioloogia vihik. Igal juhul on mul ettekujutus, et nad sumpavad mereäärses mudas ja määravad linde ja vetikaid. Eks homme kuulen täpsemalt, mida nad seal siis tegid.

Ja siis helistas täna mulle Mardi öpetaja, kes ytles, et eesti lapsed on nyyd mitme kooli peale kokku aetud-loetud ja neid peaks kokku olema kymmekond. Ehk siis yks esimese klassi laps (sellestsamast perest, kus kylas käisime), siis Mart kolmandas, siis kaks viiendikku, keda ma ei tea, siis Musja ja tema klassiöde seitsmendast ja selle klassiöe 16-aastane vend ja veel paar last. Lisak yks erivajadustega öpilane...Ma avaldasin kahtlust, kas mul on ikka kvalifikatsiooni erivajadustega öpilase öpetamiseks, aga ta ytles, et see jääb täiesti minu otsustada, kas tahan temaga tööd teha vöi ei. Tore.

Ega ma ei kujuta ette kyll, et mida imet ma kaks korda 45 minuti jooksul nädalas selle seltskonnaga peale hakkan. Aga väljakutsed kaunistavad inimest ja ka mina tahan aina kaunimaks muutuda:)

Välistatud pole muidugi ka selline jube variant (sry, vahel on rumalad naljad ka ikka naljakad vöi on mul lihtsalt vildakas huumorimeel):

Noor õpetajanna on on esimest päeva koolis ja peab seitsmendale klassile geograafiat õpetama. Keegi ei kuula teda, õpilased ainult röögivad ja ropendavad.
Viimaks läheb õpetaja ära ja kutsub vanema kolleegi appi. Vanem õpetaja tuleb ja ütleb: "Noh, sitapead ja munnijuurikad lärmata oskate küll, aga kas te kondoomi gloobuse peale oskate tõmmata?" Klass jääb vaikseks. Üks arglik hääl küsib: "Aga mis see gloobus on?"
Õpetaja "Vot sellest hakkamegi kohe rääkima."

30. august

2011-08-30T20:17:00.005+03:00

Täna oli ilm nii ilus, et otsustasime jalgsi poodi minna. Esmakordselt ajasin Aadu käru kuuri alt välja, Hella oli rattal ja läksime. Tee peal mötlesin, et kas mul oleks siin raskem koheneda, kui elaksime kusagil korteris linna keskel, kus autod söidaks maja eest mööda ja peaks kogu aeg lapsi jälgima, et nad teele ei jookseks. Kohas, kus poleks lilli, puid, pöösaid, ymberringi suminat... Muidugi oleks raskem. Siin meie kodukese lähedal on ymberringi suur rohelus ja metsik loodus, köikide ymberkaudsete majade elanikud näikse tegelevat ainult rohenäplusega. Arutasime ykspäev Reinuga, et siin on vist "öues-ainult-muru" aeg juba ammu otsa saanud ja asendunud "panen-kasvama-palju-mahub"-mötteviisiga. Seened kasvavad teeäärsete majade öuedes (ikka suured puravikud), jalgratta tee körvalt korjab Mart pöldmarju, kui koolist tuleb, meie öu on linnukesi täis. Mulle meeldib:)

Musjal on koolis homme selline päev, et syya nad ei saa muud, kui et putru ja vett. See raha, mis on ette nähtud nende toitmiseks, pidi minema Aafrika nälgivate laste toetuseks. Aga neil on homme kodundustund, kus nad teevad syya:) Nii et lapsed Soome Kiviniity (vöi Kiviniidu?) koolis ei jää mitte nälga, vaid nemad keedavad ja kypsetavad enestele ise midagi suupärast.

Musja rääkis veel, et kunstiöpetaja pidi hästi tore olema. Nemad seal vuristavad oma ömblusmasinatega ömmelda ja öpetaja laseb samal ajal raadiost paremaid palu. Noh, ikka Adelet ja teisi poppe hääli. Ausalt öelda tuli mul selle jutu peale eneselgi isu taas ömblema hakata. Raadio saatel.

Mardil oli soome keele töövihikus ylesanne kirjutada yles kaaslaste nimed, muuhulgas olid seal ka sellised kenad poisslapse nimed nagu Thyson, Iprahim ja Song Pojan.

Nädala alguses.

2011-08-29T22:20:00.005+03:00

Eile öhtul käisime kylas yhel eesti perel, kes on Kokkolas elanud kaks aastat. Nende rööm oli suur, kui kohtasid teist eestlast (ehk siis Reinu) meie kohalikus Prismas ja nii kenasti kohe kutsusidki meid kylla. Rääkisime elu vöimalikkusest maailma äärel ehk Kokkolas ja nentisime, et elu on siin vöimalik. Nad tutvustasid meid hapukoore purgiga, millele on peale kirjutet Smetana. Iseenesest kummaline söna arvestades soome omakeelearmastust... Aga no tore, et löpuks ikka hapukoore leidsime, siiani söid lapsed hapukoore pähe mingit kummalist ollust nimega Kermaviili. Mina kurtsin veel, et soomlastel pole yldse öunu ja öunapuid ja selles suhtes nad midagi lohutavat pakkuda ei osanud.

Toidust veel seda, et sellist rasvahirmu nagu soomlastel, ei oleks mina kyll osanud ette kujutada. Seda vöiks kohe kuidagi diagnoosida - köik on väherasvane vöi veelgi parem - rasvatu. Näiteks piimasid on mitmeid sorte, sh ka ökupiim, kuid mitte rasvaprotsendiga yle 1,5. Meie joome ikka seda 3,5%-list ja seda on köigi suurte poodide peale kahte sorti.

Mul tervisliku toidu friigina on samas rööm nentida, et enamuse toidu puhul on vöimalik valida ka luomu ehk öku-variant.

Lastel oli täna muusikakoolis esimesed tunnid. Öpetajad olid erakordselt sympaatsed. Mardi öpetaja kiitis Mardi mängu ja noodilugemisoskust ja Musja jäi orkestri tydrukute ja dirigendiga samuti väga rahule.

Ja ega minugi önneks pole rohkem vaja kui rahulolevaid lapsi:)

Tösi ta on - Hella kauples homme välja eelkooli mitteminemise. Ta tahab kodus kaua tududa ja Aaduga mängida. No muidugi:)

Suve löpetamine Kokkolas.

2011-08-28T22:25:00.003+03:00

Nädalavahetusel oli meil siin "tule ja valguse pidu" ehk venetsialaiset. Ei oskagi tölkida, et mida see täpselt tähendab, aga igal juhul saabusid soomlased oma suvilaist ja suve saadeti ära törvikute, lökete, öuekyynalde jms syytamise ja loomulikult öise ilutulestikuga. Ootasime meiegi keskööni, et tulestikust osa saada. Ja nägime turuplatsil kokkolalasi:) Seal oli ka selliseid, kes Pärnu teatri etenduses nähtud - joomaseid tyype, kes neljakäpuli mööda tänavaid edasi yritasid liikuda. Päevavalgel pole siukseid enne näinudki.

Yldiselt on Kokkola linn yks ytlemata armas ja roheline ja pisikeste puumajadega linnake, mida annab röömsalt rattaga läbi söita. Meie jaoks on praegu just see rattasöidurööm see köige suurem taasavastatud ajaviide ja praktiline vajadus muidugi ka. Kui just ei saja, siis käivad köik tööl ja koolis ratastega. Ja need, kes kodus, söidavad ka.

Tänane avastus oli, et meist 15 km kaugusel metsas on lademeis pohli ja leidsime ka hulgaliselt männiriisikaid, mida homme purgistama hakkan. Kahjuks pole meie fotokas praegu töökorras, nii et pilte sellest toredast metsast ei saa näidata, aga kujutage ette väikeste mändidega höredat metsaalust, kus kogu maa on kaetud eri värvi sammalde ja samblikega. Ja seda niikaugele, kui silm ulatab. Ja seal peal tumepruunid männiriisikad ja pohlad. Korilase hing röömutseb.

Nonii:)

2011-08-25T16:38:00.002+03:00

Kooli esimesel nädalal oli öpetajatega jutuks, et lastele on ka emakeele tunnid ette nähtud ja kuidagi kukkus välja nii, et mainisin mokaotsast, et ma olen ka eesti keele öpetajaks öppinud. Nii see jäi ja täna kutsus Musja öpetaja mind siis välja ja kysis, et mis ma selle eesti keele öpetamise koha pealt siis arvan...ma ei hakanud ytlema, et pole yldse selle peale möelnudki, vaid noogutasin röömsalt ja ytlesin, et minugi poolest. Ja kysisin omakorda, et mis vanuses lastest käib jutt. Öpetaja arvas, et paari-kolme kooli peale peaks neid olema igal juhul alla 10, sealhulgas siis Musja kaks eestlasest klassikaaslast ja Mardi koolist yks eestlane, lisaks minu lapsed. Ja siis otsis öpetaja alumisest kapist välja hunniku pöhikooli emakeele öpikuid ja töövihikuid ja ytles, et ma vöin vaadata, kas seal on midagi kasutuskölblikku. Ja kui vaja, siis tellivad juurde. Ja et natuke palka saan ka:) Ja kui lastele pole hoidjat, siis vöin lapsed kaasa tundi vötta. Ja tunde saab olema 2x45 min nädalas.

No igal juhul ei teagi nyyd, kas hyyda "juhhuu!" vöi ohata raskelt.

Aga kaotada pole midagi ja mingid sotsiaalsed kontaktid kuluvad isegi minusugusele vaikusearmastajale ära:)

Aga muidu läheb meil hästi. Täna hommikul saatsime ära Jaagupi ja Reksi. See, et nad meil kylas käisid, oli ytlemata armas ja tore ja nyyd on neil tee selge ja ootame neid ikka ja jälle. Jaagupile avaldas muljet soomlaste löputu käeandmine ja naeratamine ja teisel päeval, kui Hellale eelkooli järele läksime, ytles ta, et ei tule igaks juhuks autost välja, äkki keegi hakkab jälle kallistama:) Aga tundub, et poisid saavad ilusti kodus vanavanematega hakkama ja läksid siit ära ka päris röömsas tujus. Eks emasyda ikka valutab, aga esialgu näib meie plaan töötavat.

Uurin ikka Musjalt, et kuidas söpradega lood vöi nii. Musja ytles täna sellesama kysimuse peale, et "meil on koolis nii palju tegemist, et suhtlemiseks polegi aega". Igal juhul kölas see kuidagi toimekalt:) Musja lemmikaine on endiselt käsitöö, kus nad praegu usinalt ömblusmasinaga ömblevad. Said juba valmis padjapyyri, millele ka masinaga peale sai tikkida. Ja nyyd hakkavad tegema dressiplussi. Öpetaja oli palunud köigil välja valida endale meeldiv materjal ja värv ja lubas pääkaupungisse riiet ostma minna:) Musja oli valinud virsikuvärvi ja on väga vaimustusest sellest hoolitsusest, millega öpetajad neid ymbritsevad "Kujuta ette, oma koolis pidime nööpnöelad ka ise kaasa vötma..."

Esimesed päevad koolis.

2011-08-18T13:26:00.002+03:00

Marie klassis on yks poiss ja ylejäänud tydrukud, seevastu Mardil on seal köik poisid ja yks tydruk. Yhesönaga kuidagimoodi meile sobivalt:)

Musjal on juba päris pikad päevad, näiteks eile oli kella kaheni ja täna kolmeni, samas oli esimene poolteist tundi eile kodundus, mis Musjale väga meeldis. Ja varsti tuleb kokandus, mis veelgi maitsvam. Nad olid suurest kokaraamatust valinud retsepte - Musja valis muidugi shokolaadimuffinid, Iraagi tydrukud olid vötnud täidetud paprikad jne. Näis siis, kuidas need önnestuvad, igal juhul Musja ootab pönevusega.

Eile suhtlesime ka kohaliku muusikakooliga, lapsed mängisid natuke oma pille (ehkki suve jooksul on enamus öpitud lugusid meelest läinud) ja lubati meile teada anda, kas ja kuhu nad siis öppima saavad.

Augustist Soomes:)

2011-08-17T10:37:00.002+03:00

Juhtus nii, et osa meie perest jätkab oma igapäevast elu praegu Soomes. Mind ahvatles vöimalus lähemalt tundma öppida Soome kooli ja seega otsustasin panna siin kooli nii Marie kui Mardi.

Lapsed on erinevais koolides, kuna Mardi kool löppebki 6. klassiga, aga Marie pidi minema juba 7.ndasse. Ei saa just öelda, et eilse esimese koolpäevaga oleks seotud olnud mingeid erilisi emotsioone. Köik on söbralikud - sellega oleme Soomes oldud 10 päeva jooksul juba harjuma hakanud. Klassikaaslasteks oma meie lastel praegu igat värvi lapsi, on Taist, Iraanist, ka tumedanahalisi lapsi. Mölemal on klassid väikesed (7 öpilast), kuna tegemist on keeleöppele keskendunud nö ettevalmistusklassiga. On mingid ained, mis on koos pöhiklassiga, nagu muusika, kehaline, käsitöö. Selline väike klass annab öpetajale muidugi hea vöimaluse tegeleda iga lapsega väga individuaalselt ja täpselt tema tempot arvesse vötta. On vöimalik, et pöhiklassiga liitumine toimub ka varem, vastavalt sellele, kuidas on omandatud vajalik sönavara. Aga yldiselt arvestame sellega, et lapsed selle aasta on oma praegustes klassides.

Täna kohtun kohaliku konservatooriumi (ehk meie möistes muusikakooli) rektoriga, et uurida muusikaöpingute jätkamise vöimalust.

Tasapisi viime end asjadega kurssi, önneks pole keeleoskuse taha siiani asjad takerdunud. Kui käisime Reinuga pesumasinat ostmas, siis kysis myyjatädi, et mis maalt me oleme tulnud ja kiitis meie soome keelt:) Nyyd saan aru, miks mul oli tarvis pedas soome keelt öppida ja jubedaid eksameid selles sooritada...

Natuke elutarkust.

2010-05-20T23:42:00.005+03:00

Perekonnaõpetust esimeses klassis vist ette nähtud pole. Ma arvan nii ja järele ei viitsi ka vaadata. Aga ega koduõpe ei küsi, mis on ja mis pole ette nähtud.

Lapsed kuulsid kusagilt sõna "menopaus" ja tulid küsima, et mida see tähendab. Ma ütlesin, et see on see, kui naine enam lapsi ei saa. Mart mõtles pisut ja ütles siis, et "aa, meestel on siis kogu aeg menopaus". Peale seda nad kordasid veel mõnda aega mõnuga sõna MENOPAUS, sest see kõlas uudselt ja hästi.

Marie hakkas oma kooriga õppima uut laulu ja seal on sõnad "siia-sinna lendu minna, arm ja rõõm kui täidab rinna, maailmas vaid ilu hoiab mind". Nüüd on nad seda laulu juba nädalapäevad edasi-tagasi mitmeid kordi, mitmes erinevas variatsioonis laulnud. No pidevalt täidab arm ja rõõm rinda. Ja ühel päeval kuulasime Mariega, kuidas Mart omaette laulis ja siis mõtiskles, et "no kuidas siis mehed saavad armastada, kui neil pole rinda?".

Igal juhul on minu esimese klassi lõpetaja juba üsna haritud mehe reproduktiivorganite ja sugudevahelise suhtlemise osas.

Suvetöö.

2010-05-20T22:53:00.007+03:00

Jah, Mart on juba suvetööl. Kirjatarkust talle enam ei jagata ( loodan, et järgnevate aastate jooksul saab see natuke, mis me jõudsime ää õppida, jälle üles soojendatud ja käima tõmmatud) ja matemaatikaks on ilmad liiga soojad.

Niisiis unistab Mart reisist Rootsi koos Osvaldi ja tädi Üllega ja on valmis kõigeks, et reisiraha kokku saada. Peaasjalikult väljendub see igatises abivalmiduses - ta koristab tube, hoiab Aadut, rohib küüslaugupeenart ja niidab muru. Selle viimase puhul on muidugi raske vahet teha, et kustmaalt algab töö ja lõpeb harrastus. Sest alates sellest, kui Mart õppis nuruniidukit käima tõmbama, ta ainult niidaks. Näiteks niitis ta kahepäevase vahega ära suure maalahmaka maja tagant. Esimesel korral jäi niide lihtsalt nii kõrge, et enamus võililli õitses rahus edasi ja ei pannud Mardi niitmist tähelegi. Teisel korral timmisime lõikuri madalamaks ja nüüd on meil peaaegu Inglise muru.

Postiljon tõi sellise pildi:)

2010-05-18T19:50:00.001+03:00

Lehekuul.

2010-05-16T22:50:00.004+03:00

Enne jõulu ja enne suurt suve on mul alati nii kiired ajad, et on tunne, et iseendale ei jõua järgi. See on mu viimaste päevade mõtteteema. Et kuidas saada aega juurde? Kas vähendada endale (vabatahtlikult) võetud kohustusi või kasutada olemasolevat "vaba" aega otstarbekamalt. Ja eelkõige - mitte viriseda ajanappuse pärast. Kui olemasolevat hetke nautida, siis on see hetk pikem...

Nojah, käes on jälle meie kontserdite sari. Tšellod, viiul, akordion, fagott. Hästi suur erinevus võrreldes selle ajaga, kui mina muusikakoolis käisin, on see, et laste eksamid-arvestused on vanematele esinemispraktika vormis. Mina mäletan eriala eksameid, kui pidime teiste õpilastega lõputult saali ukse taga ootama ja meid siis järjest ükshaaval sisse kutsuti. Ja saalis istus mitmes rivis õpetajaid, kes, nagu mulle tundus, olid ebasõbralikud ja ülikriitilised. Tegelikult kindlasti polnud, lihtsalt olin jänes. Mäletan, et mul oli klaveri lõpueksami ajal käed pehmed ja higised, lisaks läks pool lugu lihtsalt meelest ära, lisaks jooksid sõrmed kokku. Õudus kuubis. Mulle oleks ära kulunud pisut homöopaatilist Argentum Nitricumi:)

Aga minu lapsed käivad sellisel ajal muusikakoolis, mil vanemad saavad kuulata nende tehtavat muusikat, kaasõpilastest rääkimata. Nad on algusest peale harjunud esinema ja seepärast ei karda, vaid suudavad end kokku võtta ja mängida pilli hindele "9"

Mina ainult imestan, et kuidas see on võimalik. Ja imetlen.

Juss ja tema õpetaja Ira mängivad Elgari "Salute d´Amour´i"

Ja Mardikeselt Šlemülleri "Marss"

Aadu ja maasikamoos.

2010-05-10T20:53:00.008+03:00

Emadepäeval.

2010-05-10T17:24:00.007+03:00

Umbes kuu aega tagasi sai meie lasterikas pere, kes teadagi on Eesti riigi erilise hoole ja tähelepanu alune, kutse emadepäeva kontserdile ja sellele järgnevale vastuvõtule presidendipaari juures. Kaasas oli palve enda tulekust teada anda. Ma helistasin ja andsingi teada. Ja küsisin, et mille eest meid kutsuti. Protokolliosakonna neiu ei osanud öelda. Siis ütlesin, et ma käisin 10 aastat tagasi ka president Meriga kohtumas. Sellepeale arvas neiu, et ju me siis oleme andmebaasis sees. Minu meelest on see väga naljakas. Et me oleme "andmebaasis sees olev" lasterikas pere, kes aeg-ajalt 10 aasta tagant kutsutakse välja presidendiga kohtuma paljalt eksisteerimise eest. Nojaa, aga kingitud hobuse suhu ei vaadata ju. Ikka tuleb osutet tähelepanu eest tänulik olla. Me oleme.

Teel pealinna väikesed uurisid, et mis seal tehakse peale suupistete ja pildistamise (seda ma neile lubasin ja sellega meelitasin suured vennadki kaasa). Ütlesin, et valitakse emade miss. Noh kõige emam ema. Mart arvas seepeale lootusrikkalt, et äkki valitakse mind. Ütlesin, et ärgu lootkugi, ikka valitakse vanu ja austusväärseid. Mitte selliseid, kellel lapsed alles põlvepikkused (selliste puhul ju ei tea, kas üldse kasvavadki lugupeetavaiks kodanikeks) ja kellel endal pole ette näidata ühiskonna poolt respekteeritud panust Eesti Asja ajamisse. Ja hea, kui ta poleks ülemäära lasterikas...Nagu näha juuresolevalt pildilt, osutus mu arvamus prohvetlikuks:)

Minusugusel vanal küünikul on üldse raskusi tähtpäevadega kaasneva sentimendi ja paatosega kaasaminekuga. No mida korra aastas sest vaesest emadusest jahvatada? Kõik minu tuttavad naised on potensiaalsed Miss Emad, üks tublim kui teine. Lihtsalt piinlik on, kui riik, kes tahab lastetoetusi kärpida (olgu või töötute turgutamiseks) tõmbab lipud üles ühel päeval aastas, et teatada "meil on emasid".

Aga Estonias käisin. Sõin ja jõin seal minagi:))

Sellel pildil olen oma armsate lastega. See parempoolne troll on meie Juss oma uute rastade ja vanade päikseprillidega. Muidu on Juss hea ja tore poiss:)

Üle pika aja.

2010-05-07T23:25:00.004+03:00

Kohe nii piinlik on, et pole jõudnud endale võetud kohustusi täita. Mõni usin blogilugeja on juba helistanud, mõni kirjutanud, et kas meil on miskit lahti, et ei elumärki. No ei ole lahti midagi. Lihtsalt ma ei teagi mis on. Kord pole aega, siis ei anna lapsukesed mulle arvutit ja nii see käib.

Koduõppe vallas on öelda järgmist. Mart käis Tartus koolis. Lühikokkuvõte läbielatust oli, et kool on tore ja õpetajad on toredad ja isegi tunnid on toredad ja ta käiks küll selles toredas koolis. Nädalavahetuseti, kui neid hirmsalt karjuvaid lapsi seal parasjagu ei viibiks.

Nojah, eks me ürita tuleval aastal uuesti...

Huvikoolindus seevastu õitseb ja õilmitseb. Mardi tšellomäng muutub iga päevaga paremaks ja juba ta õpib vibratot. Õpetaja annab talle juba siukseid mitte-tita-lugusid ja minu meelest tuleb mõni neist ikka väga kaunisti välja. Isegi konkursile saadeti, kus ta sai noorima tšellisti eripreemia:)

Ja mina, ikka Mardi tuules, olen avastanud, miks ma omal ajal muusikakoolis pidin käima. Sest ega siis sellest aru ei saanud ja iga kord, kui sellest majast lihtsalt mööda kõndisin, pomisesin "pomm alla!". No ma olen selline otseütleja naine.

Aga praegu olen leidnud endas pianisti Mardi tšellole saadet tehes. Ja meil kahekesi tuleb väga hästi välja. Ainult Juss poriseb, et tema pidi omal ajal küll üksi mängima ja keegi teda ei saatnud. Nu ajad muutuvad.

Siis läks Mart korvpallitrenni, kus tal on nüüd isegi oma särk ja number 11. Minu meelest väga hea number. Ja nüüd mööduvad õhtupoolikud Mardil teleka eest, kus ta vahib mingeid Eesti karikamänge (?). Ja ajab perekonda hulluks oma pallipõrgatamisega.

Ja siis käib ta veel ka lauatennisetrennis, kus talle samuti väga meeldib. Aga mulle isiklikult tundub, et ega vist kõike kaua ei jõua ja millestki tuleb loobuda.

Niiöelda tavalist kooliõpet ei tee me juba mõnda aega. Vihikuid ja töövihikuid ei täida, rääkimata õpikutest. Küll on Mardil paar kohustust - esiteks iga päev natuke kirjutada, näit. etteütlust, kui mul juhtub aega olema, või siis lihtsalt teksti maha kirjutada. Ja teiseks peast arvutada. Teeme kõiki nelja tehet. Arvuridasid on kasutusel 12, tõele au andes jagamine nende suuremate arvudega muidugi eriti ei õnnestu veel. Küll aga korrutamine. Ja liidame-lahutame 100 kandis kahekohaliste arvudega.

Nii et elame veel:)

Aadu ja Kollane.

2010-02-12T22:57:00.005+02:00

Matemaatika

2010-02-04T20:48:00.000+02:00

Mardi arvutamise stiilinäide.

Ei saa üle ega ümber...

2010-02-03T15:36:00.005+02:00

me oma Suzukist ja viiuldamisest. Nüüd oli Hellake ja co televisioonipurgis ja kõik see Eesti rahvas sai ilusaid viiuliga lapsi vaadata:)

Ja ega ma ei saa jätta kiitmata ka oma koolilapsi. Jaagup bänd lõi Sütevaka bändide konkursi kinni, mis matsus. Juss käis samal ajal Saaremaal laulmas ja sai eripreemia.

Mardil on eeloleval reedel muusikakoolis tšellokonkurss.

Oi heldeke, oi heldeke.

Teateid tegelikkusest.

2010-01-31T15:48:00.006+02:00

Musja käis eelnevatel koduõppeaastatel ikka päris mitmes ringis ja trennis. Praegu kooliajal on kõvasti tegu, et asju aja sisse mahutada ja logistiliselt paika saada. Kuidagiviisi on see õnnestunud. Mõned ringid muidugi vahel kattuvad ja kui tunniplaan muutub, siis sõidab ka kool huviringidesse sisse (hetkel näiteks muusikakooli tundidesse). Õppida tuleb nagunii. Kõige sellega saaksime hakkama, kui motivatsiooni jätkuks.

Minu jaoks on olnud üsna üllatamapanev õpetajate suhtumine sellesse, et laps mitmel pool "ringitab". Mitu õpetajat on vähem või rohkem vihjanud, et kui Musja jätaks mõne trenni või ringi ära, siis ta saaks rohkem tema alaga tegeleda. Lisaks jutt sellest, et tuleks harjutada ja trenni teha ikka rohkem ja rohkem, sest muidu tippu ei jõua. Musja küsis minu käest, et kust nad võtavad, et ta tippu tahab jõuda. Mina ka ei tea. Ma pole kunagi ühtegi ringi pannud last sellepärast, et teda sihipäraselt tipu suunas töödelda. Kui lapsele meeldib ja tal on annet, siis on ju tore, kui ta mingi alaga tegeleb. Aga valikud peaks ikka jääma pere teha, et mida ja kuipalju.

Samas saan aru, et õpetajatel-treeneritel on oma ambitsioonid, ilmselt on nende jaoks oluline, et aeg-ajalt "niisama laste" kõrval oleks ka "tipu lapsed".

Aga kuhu jääb rõõm?

Näiteks tantsida niisama ei saa, pead võidu tantsima. Kui võidu ei tantsi, siis pole mõtet tantsutrenni tullagi. Treenerite jaoks on paar, kes võistlustel ei käi, täiesti mõttetu.

Omaette teema on tunnustus. Sellesama võistlustantsu treenerid (aga ka mõned teised) on vahel nii kitsid kiitma, et lihtsalt kahju hakkab lastest, kes peale pikka koolipäeva saalis higipull otsaees tantsivad. Olen kuulnud, kuidas Tallinnast džiibiga kohale purjetanud tantsuõpetaja õiendab lastega, et "miks ma pean teiesuguste ette tulema ja oma aega raiskama, kui te üldse ei viitsi pingutada?", arvates et selline jutt paneb lapsed kohe jube ilusti tantsima.

Ega ei pane. Vähemalt Musjat innustab see kõige rohkem, kui kriitikaga käib kõrvuti ka kiitmine. Nad on ju lapsed!

Mina olen kiitja-emme. Mulle kohe meeldib oma lapsi kiita. Musja vahel nuriseb, et miks ma muudkui teda kiidan. Et kui mõned lapsed saavad koolis kehva hinde, siis nad seda vanematele öelda ei julge, sest saavad riielda. Mina ei oska sellise asja eest küll kurjustada, vastupidi, ma ikka räägin, et vaatame, mida sa ei osanud ja kordame vm. Ja siis Musja ütleb, et meil on kõik vastupidi:)

Ei teagi siis, et kas peaksin ka pragajaks-emmeks hakkama? Ja mitte enam avaldama oma imetlust oma ilusa ja tubli tütre üle, kelle jaoks on vahel ka halvad hinded lubatud? Jeerum. See on ju vaid üks lühike vaatus elu pikas näitemängus, kui parafraseerida Gunnar Aarmad.

Hinnetega on üldse naljakas lugu. Musjal on klassikaaslasi, kes saavad hinnete eest tasu. Raha. Ja kes siis pingutavad, sest on ju põhjust. Raha kulub ikka.

Üks asi meenub veel. Musja ütles, et klassijuhataja pidi neile aeg-ajalt moraali lugema, et nad (st 5. klassi lapsed) ei õpiks kodus emadega, vaid ise. Mingil moel on õpetajad saanud haisu ninna, et õpilased sageli õpivad kodus õhtuti koos emaga ja seetõttu - arvavad õpetajad - ei taha lapsed koolis neid kuulata. Noh loodavad, et õhtul ema nagunii õpetab üle.

Ja jumala eest, need lapsed pole koduõppelt tulnud...

Mart 8!!

2010-01-29T16:50:00.003+02:00

Hommikul sai meie Mart 8-aastaseks. Sel puhul jäi emme roogasid valmistama ja issi läks lastega jõulumäele. Nagu õige valge mees kunagi - kaks last käekõrval, üks poiss, teine tüdruk:)

Igapäevaselt.

2010-01-26T23:22:00.004+02:00

Täna oli jälle selline tavaline koduõppepäev. See tähendab päev, mil hommikul veel ei tea, mis hakkab toimuma.

Toimus see, et kell 3 ajas Musja mind üles teatega, et ta oksendas. Andsin terakesi ja laps magas hommikul kella 11ni. Ärkas siis roosa ja rõõsana ja kooli muidugi ei läinud. Küll aga oli nõus koos meiega arvuridu tegema. Oi, küll oli meil tore koos Musja ja Mardiga oakotti visata ja korrutada!

Ikka 3-rida, 4-rida, 6-rida, siis vahepeal preemiaks ja puhkuseks 5-rida, edasi 7-rida, mis ei tulnud just NII lihtsalt ja siis veel selline endaga-korrutamise-rida (1*1, 2*2, 3 *3 jne) ja kõigelõpuks 11-rida. Musjale endale ka meeldis, ikka ju selline suur ja tark koolitüdruk kodus.

Mart on tegelikult hetkel vene keele lainel. Loeme luuletusi ja harjutame lihtsamaid küsimusi a´la kak tebja zavut ja gde tõi zivjošš. Mardi ž ja š pole üldse venekeelsed. Need on sellised väikese armsa eesti poisi ž ja š, hästi pehmed. Eks me harjutame.

Kirjutada Mart praegu ei viitsigi. Saime Metsataadi eeposega ühele poole ja nüüd ta siis puhkab.

Kahe nädala pärast on Mardil tšellokonkurss, milleks on vaja usinalt harjutada. Ma pole kindel, et nii väike poiss peab sellisel asjal osalema, aga meie tšelloõpetaja näib arvavat, et see on hea mõte ja nii me siis muudkui häälestame pilli ja timmime poogent ja mina üritan klaverisaatest läbi närida.

Iga päev tuleb mõni kabepartii ka ära teha. Mulle tundub, et Mart on minust kabes parem. Aga ma ei näita seda tunnet välja ja üritan ikka targa lapsevanema muljet jätta.

Seitsmepenikoormasaabastega naise õhtu.

2010-01-18T20:36:00.004+02:00

Teate ju küll muinasjutte, kus mees, kellel on seitsmepenikoormasaapad, hoiab tavaliselt saabaste küljes kivisid (kiva:)), selleks, et nende saabastega mitte ära kimada ja vaguralt tee peal teistega tempos püsida.

Nu vot mul on sama tunne, et kui mul kõik lapsed kodus, siis need on need kivikesed seal saapakeste küljes. Ja oi kui kergeks läheb hoobilt edasiliikumine, kui mõni kivi saapa küljest eemaldada. Ehk siis kui mõni laps seitsmest õhtul ei tule koju, vaid on kusagil külas/memme juures/laagris vm. Täna õhtul on kodus seitsmest vaid neli. Ossapoiss. Kõigepealt kohanemine ehk eksistentsiaalsed küsimused a´la mitu kartulit koorida ja kuidas üldse söögitegu doseerida? Siis edasi midagi loomingulisemat ehk küsimus, kuidas tulla toime lastest vabaks jäänud õhkruumiga? Kui tavapärasest vähem rahvast ümbritseb sind õhtuväsimuse, omavaheliste kokkupõrgete ja pillimänguga.

Raske, aga tore. On see näpuotsatäis vabamat elu, mis annab aimu helgest pensionipõlvest, mil ma päevad läbi tegelen enesearenduse, iluaianduse, peenema näputöö ja raamatute kirjutamisega:)

Kui Mart ja Hella täna päeval asju pakkisid, et Kristiinale ja lastele külla minna, siis küsisin neilt (teeseldud ahastusega hääles), et "kuidas ma küll hommikul ärkan ja mida homme ilma teieta peale hakkan, tibukesed?"

Hella ütles seepeale "sa võiksid pisut õppida".

Maailma parim vanaisa

2010-01-16T21:46:00.007+02:00

saab homme 75!!

Uuel aastal.

2010-01-13T16:35:00.004+02:00

Kõigepealt tuleb vanad võlad õiendada ehk teha esimese poolaasta kokkuvõte. Mardi kui õpilasega olen igati rahul. Võiksin öelda, et enamgi. Mart on kiire taibuga ja korralik poiss:) Kirjutamine trükitähtedega on tal käpas, õpime vaikselt raamatutrükitähti. Eks näis, kas asume kevade jooksul ka seotud kirja kallale. Ega ta eriti õigekirjaga ka mööda pane. Pikad ja lühikesed ning tugevad-nõrgad tähed kuuleb kohe ära, i ja j-ga ei eksi samuti. Arvan, et ta on mul seni kodus olnud lastest kirjutamises kõige tublim.

Matemaatikas oleme teinud arvuridu 5-ni, lisaks veel 9, 10 ja 11-rida. Vahelt on puudu need kõige raskemad - 6, 7 ja 8-rida. Arvutamises jõudsime tehete järjekorrani, see tähendab, et teeme ülesandeid a´la 3*(72-68). Vahevastuse kirjutab selle tehte peale, mida esimesena teeb ja siis lahendab lõpuni.

Tekstülesandeid ikka ka igasuguseid. Ja ikka kõik tehted korraga. Muidugi on jagamine kõige raskem. Mart ütleb jagamise kohta, et "aa, see õuntega asi". Õuntega asi on see, et seletasin jagamist, et kui emal on 20 õuna ja need tuleb võrdselt 5 lapse vahel ära jagada, mitu õuna iga laps saab. Nüüd ta siis räägib omaette iga kord, kui jagamine ette sattub, et "on 24 õuna ja tuleb jagada 8 lapse vahel, palju igaüks saab?" ja siis jagabki.

Oleme õppinud inglise ja vene keele salmikesi ja mõningaid sõnu. Mõtlesin, et paluks Mardi vene rahvusest tšelloõpetajal temaga tunnis natuke ka vene keeles rääkida, harjub rohkem keelega.

Jah, ega rohkem polegi.

Lisaks Mart muidugi loeb, lahendab mõistatusi ja ristsõnu, uisutab, suusatab ja käib vibu laskmas. Ja mängib tšellot ja armastab ülekõige solfedžot. Minu jaoks täielik müstika, sest traditsiooniliselt lapsed ei armasta solfi. Aga meil on õpetaja Ene, keda jumaldavad nii Mart kui Musja:)

Ja meie endine koduõppelaps Musja lõpetas esimese poolaasta kahe neljaga (Sütevakas veerandite kaupa ei hinnatagi), milleks olid matemaatika ja ajalugu. Ma olen väga rahul, arvestades tema Kuu pealt kukkunud olekut ja suurt hulka huviringe.

Üks lõputa lugu.

2010-01-09T14:33:00.003+02:00

Leidin Musja kirjutatud muinasjutu, millel kahjuks lõpp puudu. Kirjutatud umbes siis, kui Musja oli 1. või 2. klassis, otsustades käekirja ja vigade järgi.

Aga siin see on:)

HALTIA MAA.

Oli kort üks tütruk kes oli oma ema ia isa ia 3 venta ia ühe õe metsas ära kaotant ia kui ta neit otsaima läks näkita et üks Haltias lentas pute latvas aga kui väike tütruk lähetamale läks näkita et Haltias on lõksu lankent oot oot ütles tütruk ma aitan su sialt ala

Peost suhu ehk targad vennad.

2010-01-08T22:22:00.005+02:00

Täna arutasid Jaagup ja Mart söögilaua ääres, et mida tähendab väljend "peost suhu" elama. Mõlemad olid nõus, et see tähendab kitsaid olusid, et mitte öelda vaest elu.

Jaagupi versioon - peost suhu tähendab seda, et inimene on nii vaene, et pole kahvlit ka, millega toitu suhu pista.

Mart versioon - see on siis, kui vaestel inimestel pole enam kodus üldse süüa, siis nad lähevad peole ja söövad seal kõhu täis (pidu - peo).

Tundub, et me elame päris priskelt ära. Kahvleid jätkub ja pidudel ka toitumas ei käi veel.

Head uut aastat meile kõigile!

2010-01-04T22:45:00.003+02:00

Nuputamisest masu ajal.

2009-12-04T22:36:00.002+02:00

Mardi hetkekirg on nuputamine. Meil on Ripsik käima jäänud. Nüüd Mart avastas, et ristsõnade lahendamise eest on välja pandud auhinnad. Igasugused erinevad, aga rahalised ikka ka. Ja kellel siis kallil masuajal raha vaja poleks? Igal juhul Mardil on palju raha vaja ja nüüd ta lahendab ristsõnu ja sudokusid nagu hull. Hommikul ärkab ja juba kribab kirjutada vastuseid, mis eelmisel õhtul väsind meelde ei tulnud. Või närib pliiatsit ja ootab minu ärkamist, et vastust küsida. See va minu ärkamine, muuseas, on viimasel ajal üha raskem ja hilisem. Ja Hellake ei saa üldse enne 11 jalga alla. Mis teha, kui taevas on nii masendavalt madal ja tarekesse valgus ei jõua.

Täna hommikul leidis linnast tulev issi meid igal juhul sudokusid lahendamas ja tema kainesse mõistusse ei mahu üldse see, et üks täiskasvand inime kallil südapäeval hasartselt lapsega numbreid kirjutab. Võiks ju ikka kanalat puhastada või pesu lapata.

Aga meil on koduõpe ja koduõppes on kõik lubatud, mille puhul on vähegi lootust, et see last arendab.

Tšelloõpetaja ütles täna, et Mart on lootustandev noor pillinäpp ja ta tahaks temaga kevadel konkursile minna. Ja lisas, et mul on väga ilusad lapsed. Ma uhke:)

Ajakirjanduses.

2009-11-25T23:09:00.006+02:00

Kirjutasin ajakirja "Meie pere" toimetaja palvel loo koduõppest. Sissejuhatus on netiversioonis kuhugile kadunud, las ta olla.

Tore oli honorari saada. Kui suureks saan, hakkan võib-olla kirjutajaks:)

Taimetoitlusest.

2009-11-24T23:29:00.002+02:00

Hellake teab meil igasuguseid asju. Eile rääkis, et ühe tema (väljamõeldud) sõbra pere on taimetoitlased. Kui ma palusin täpsustada, et mida nad siis söövad, ütles Hella, et nad söövad taimerasva.

Siis ma küsisin, et mis toitlane ta ise on. Hella ütles, et tema on lilletoitlane ja sööb lillerasva.

Siuke lugu.

Kadriõhtu.

2009-11-24T23:17:00.002+02:00

Musja, Mart ja Laura käisid katris ja mina tegin külavahel kadritaksot. Nalja oli nabani. Koduõppeline moment tekkis siis, kui üks mutike küsis Kadri-Mardi käest, et "Kas sina käid juba koolis?"

"Ei" vastas Mart.

"Siis lasteaias?"

"Eei" vastas Mart.

"Aa, sa oled siis kodune laps" sai tädi asjast aru.

Aga muidu saime targemaks selle koha pealt, et inimesed jagunevad suhtumises kadrisantidesse kaheks. Need, kes elavad taludes/eramajades ja kes lasevad kadrisid üle ukse ning need, kes elavad korteris ja kadrisid sisse ei lase. Need esimesed on julged, lahked ja toredad. Teiste kohta ei tea täpsemalt, aga julged nad pole.

Meie kadride kontosse võib arvata ka sellise tulemuse, nagu laulmine kahe vallavanema kodus. Küsimus, kuidas elab ühes külas kaks vallavanemat, jääb nutikaile nuputamiseks:)

Luugipere laululinnud.

2009-11-24T23:11:00.002+02:00

Suured ja vanad perepojad on oma bändidega nii kaugele jõudnud, et mõned laulud on salvestet. Fännid saavad Jussi kuulata siit, seal ülal paremal on laul "Don".

Jaagupi kidrasoolod + natuke häält laulu lõpus on siin , laulu pealkiri on "Retry".

Loobi ja Orumetsa austajail tasub sügavalt sisse hingata ja lõdvestuda enne kõrvaklappide pähepanekut.

A mulle meeldivad:)

Aaduke aastane!

2009-11-22T21:00:00.004+02:00

Aadu-nupsuke oma emme ja ilusate täditütardega sünnipäevapeol.

Tegin endale lapse sünnipäeva puhul kingituse ja kirjutasin sünniloo valmis.

Perede kontserdil.

2009-11-22T20:44:00.003+02:00

Pärnu Raekojas oli jälle muusikakooli poolt korraldatud perede kontsert, kus astus üles ka meie väike keelpillibänd koosseisus Mart, Marie ja vana-Juhan.

Mart teeb tööd ja näeb vaeva:)

2009-11-19T15:01:00.002+02:00

Sõbrapaelad.

2009-11-05T14:51:00.005+02:00

Meil on viimase aja pop vaba aja veetmise moodus sõbrapaelte punumine. Või õieti oli vaheajal. Aga kogu maja on siiani lõngu ja niite täis. Igal juhul soovitame soojalt kõigile. Meil on selline raamat, kust ideid ammutada, aga ka netist leiab mõned lihtsamad õpetused (siit ka), siis saab ise edasi kombineerida. Netist otsides märksõnadeks siis "Friendship bracelets".

Punusid isegi vanad vennad, mis oli ütlemata tore vaatepilt.

Ilma õppimiseta päev.

2009-11-04T16:01:00.010+02:00

Ei, me ikka teeme oma koduõpet ja elame. See, et blogisse eriti sissekandeid ei jõua teha, tuleneb kurvastavast tõsiasjast, et kahte asja koos teha ikka ei saa - elada ja seda elu kroonikasse kanda. Tuleb valida, kas teha koduõpet koos imiku ja talueluga või end blogis välja elada.

Aga üritamast ei keela ju keegi:)

Igal juhul oli täna selline päev, mil Mart ütles hommikul, et "teeme täna õppimisvaba päeva" ja et tema võib seda pidulikku päeva tähistada "Naksitrallide" lugemisega. Ma olin nõus, sest toimetamist ja siblimist oli palju nagu ikka. Aga siiski saabus hetk, mil istusime laua taga ja sõime pannkooke ja mulle tundus, et olemine on kuidagi jõude. Küsisin, et kas Mart ei tahaks pisut vormijoonistust teha. Tahtis.

Siis mõtlesime, et kuidas siis ikkagi päev ilma kirjutamiseta. Ja alustasime oma metsataadi luuletuse kirjutamisega vihikusse.

Ja siis tegime veel natuke matemaatikat. Kuna see 2. klassi töövihik on ikkagi masendavalt lihtne, keerasime lõpuotsa ette ja Mart hakkas ühte tekstülesannet lahendama. See rääkis sellest, et kui jõuluvana saab esmaspäeval 20 kirja ja teisipäeval 30 kirja rohkem, et vaat mis siis saab. Mart oli väga elevil, kutsus kohe Hella ja nii nad siis koos uurisid sõnumeid jõuluvanamaalt. Ja ülesanne sai ka õigesti lahendet.

Selline tore õppimisvaba päev!

Siis aga sai kell 1 ja kuna meie üks auto oli paranduses ja teine issiga linnas tööl, siis pidime nagu mehed muiste jalgsi bussipeatusesse kõndima, et Mart muusikakooli saaks. Pakkisime end külma- ja tuulekindlalt ja asusime teele.

Mõne aja pärast väsis kõige väiksem rännumees ära ja magas kogu tee magusasti.

Puhus tuul vinge, vinge, täitis maru hinge, hinge - nagu kirjutab luuletaja. Tõmbasime kapuutsid pähe ja jätkasime teekonda. Mart leidis tee kõrvalt pisut heina ja andis lahkelt Hellalegi. Mina imestasin, et mul sellised rohusööjad lapsed on.

Ja kõige õnnelikum oli Mart muidugi iga leitud jääkribu või liulaskmise koha peale. Kaldus vahepeal suisa põllule ära.
Ja Hellake leidis ühe külmunud õuntega puu teeservalt.

Ja vahepeal puhkas Mart ka jalga ratta seljas ja Hella sirutas jalga.
Ja ära käisime! Kokku umbes kuus kilomeetrit vankri ja rattaga, mis on meie senistest jalutusrekorditest küll suurim.

Nii mõnus oli näha kodu paistmas. Eriti tore on näha lisandunud saunasiluetti:)

Sammhaaval sauna.

2009-10-23T22:14:00.000+03:00

Spordihalli avamine.

2009-10-21T17:33:00.003+03:00

Laupäeval avati Pärnus uus Spordihall, kus tantsisid Pärnu Revalia lapsed, meie Marieke sealhulgas.

Ei või iial teada.

2009-10-21T15:54:00.004+03:00

Tänane päev oli jälle selline eba- või just tüüpiline koduõppepäev, et hommikul ärgates ei teadnud mina küll, et see päev just selliseks kujuneb. See tähendab, et mul oli kindel ettekujutus selle suhtes, et mis peaks olema ja tulema. A ei tuld miskit sellist.

Musjal eile kõht natuke valutas ja igaks juhuks jätsin ta koju. Kõht hommikul enam eriti ei valutanud, aga laps sai une täis magada. Siis helistas meile Juss, kes ütles, et tooksime talle Uulu kooli esinemisrõivad, sest tal seal kontsert. Startisimegi kell pool 11 (väga varajane sooritus koduõppeema ja 4 lapse kohta) ja 10 minuti pärast olime Uulu vallamajas, kus sealsel koolil oli muusikanädal. Juhan ja tema kaks lauluvenda Martti ja Oliver laulsid imeilusti, isegi Aadu plaksutas käsi ja jorises kaasa:)

Siis sõitsin koju tagasi juba 5 lapsega ja arvasin, et meil on aega poolteist tundi, kuni suuremad muusikakooli peavad minema, aga korraga teatas Musjake, et talle meenus, et ta peab ikkagi varem linnas olema ja kirjanduse töö ära tegema. Kuna bussiga oleks ta liiga hiljaks jäänud, siis panime uuesti kiirelt riidesse, lapsed haarasid pillid ja mina Aadu ja kimasime linna, kuhu ma täna üldse ei plaaninud minna. Jätsin lapsed muusikakooli ja koju tagasi jõudsingi alles enne kolme, millega võis koduõppepäeva pidulikult lõpetatuks kuulutada.

Ühesõnaga ma tahan öelda, et koduõpe pole inimeste jaoks, kes hindavad kindlat päevakava ja leiavad turvatunde rutiinist.

Sellega seoses hakkangi tundma, et tegelikult mina vist armastaksin päevakava ja rutiine. Kui neid natukegi saaks:)

Sügise lood ja laulud.

2009-10-15T21:25:00.004+03:00

Kuidagi on kujunenud nii, et üks kuu ongi meie jaoks paras tsükkel ühte asja ajada. September oli rohkem nagu arvutamise asi. Nüüd on keel ja kirjandus.

Kirjutame tähti ja tähemuinasjuttu, teeme siukseid väikseid sõbralikke etteütlusi, mis Mardile väga meeldivad, sest nende eest on Musja nõus talle hindeid panema.

Siis püüan lugeda iga päev ühe Grimmide muinasjutu, peale mida lapsed joonistavad sellest ühe pildi. Mardi pildiraamid lähevad igal juhul iga korraga aina ilusamaks. Pildid ikka ka!

Ja muidugi loeb Mart ise pidevalt mõnd raamatut. Ja peab päevikut. See viimane on meil traditsioon juba suuremate laste ajast. Ega palju sinna ei tule, paar olulisemat lauset päevast. Näiteks 11.10.09 "TÄNA TULI TORU MEES KOOS KAHE VÄIKSE LAPSEGA JA SIIS LUGSIN LÕVI LÕRI JA JÄNES JASI."

12. 10.09 "TÄNA TULI ESIMENE LUMI MAHA. LÄKSIN ISSIGA LINNA MUUSIKAKOOLI JA LUGESIN KARU MAJA."

Hellake leidis kusagilt meie "Taevase pulma" cd ja nüüd kuulab sealt lugusid. Nii et muudkui üks muinasjutustamine teise otsa.

Siis oleme pähe õppinud mõned väikesed luuletused sügisest, mis meeldivad nii Mardile kui Hellale ja mulle ja loeme neid siis koos massdeklamatsioonis. Ja see on imetlusväärne, kui ilmekalt oskavad lapsed lugeda

"Suvi läks ja sügis tuli

vahtra ladvas süttis tuli

haavad aias punasid

kastan täis on munasid"

jne.

Mardi tšello kõlab aina paremini ja solfedžos oskab ta juba noodivõtmeid joonistada:)

Meie kümnekuune Aadupõnn.

2009-10-10T21:28:00.007+03:00

2009-10-07T15:15:00.001+03:00

Majal on seinad, katus, aknad (nüüd ka uks) ja sees on saunaahi, mis annab sooja! Nipet-näpet jäänud veel...:)

Oktoobri alguses.

2009-10-01T21:29:00.006+03:00

Koduõppega on nii nagu Puhhil mesilinnukestega - ei või iial teada. Mina olen loobunud igasuguseid lühiajalisi plaane tegemast. Pikemaajaliselt on meil Mardiga muidugi ühine ilus eesmärk, see on kasvada ja targaks saada:) Aga igapäev on nagu on. Meie tegemised kujunevad päeva jooksul ja ei oska keegi neid ette ennustada. Vahel on mul küll ettekujutus millestki, mida võiks teha või peaks jõudma, aga siis ütleb Mart, et ta tahaks nüüd õue minna ja läheb. Ja tuleb tagasi mõne uue idee või asjaga ja leian end ülepea tegelemas millegagi, mida üldse ei plaaninud. Nii ongi kõige toredam. Ja vabam. Anna vabaks, anna vabaks, nagu ütleb Õnne tänava Mare, keda lapsed tsiteerida armastavad:)

Et lõpuni ausaks jääda, siis pean tunnistama ühe patu üles. Hommikud ei alga meil õppimisega, vaid "Südameasjaga". Suvel olin mina ja nüüd on Mart selle seriaali kirglik vaataja ja nüüd me siis istume hommikuti ja krõmpsutame ämbrist pirne ja elame kaasa Nicki ja Co seiklustele. Peale seda paneb südametunnistuspiinades koduõpetaja teleka HÄSTI KIIRESTI kinni ja kamandab lapsed ERITI KIIRESTI midagi kasulikku tegema. Ja jookseb ise SUURTE SAMMUDEGA kööki putru keetma.

Õppimisjärg on umbes selline - palju matemaatikat 2. klassi töövihikust, peast ja sekka vihikusse. Õpime 6 rida, see tähendab arvud 6-12-18-24-30-36jne edaspidi ja tagurpidi. Kuni 6ni on read selged. Liidame ja lahutame tekstülesannetes ja vaikselt harjutame korrutamist-jagamist. See viimane on muidugi veel kõige raskem mõista.

Üldiselt on Mart matemaatikas ikka väga nutikas. Mõte käib kiiresti ja ta leiab kiirelt lahendused päris keerulistele ülesannetele. Täna tegime midagi sellist: 1000+100+20000

100 piires surfab ta täiskümnete ja ühelistega suht vabalt, natuke pikema mõtlemisega teeb ka üleminekuga arvutused ära.

Emakeeles peab Mart päevikut. Iga päev paar lauset päeva jooksul toimunust. Tähed on selged ja häälikute pikkust kuuleb ka ilusti. Vahel õpime väiksemaid luuletusi pähe. Tähestikku õppisime (lauluga) ja täishäälikuid (joonistades).

Loodusõpetuses õppisime ilmakaari. Minu isiklik autorooli-metoodika:) No et sõidad lapsega linna poole ja siis loete koos rooli peal põhi-lõuna-ida-lääs jne. Väga hästi jääb meelde.

Inglise keeles on Mardil värvid koos nende juurde kuuluvate nimisõnadega selged. Alustame numbritega.

Käsitöös alustasime kudumisega.
Muusika käib meil siin kogu aeg, söögi alla ja peale, hommikul ja õhtul. Kodus nüüd ju kaks tšellopoissi:) Ja kui hästi läheb, jagab suurem poiss väiksemale õpetustki. Jussile sobib õpetajaamet, aga eks me näe...

Lugemisoskus.

2009-09-21T12:09:00.003+03:00

Ühel pühapäevasel pärastlõunal hakkasid lapsed lugema. Oskavad küll:)

Õhtud.

2009-09-17T08:09:00.003+03:00

Õhtud on meil metsikud. Linnast saabuvad koolilapsed. Kui hästi läheb, siis ühekorraga, kui ei lähe, siis mitme korraga. Siis käime neil vastas, siis nad söövad lõputult, siis nad musutavad Aadut ja müravad Hella ja Mardiga. Ja on kohutav lärm. Eile õhtul üritasin jälile saada lärmi algallikale. Ajuti tundus see olevat Hella, kellele vahelduvalt meenus, et tal on kõht tühi (sest ta ei söönud ühepajatoitu, mistõttu ma ei lubanud ka müslit vm süüa), siis jälle, et Mart, keda Reks raudse järjekindlusega hernekotile pikali keeras. Või olid nad kokku+Aadu+kõik teised, kes karjusid, et kas saab siin majas vaikust ka! Igal juhul mingil hetkel väikesed vaikisid ja põhikooli omad hakkasid õppima ja gümnaasiumi omad sukeldusid oma läpakatesse.

Nagu mulle ei piisaks päevasest koduõppest, nõnda õpin ja kontrollin ja abistan mina terve see õhtupoolik koolilapsi. Reksiga teeme põhiliselt vene keelt. Ja kerge see pole.

Musjake püüab kooli nõudmistele pihta saada. Ühel päeval kutsuti ta klassi ette katkendit Kalle Blomkvistist jutustama. Ta oli kirjanduse ja emakeele tunnid segi ajanud ja seega polnud ette valmistanud. Nüüd ta siis õppis mitu õhtut järjest seda jutustamist, mille tagajärjel oli tal lõpuks see 4 leheküljeline katkendike peas. Paraku teda enam ei küsitud.

Ja loodusõpetuses sama lugu jutustamisega - ta õpib nii südamest, et lõpuks on asi peas. Ma ütlen küll, et võta vabamalt, aga ta ei oska veel. Loodusõpetuses läks meil isegi riigieksami ära teinud Jussi abi vaja, sest mina ei saanud enam ühel hetkel aru, mis vahe on aatomil ja molekulil ja milleks on neil seal need plussid ja miinused. Juss seletas ja nüüd oleme mõlemad Musjaga targad:)

Aga õpikus oli küsimus, et kui molekul ja aatom on nii väikesed, et neid isegi mikroskoobiga ei näe, siis kust inimesed teavad, et nad on olemas.

Ja sellele ei osanud isegi Juss vastata, minust rääkimata. Issi ka nagu päris ei osanud, ehkki oli hiline aeg ja võib-olla ta lihtsalt ei viitsinud mõelda. Ta tuvastas ainult selle, et Mendelejev tegi oma tabeli ju enne kaasaegseid mikroskoope. Ja õpikus pold ka vihjet vastusele.

Nii et suure ringi küsimus.

Jah, ja veel see asi, et õhtuti mina koduõppelapsi vastu ei võta. Mart peab oma jumaldatud matemaatikaga ise toime saama:)

Maalimine.

2009-09-09T14:44:00.005+03:00

Peale seda, kui olime täna rääkinud numbritest ja arvudest ja arvutanud nii palju, et isegi Mart tüdines lõpuks matemaatikast, mõtlesin teha kannapöörde ja pakkusin välja maalimise. Ja oi kuidas see Mardile meeldis. Planeeritud ühe töö asemel maalis ta suisa kolm paberit täis - tegi sinise, punase ja kollase pildi.
Kui mulle miski tõeliselt meeldib, siis on see waldorfmaalimine. Mõned stiilinäited siit ja siit.

Selline märja vesivärvi tehnika tahab saada kõige paremat akvarellipaberit, vett, švammi, väga kvaliteetset pehmet laia pintslit ja muidugi Stockmari vedelaid vesivärve. Ja siis anna ainult minna!

Kasvavad.

2009-09-08T12:06:00.001+03:00

Meie uus põlvkond muudkui areneb:)

Mardi esimesed õppimised.

2009-09-08T11:50:00.004+03:00

Ega kodus õppimine enne mihklipäeva ikka õiget hoogu sisse saa. Aga natuke ikka üritame. Põhiline on leida mõni impulss, mis lapselt tuleb ja seda kasulikult tarbida. Näiteks tahtis Mart mängida ühel hommikul seda mängu, mida me tavaliselt autos mängime. Noh, et keegi ütleb (kas temaatilise või lihtsalt) sõna ja teine ütleb sõna, mis algab eelmise sõna lõputähega jne.

Mul oli kiire ja nagu ei viitsinud mängida. Aga ta ikka muudkui käis peale. Lõpuks ütlesin, et ok, mängime, aga ühel tingimusel. Sa kirjutad kõik oma sõnad paberile, mina ei vaata, kuidas just. Ja ta kirjutasiki! Terve paberi kribas täis. Ikka üks sõna korraga, siis ütlesin mina uue sõna jne.

Siis leppisime kokku, et pidevalt on lugemisel mõni raamat. Mart loeb praegu "Vahtramäe Emilit".

Ja matemaatikat teeme ikka ka kogu aeg tasapisi. Küll peast, küll vihikus. Samal ajal arvutame, aga harjutame veel ka numbreid ilusasti kirjutama.

Mart arvutab juba suhteliselt suures arvuruumis. Seepärast ostsin talle "Koolibri" matemaatika tööraamatu 2. klassile. Täna hakkasime tegema ja ta oli üsna pettunud, et sellised lihtsad üleasanded on. Samas on see algklassi matemaatika keerulisemaks aetud igasuguse pudi-padi ja vormistamisnõuetega. Neid me ignoreerime. Meie ainult arvutame.

Vormistamine on vanemas vanuses lihtsalt ärafikseerimine ja pole mingit mõtet lapse pead praegu sellega kuumutada.

Arvuridasid oskab Mart vabalt 2,3 ,5 ja 10ga. Võtame nüüd 4 ette.

Inglise keelega alustasime. Värvidega sõnapaarid: black night-white snow, red blood-green grass, yellow sun-blue sky, pink pig-grey mouse jne. Iga päev kordame, vahepeal tema üksi, siis ma ütlen ette ja ta lihtsalt kordab järgi. Mälu töö.

Mart õpib nüüd ka muusikakoolis tšellot. Esialgu meeldib väga:)

Esimene nädal koolis.

2009-09-08T11:43:00.002+03:00

Musjale meeldib koolis. Õpetajad on lahked ja tüdrukud on head ja söögid söödavad. See on põhiline.

Musja jälgub koolielu nagu tulnukas Veenuselt jälgib elu Maal ja seni tundub meie tulnukale, et asi on täitsa ok. Mis puutub õppimisse, siis on kooli tulnud koduõppelaps iga õpetaja unistus. Kasin, usin, õpihimuline ja puhta põllekesega. Kodus on terve voodi täis õpikuid, vihikuid ja Musja surfab nende seas. Mina ei tea, mis värk on, aga meie lapsed õpivad kõik voodis. Koolilaud on rohkem nagu riiuli ülesannet täitmas.

Seda ütleb ta küll, et mina õpetasin paremini. Ehk - ta sai asja kiiremini ja lihtsamini selgeks. Aga ilmselt ei tulene see minu pedagoogilis-didaktilisest virtuooslikkusest, vaid lihtsalt selles, et räägime ühes keeles. Küll ta saab koolikeele ka selgeks.

Mart muutis staatust...

2009-09-02T16:32:00.010+03:00

... ja on nüüd ametlikult arvatud haridust omandavate inimeste sekka. Tartu kool võttis ta lahkelt oma kirja ja meie vastastikku soe ja südamlik suhe tundub kestvat.

Ainus asi, mis teeb meele mõruks (et mitte öelda enamat), on see, et riik otsustas vanema soovil koduõppel oleva lapse eest pearaha koolile enam mitte maksta. Täiesti absurdne. Sama riik võiks meid siis rahule jätta ja üldse mitte mingit seotust kooliga eeldada. Praegu eeldab riik, et kool "kontrollib ja vastutab", aga ise seda ei tunnusta. Ja teine variant oleks (khm, khm) maksta raha lapsevanemale. Kas just samapalju, kui "tavalapse" pea pealt, aga siiski midagi. Pearaha käib ju lapsega kaasas, kuidas nii, et osad lapsed sellest lihtsalt ilma jäetakse?

Eesti riigi rahakott on muidugi õhuke, kujutan ette, kui suurt kokkuhoidu annab teha umbes 70 koduõppelapse pearaha arvelt. Äkki saab isegi mõne suurtüki osta!

Musja koolitüdrik:)

2009-09-01T08:42:00.003+03:00

Sütevaka kool alustab alati piduliku koosviibimisega kooli ees pargis. ALATI (juba 8 aastat) on paistnud päike ja lapsed on kõik väga ilusad. Õpetajad ja armsad emad-isad-vanaemad jne muidugi ka. Uus algus ju.

Meil on sedakorda ühes koolis 4 last. See tähendab üüratut õppemaksu, lisaks kõikidele muudele väljaminekutele, mida lastekasvatamine kaasa toob. Aga mis sa hing parata saad.

Aadu läks käima!

2009-08-24T19:17:00.003+03:00

Kui ma vaatan oma väikest Aadut, siis tunnen, et harjutamine on meist teinud meistrid. Noh, ikka lapsevanemluses:) Aadu on meile algusest peale olnud suure rõõmu ja uhkuse allikaks ja on seda jätkuvalt. Haiguse- ja pisikutevaba, tugev, tark ja ilus. Minu jaoks müstika, et vanadel vanematel (noh, teada see keskea värk oma hädadega) võib sündida sama kena ja rõõsa imik nagu noortel. Gaasivalude ja allergiateta.

Ja magab ilusti.

Ja pissib potti.

Ja teda on võimalik pidada lutita.

Ja käima pole kah ükski laps meil nii vara hakanud. 8. kuu lõpus seisis ja tegi esimesi sooritusi ja nädal peale üheksakuuseks saamist läks lahti.

Ühesõnaga - eks tuleb see enesekiituse raske töö ikka endal ära teha. Ja kus sa hing seda mujal ikka teed, kui mitte enda blogis:)

Hella pildistab.

2009-08-24T18:53:00.007+03:00

Tahtsin Hellakesest natuke rahu saada ja andsin talle kätte fotoka. Siin on see, mida ta märkas.

Suvetöö.

2009-08-23T18:13:00.010+03:00

Kui mees on kodus, siis mees ei tegele tühja-tähjaga. Mees ehitab maja. Tõele au andes pandi palkseinad kokku töökate palkseinapäkkapikkude poolt, aga kõik MUU, mis kuulub sauna juurde, tuleb meie issi käte alt. Neile, kes ei karda kõrgust, (ja kelle hulka pereema õnneks ei kuulu) avaneb vastvalmiva katuse otsast igasuguseid huvitavaid vaateid kauni kodumaa ja -õue pääle.

Aga saun saab ise selline.

Koduõppe suvepäevad.

2009-07-14T23:29:00.001+03:00

15.-16. august 2009 toimuvad koduõppe suvepäevad Pärnumaal Tahkuranna vallas Uulu kämpingus.
Ööbida on võimalik telgis või üürida kämpingumajake.
Toitlustamisega tegelevad Pärnumaa naiskodukaitsjad.
Registreeruda saab aadressil ivooglaid ät hotmail.com. Registreerumisel kirjutage, kust ja mitmekesi tulete, laste vanused, kas teil on võimalik veel kedagi oma auto peale võtta või soovite leida kedagi, kelle autole mahuksite.
Osalustasu 200 - 1000 krooni (vastavalt võimalusele) täiskasvanu kohta kahe päeva eest palume kanda hiljemalt 9. augustiks MTÜ Eesti Koduõppe Keskus arvele Hansapangas221035885493 . Lastele on osalemine tasuta. Osalustasu sisaldab toitlustuskulusid. Tasuda on võimalik ka alternatiivselt, kui soovite pakkuda tegevusi lastele või tuua toiduaineid. Selleks andke oma soovist varakult teada, et teaksime arvestada.
Kohtumiseni suvepäevadel!

Päevakava:
I päev 15. august

11.00- 12.00 saabumine, kohalolekukontroll:)
12.00 avasõnad
12.15- 13.00 temperamendiõpetusest - Sulev Ojap Viljandi Vabast Waldorfkoolist

13.00- 13.15 paus
13.15-14.00 loeng jätkub
14.00-14.30 arutelu/küsimused loengu teemal
14.30- 15.15 lõunapaus
15.15- 16.00 matemaatika õpetamisest algklassides – õpetaja Vaike Perlin Tartu Waldorfkoolist
16.00-16.15 paus
16.15-17.00 loeng jätkub
17.00- 17.30 arutelu/küsimused loengu teemal
18.00-...üldine arutelu koduõppe teemal, õhtusöök ja muidu vabam olemine. See osa algab väikese tutvustusringiga

II päev 16. august
9.00-10.00 hommikusöök
10.15-11.45 maalimine - õpetaja Anne Roosvald Tartu Waldorfkoolist

12-13.30 herbaariumi koostamise alused - botaanik Eva-Liina Pruler

13.30 lõunasöök (hommikusöögist kaua möödas ja osadel vaja kaugele minna)