Aadu läks käima!

Kui ma vaatan oma väikest Aadut, siis tunnen, et harjutamine on meist teinud meistrid. Noh, ikka lapsevanemluses:) Aadu on meile algusest peale olnud suure rõõmu ja uhkuse allikaks ja on seda jätkuvalt. Haiguse- ja pisikutevaba, tugev, tark ja ilus. Minu jaoks müstika, et vanadel vanematel (noh, teada see keskea värk oma hädadega) võib sündida sama kena ja rõõsa imik nagu noortel. Gaasivalude ja allergiateta.

Ja magab ilusti.

Ja pissib potti.

Ja teda on võimalik pidada lutita.

Ja käima pole kah ükski laps meil nii vara hakanud. 8. kuu lõpus seisis ja tegi esimesi sooritusi ja nädal peale üheksakuuseks saamist läks lahti.

Ühesõnaga - eks tuleb see enesekiituse raske töö ikka endal ära teha. Ja kus sa hing seda mujal ikka teed, kui mitte enda blogis:)

Hella pildistab.

Tahtsin Hellakesest natuke rahu saada ja andsin talle kätte fotoka. Siin on see, mida ta märkas.

Suvetöö.

Kui mees on kodus, siis mees ei tegele tühja-tähjaga. Mees ehitab maja. Tõele au andes pandi palkseinad kokku töökate palkseinapäkkapikkude poolt, aga kõik MUU, mis kuulub sauna juurde, tuleb meie issi käte alt. Neile, kes ei karda kõrgust, (ja kelle hulka pereema õnneks ei kuulu) avaneb vastvalmiva katuse otsast igasuguseid huvitavaid vaateid kauni kodumaa ja -õue pääle.

Aga saun saab ise selline.