Hella lasteaia jõulupidu.

Toimus imeilusas Kokkola kirikus, mis siinsamas, meie kodu lähedal. Paari rühma jagu lapsi, palju vanemaid, õdesid-vendasid ja vanavanemaid. Hella laulis oma eelkoolikaaslastega ja meie saime esimest korda kuulata naiskirikuõpetajat ja laulda soomekeelseid jõululaule. Akna taga möllas tuisk ja mina ei jõudnud ära imestada sooja kiriku üle.

Pisikesed jõulud.

Eile oli meil "eesti keele jõuluõhtu", mis tähendab, et kutsusin kõik oma õpilased koos vanematega kooli tähistamaks saabuvaid jõulupühi ja edendada ehk pisut ka kogukondlikku läbikäimist. Koos meiega oli kohal 6 peret, mitmest perest on mitu erinevas vanuses last. Ja mõned ei saanud kahjuks tulla.
Aga minu meelest läks meil õhtu ilusti korda. Lugesime pisikestega oma luuletusi ja siis oli tutvumisring, kus vanemad rääkisid, et millega tegelevad ja kuidas nad siia on sattunud jm. Lapsed hajusid koridoride peale jooksma ja neid polnud pikema aja jooksul näha. Aeg-ajalt oli kuulda rõõmsaid hääli lähemalt ja kaugemalt, õnneks suuremat matsu ei juhtunud, ehkki melu järgi oleks võinud seda karta. Hiljem kuulsin, et lapsed olid mööda tühja koolimaja laiali, mängisid pimesikku ja peitust, käisid aulas köie otsas kiikumas ja tegid veel jumal teab mida. Igal juhul suurtele tegin viktoriini Eesti ajaloost, mille võitis võistkond "Pärl" koosseisus meie Mart ja meie issi. Loodetavasti keegi ei kahtlustanud korruptsiooni...
Tore oli veel see, et kaasas oli ka nö noorem põlvkond, neli kolme-nelja-aastast last, kes vahvasti vennastusid ja suurematega kaasa kimasid.
Aga minul on süda nüüd kerge nagu linnukesel, sest esimene poolaasta on sisuliselt möödas ja mulle tundub, et me oleme sellest kenasti läbi tulnud.
Lastele meeldib koolis üha rohkem, nad on leidnud sõpru ja neil on tore. Eks me ikka arutame oma pisikeselt "reisilt" koju tagasi pöördumise variante, et millal ja mis põhjusel peake see toimuma. Mart ütles ükspäev, et tema tahaks oma koolis ikka lõpuni, st 6. klassini käia. Musjal on ettekujutus, et ta läheb Eestis gümnaasiumisse. No vaatame seda asja.
Muideks ei teadnud enamus eile õhtul meiega koos olnud peredest, et millal nad Eestisse tagasi lähevad, aga samas oli see mõte kõigil kusagil hõljumas.

Ringvaade.

Leidsin meid internetis "Ringvaate" saates. Seal keskpaigas.

Pilte detsembris.

Nagu Aadu nüüd suurtele vendadele skypes räägib: "Mul on tuut (=batuut), labidas (lastelumelabidas) ja uisud!". Aadu on rikas poiss. Uiskudele on kõik meie lapsed kolmeselt läinud, samas vist mitte keegi nii kohe peale sünnipäeva.

Esimest korda issiga jääl.

Väsinud uisumees teel garderoobi.

Hellake.
Ja esimene lumi! Lumememme tegid lapsed õhtul valmis. Hommikul läks Aadu akna juurde, vaatas välja ja ütles: "Ei olegi lumememm ümber kukkunud, täitsa elus on!"

Nälga suremisest ja spordist.

Aadu jauras mitu päeva, et tema tahab endale "sugust lastetuuti, nagu on Luisel" ehk siis samasugust lastebatuuti nagu on Luisel Eestis. Mulle meenus, et ühes kirbukas nägin ükskord sellist ja andsin möödaminnes lubaduse, et teinekord võime ju vaatama minna, kas see on veel alles seal. Aadu tahtis muidugi samal õhtul minna, aga kuna oli laupäev, siis pidi ikka veel ootama. Ja täna siis koitis päev kauaoodatu. Läksime ja nägime. Hind on 35 euri pealt 30-le lastud, mis ikkagi ületas mu ettekujutust sellest, kui palju üks kirbuturult ostetav ese võiks maksta.

Aga valikut polnud, Aadul oli juba batuudi maik suus ja pidime ära ostma. Kuna see pood on Kokkolas minu teada ainuke, kus tuleb maksta sularahas, siis pidime enne veel toidupoes käima ja sealt automaadist raha välja võtma. Samas käisime, tegime poes ka toiduostutiiru ära. Ma ikka natuke ohkasin ja ütlesin, et ma ei tea ikka, kuidas selle batuudiga saab, et maksab palju jne. Et ostaks siis täna vähem rooga kokku. Mart elas väga kaasa mu rahamurele ja ütles Aadule "kuule, äkki me täna veel ei osta seda batuuti, sest siis saab emmel raha otsa ja me ei saa süüa osta ja SIIS ME SUREME NÄLGA!" Ta püüdis muidugi Aadule mõista anda olukorra tõsidust, aga minu kõrvale tundus selline liginemine liiast ja ma ütlesin, et nii hull asi nüüd ka ei ole, et küll me saame.

Nüüd on batuut õhtu otsa kasutuses olnud ja ma olen väga rahul. Väikesed ei saa ju ilma liikumata, ikka on vaja ronida ja joosta ja hüpata. Ja palju siin toas ikka selleks võimalust on. Aadu katkub üles diivanipatju, ehitab neist hunnikuid ja hüppab otsas. Või siis hüppab diivanilt diivanile. Või müravad Hellaga meie suures voodis. Igal juhul käib pidev madistamine, kukerpallitamine, pea ja käte peal seismine jne. Mart istub juba natuke rohkem paigal, aga ka temas on veel seda kutsika hullamissoovi. Õnneks on tal trenne nädalas piisavalt, et ennast välja elada.

Sügisel, kui lapsed olid kooli läinud, saadeti mingite jõudude poolt meile koju voldikuke, mille sõnum oli "lase lapsel liikuda!". Ma olin algul skeptiline, et mida nad nüüd jälle tahavad ära nämmutada, aga siis hakkasin lugema ja see oli väga armas, kuidas lapsevanematele pandi südamele, et need ikka kogu aeg otsiks ja annaks oma lastele võimalusi õues olemiseks ja sportimiseks. Toodi elulisi ja lihtsaid näiteid, kuidas seda teha.

Ja tõesti - sproditrennid on lapsi täis. Vanemad tassivad järjekindlalt mitmeid kordi nädalas lapsed kohale, et need saaks ikka kõiges osaleda.

Sellepärast mul süda valutab natuke Musja pärast, kes peale sügisest jalgrattaväntamist pole eriti muud sportlikku korda saatnud. Nojah, koolis on muidugi kehalise tunnid, aga seda pole palju. Samas ma ise polnud ka selles vanuses eriti sportlik. Ja mis mul viga on? (eneseiroonia).

Üks luuletus.

Palju aastaid tagasi õppisin jõuluks selgeks sellise luuletuse. Ma ei tea, miks, aga see läks mulle väga südamesse. Mingid fragmendid on vahel meelde tulnud, aga kunagi ei suutnud tervet luuletust meenutada. Paar päeva tagasi tuli mulle idee otsida googlist nende sõnade abil, mida mäletasin. Ja leidsin!

Panen blogisse ka, siis on kindlas kohas:)

Kaugel laanelagendikul, seal,kus külmund ojake.
unetuna härmakuues ootab kuusepojake..
Hommikul ta vanem õde viidi ära laial reel...
öö on lähedal, kuid teda tagasi ei ole veel.
"Kibuvitsa-vanaema, tead sa, mis sai sõsarast?"
Eideke vaid ohkab unes ega kuule kuuselast...
kellelt ometi küll küsiks-keegi pole üleval.
rohukõrred, lillenupud ammu lumeteki all.

Virgub tuul ja sajab, helbeid tantsuringis keerutab.
Üks neist liugleb kuuse latva, talle tasa leelutab: "Ei su õde enam ole
Lihtne metsakuuseke..
ta kui murueide tütar, seljas särav kuueke.
Käes tal küünlad värvilised, kannab hõbetähte peas...
nagu muinasjutus elab suures saalis, laste seas.
Maga, maga, väikeveli,
küllap suureks kasvad kord.
Seni külmataat sind ehib
kaunis on ta härmakard..."
Laulis lumehelves une kuusepoja laugele
Laenas tiivad tuulesõbralt, lendas jälle kaugele...

Ylös, ulos, lenkille!

Täna hommikul kuulsin raadiost, et Tampere (vm) ülikoolis on uuritud hea paarisuhte "saladusi" ja üks põhilisi neist oli, et kogu pere koos lastega tehku koos argiseid tegemisi, elagu koos argist elu. Mitte, et paar peaks oma suhet kuidagi erilist aretama ja putitama a´la kusagil peenes hotellis nädalavahetuseti küünlavalgel.

Mulle igal juhul see meeldis. Sest meie pole ka mingi küünlavälgutajad ja hotelli laste eest pagejad. Elu käib siin ja praegu ja argipäev on just nii värviline kui värviliseks sa ise ta elad.

Kunagi täitsime ühte ankeeti, mis oli vajalik perede missivõistluseks (loe: paljulapseliste perede konkurss) ja seal oli küsimus, et "millised on teie pere ühistegevused?". Küll ma nuputasin seda vastust, et mis imeasja nad tahavad saada. Kui peres on 3,4...7,8,9 last, siis mis on need peened "ühistegevused", mida vanemad lastega koos võiks sooritada? Ma panin vastuseks, et teeme kõike koos. Kokkame, koristame, loeme ja laulame.

Poliitilise korrektsuse huvides olgu öeldud, et minul pole vähimatki nende inimeste vastu, kes tahavad aeg-ajalt lastest rahu saades küünlavalgel oma asja ajada. Nagu pole mul midagi ka nende vastu, kes kodus ei sünnita, lapsi vaktsineerivad või on lihtsalt homod:) Mulle lihtsalt meeldivad inimesed ja enamasti ma otse suheldes üldse ei mõtle kellegi ilmavaatele või tekialustele huvidele.

Samas mind puudutavad teemad, mis õhus laiemalt hõljuvad ja millest ma tunnen, et nad on ideena olulised.

Aga tagasi meie paarisuhte juurde. Kui Rein veel kodus olles soome keelt õppis, siis talle millegipärast hirmsasti imponeeris soomlaste hüüdlause "ylös, ulos, lenkille!", mis siis maakeeli võiks kõlada "üles, õue, kõndimaie!" ja ta unistas, kuidas ta Soomes hakkab tervislikuks ühes rattasõidu ja lengitamisega. Ja hakkaski! Nüüd ta muudkui sõidab oma rattaga, millel on naelkummid, ja õhtuti käib kõndimas. Ja ühel õhtul kutsus mindki kaasa. Ja ma läksin. Ja nüüd käime koos. Mulle kohe meeldib. Näiteks joosta mulle ei meeldi, sest see väsitab ruttu ära, veremaitse tuleb suhu ja minusugune hädapätakas on pärast jooksmist haigem kui enne.

Kuna me elame linnaserval "külas", kus on palju eramaju ja valgustatud teid, siis on kõndimisvalikuid palju. Eile käisime näiteks vaatamas, kas staadionile on juba hakatud ehitama liuvälja, et siis teaks kohe, kuhu uisuhuvilised suuna võtavad, kui külmaks läheb. Oli hakatud küll. Ja siis kõndisime üle koolihoovi. Ja siis üle kirikumäe.

Kõndides saab rääkida, mis on ka väga tore. Kodus on sageli omavahel kõnelemine raskendatud, kuna igasugused "segajad" on peal. Nii, kui mina juttu alustan, tekib tihti näiteks Mardil seos juba esimese väljaöeldud sönaga ja ta hakkab ise jumala rahus kõnelema.

Aga õues ei saa.

Ja eile näiteks suutis Rein isegi mu kirglikku taimetoiduteemalist tiraadi kuulata ja kaasa mõelda.

Nii et meie pere lisaks hea paarisuhte valemisse argipäevastele ühistegemistele ka õhtused väikesed lengitamised.