Kolmas veerand läbi!

Aeg läheb ikka viuh ja viuh. Ei saagi aru, kui nädal möödas ja natuke peale ka. Olen nüüd võtnud endale eesmärgiks kord nädalaski blogisse jälg jätta, sest enamaks jaksu pole. Vahel mõtlen päeva jooksul kõigest, mida tahaksin kirjutada ja kui olen selle ära mõelnud, siis mõnda aega pliiats sügeleb, et kohe kirjutaks. Aga siis on õhtu käes ja kõik tahavad arvuti taha ja sinna ta jääbki. Kusjuures, vahel on mul isegi tunne, et olen selle, mida tahtsin kirjutada, tõepoolest blogisse kirjutanudki. Ja siis üllatun, et tühi plats. Pole miskit.
Eelmisel nädalal veeretasin mitu korda mõtet meie eesti keele tundidest rääkida, aga alles nüüd, vaheaja esimesel päeval jõuan tegudeni.
Mulle koolis väga meeldib. Olen seda ilmselt juba korduvalt öelnud. Aga tõesti on tore olla klassi ees ja lastega suhelda. Minu kõige väiksemate grupp on end kenaks väikeseks kollektiiviks kasvatanud. Mul on seal kaks poissi ja neli tüdrukut ja üks isa:) Isa käib muidugi oma lapsega kaasas, mitte ei õpi ise eesti keelt. Või jumal seda teab, äkki õpib ka...
Tund kestab poolteist tundi ja olen leidnud nüüd sobiva rütmi ja ülesehituse selle läbiviimiseks. Alustame alati uue tähega. Kirjutan selle tahvlile ja siis lapsed hakkavad sellega sõnu pakkuma. Vahel kirjutan mina need sõnad tahvlile, vahel annan kriidi lastele ja nemad kirjutavad. Vana-aastal kodus käies leidsin oma lõpututest õppematerjalidest Kristiina Ehini "Tähenärija tähekaardid" (linki ei saa kahjuks panna, arvuti on Soomes hakanud igasuguseid imelikke asju tegema, ei teagi, äkki on actaga liitunud:)). Nüüd oleme järjest kõik need täheluuletused pähe õppinud ja uue tähe puhul siis tuleb iga kord uus luuletus juurde. Kuna hakkame juba tähtedega lõpule jõudma, siis on see üks päris pikk luuletus, mille me alati koos ära loeme. Sõnu kirjutavad lapsed muidugi vihikusse kaasa. Mul õnnestus sel poolaastal saada lastele valged vihikud. Millegipärast polnud just neid koolis tükk aega olema, mulle telliti. Sinna saavad nad nüüd vaba käega kirjutada nii suuri tähti, kui soovivad, ja alati joonistavad veel mõne pildi ka. Ühe poisi vihikud on nagu kunstiteosed. Ta kirjutab kõik sõnad värvipliiatsitega ja tal on imeline joonistamisoskus.
Hella kribab muidugi kaasa, ehkki ta on ainus, kes tegelikult ju veel koolilaps pole. Pisut kiiremini väsib ta teistest ära ka, aga muidu peab ikka väga hästi vastu. Ja peaasi ikka, et saab teiste väikeste tüdrukutega nalja teha eesti keeles:)
Luuletusi on meil üldse hästi palju. Kuna lapsed räägivad eesti keelt erineval tasemel, siis just luuletuste kõla on minu meelest hea õpetaja.
Oleme palju Runnelit lugenud, ta lihtsalt on nii hea ja jääb hästi pähe ka.
Ja muidugi on alati näpuluuletused, mis lastele väga meeldivad.
Siis vahepeal võimleme natuke. Siis mängime mõnd sõnamängu, kas Aliast või ülespoomist või midagi muud.
Ja lõpuks loen alati muinasjuttu.
Eks ma proovin ikka näpuotsaga grammatikat ka sisse tuua, aga erilist rõhku sellele ei pane. Vahel lasen lastel endil lugeda, enamus oskab seda.
Ja muidugi räägime palju. Sellest, mis ilmas toimub ja mis kodus toimub ja kuhu keegi sõidab või mis ta sünnipäevaks sai.
Aadust sain lahti, sest ta kippus ikka tunde segama ja rahvale liiga palju nalja pakkuma, nii et pidin end läbi laste itsitamise pidevalt kehtestama. Lubasin Mardile väärikat lapsehoidja palka ja nüüd on Mart Aaduga õues mänguplatsil. Kui soojemaks läheb, siis on neil seda toredam seal olla, aga saavad ka praegu hakkama.

"Keskmikega" viisin sisse sel veerandil lisaks lõputule õigekirjale ja käänamisele-pööramisele omal algatusel (sest ega ma tegelikult ei tea, mida programm ette näeb, teen nagu kõhutunne käsib) naisküsimuse. Kuna nad on kõik kolmekesi sellised iseteadavad pubekad, siis mulle tundus, et oleks oluline peale tibinduse neile ka väärikaid naisi eesti kirjandusest tutvustada. Rääkisime Koidulast, Underist ja Jäägerist. Minu meelest kolm andekat naist omas ajas.

Ja nüüd on siis vaheaeg! Juss ja Musja sõitsid Eestisse sõpradele külla ja meie oleme kodus kolme lapsega nagu noorpaar. Süüa on vaja teha imevähe, no ma praktiliselt ei teegi. Mart veedab põhilise aja kas trennides või kodu lähedal uisuväljakul hokilitrit tagudes. Hella ja Aadu on tõelisel mängulainel. Hommikuti, kui Aadu ärkab enne Hella lasteaeda minekut, siis ta on täiesti meeleheitel, et Hella ära läheb ja ta ei saagi Hellaga mängida. Ja ei aita mu jutt, et 3 tunni pärast juba toome ta tagasi. Ja siis nad kostümeerivad ennast ja on mingites rollides ja loevad koos ja ajavad kogu aeg mingit asja. Vanem õde ja noorem vend on ikka superkombinatsioon laste kasvatamiseks.

Meie Jaagupikene sai 19! Ta on nii tore suur inimene ja teeb mulle palju rõõmu. Viimati, kui rääkisime ja arutasime, et mida ta võiks oma sõpradele, kes külla tulevad, süüa pakkuda, ütles ta korduvalt "Ära muretse, ma olen 19 ja tean juba kõiki asju". No see oli muidugi huumor tema moodi, aga ikkagi kõlas hästi. Mõtlesin, et mul pole üldse kahju, et lapsed suureks saavad, kuna veel on väikesi võtta:) Kui ühel hetkel enam pole, siis ei teagi...äkki juba lapselapsed?
Suurtel läheb kodus väga hästi. Tundub, et varianti, kus kodust ei lahku mitte teismelised, vaid teismeliste vanemad, võib soojalt soovitada. See tuleb laste iseseisvumisele ainult kasuks ja laste-vanemate suhted on paremad kui kunagi enne.

Kodumaast ja keeleõppimisest.

Keset kena talve, mis muudkui aina rohkem meile kevadet lubab, elame ja toimetame endiselt siin Soomemaal. Üks sõber küsis hiljuti, et kuidas uuel kodumaal meeldib...Ma olin esialgu päris pahviks löödud, et mis kodumaa? Aga siis mõtlesin, et kõik on defineerimise küsimus. Võib-olla oli küsimuses ka alltekst peidus, igal juhul mina seda ära ei tabanud:) Aga jah, et mina ei tunne küll, et oleksin kodumaad vahetanud. Me oleme siin rohkem eestlased kui kodus Eestis. Ja kodumaa on ka ikka Eesti, ehkki kodu on praegu siin. Samas kui mõelda globaalsemalt, siis elame sama päikese all ja sama Maa peal. Need mõnisada kilomeetrit siia-sinna - kas on vahet? Minu jaoks, kes ma kunagi eriti palju reisinud pole, on praegu eluetapp põnev kogemus natuke teistmoodi keskkonnas. Ilmselt olen hea kohanemisega. Usun, et inimesed, kes välismaale elama asuvad, peavadki seda olema. Ja mitte ainult välismaale. Mina olen kolinud 8 korda, iga kord on suuremal või vähemal määral tulnud ette võtta kohanemine uue linna, uute sõprade, uute kohtadega. Leida endale sobiv olemine.
Vahel mõtlen, kuiväga on mul vedanud sellega, et saan oma lastele siin õpetajaks olla. Ja veel emakeele õpetajaks. Nojah - õpetangi neile Ema Keelt:) Ja selle juures jälgin huviga nende edenemist soome keele vallas. Mardil-Musjal on veel ka inglise keel ja Musjal peaks algama õige pea rootsi keele õpe. Nii et igatsugu keeli.
Hella ja Mart räägivad soome keelt ikka päris hästi, kohe sellise õige tooniga ja lausetega. Mart on meie operatiivtõlk kõigis küsimustes. Ja Hella teab lasteaialeksikat. Mõned korrad on tal sõnad ikka segi ka läinud juba. Täna ütles "postilaatikko" ja ei pilgutanud silmagi. Ma küsisin, et mis-mis? Siis hakkas naerma ja tõlkis ära. Ja vahel tuleb räägib ise natuke murelikult, et mõni asi on soome keeles lihtsam öelda. No vaatame seda asja! Eks ma passin peale. Et kui veel 50/50 mõlemad keeled on tasakaalus, siis on ok. Aga kui soomet hakkab rohkem tulema, siis on see märk, et tuleb Eestisse tagasi kolida.
Mulle endale meeldib hirmsasti soomekeelne sõna "maila". See tähendab kõiki reketeid ja ka hokikeppi. Minu meelest on "hokikepp" õudselt kohmakas ja kandiline sõna, mulle ei tule kunagi meelde. Aga ütled "maila" ja kõik saab selgeks:)
Mardil jooksevad nüüd hoki, lauatennis ja tšellomäng üksteisele ikka kõvasti sisse. Pidevalt peab otsustama, kuhu minna. Sest tšelloga on esinemised ikka nädalavahetusel, kui on ka hoki ja pinks. Ja need omavahel kattuvad ka, nii et Mart käib aeg-ajalt üle nädala ühes ja siis teises. See kõik on pannud Mardi kõhklema tšello kasulikkuses oma elule ja tulevikule. Ja siinkohal olen mina see kuri ema, kes ütleb, et kui pilli ei mängi, siis hokit ei saa. Ja siis võtab vennike pilli ja mängib. Ilusti mängib. Ma olen talle rääkinud, et see on täiesti loomulik, et 10-aastane poiss eelistab litri tagaajamist poogna keerutamisele. Aga ükskord sa veel tänad mind...või ei täna. Ega ette ju ei tea.

Külm, nii külm.

See laul on viimasel ajal ikka ja jälle meeles.
Kuna me ühte oma autodest ei viitsi külmaga käima putitada, siis otsustasime ühega hakkama saada. See tähendab seda, et mina ärkan igal hommikul viimasel hetkel enne teiste lahkumist, tõmban soojad riided selga ja teen töö-kooli-lasteaiaringi ära. Aadu enamasti magab, aga üldiselt on ta siuke mõistlik mees juba, et kui ärkabki, siis ei hakka üksi kurtma, vaid suundub otsejoones tüdrukute tuppa ja ootab seal. Hella soojas voodis, raadiot kuulates. Ükspäev leidsin ta sealt, oli mind oodates magama jäänud, linnupojake:) Tegelikult kestab mu "taksoring" muidugi vähe aega, napp pool tundi. Siis natuke peale 8 olen kodus ja saan vaikuses toimetada. Sest enamasti Aadu magab veel sellal.
Nii et kokkuvõttes on elu ikkagi kiire, külmaga ei saa keegi ju omal jalal kuhugile minna, ehkki meie isake väga seda propageerib. Tema meelest võiks kõik ikka rohkem ja rohkem käia ja kõndida pikki vahemaid, nagu vanasti lapsed käisid. Ikka 8 km kooli ja teine samapalju tagasi.
Rekord oli muidugi neljapäev. Siis pidin tegema 5 väljasõitu. Hommikul nagu ikka esimene ring Rein tööle ja Mart kooli. Kuna Musjal algas kool hiljem, siis ta palus, et ta ei peaks nii vara minema ja viisingi tund aega hiljem kooli.
Siis sõitsime väiksematega eesti keele tundi (Hella oli eelmisel nädalal kodus "seoses külma ilmaga":)), viisime peale tundi Mardi lauatennisetrenni, võtsime Musja koolist peale ja ise koju sööma. Siis jätsin tüdrukud ja Aadu koju ja sõitsin ise tunni aja pärast Reinule tööle vastu, sealt suundusime Mardile trenni järgi ja siis Mardi kooli õpetajaga arenguvestlusele. Vestlus oli tore. Õpetaja Anne ütles, et tal pole Mardile ühtki pretensiooni - Mart on tubli, töökas, arukas, rahulik, keskendumis- ja õppimisvõimeline, sõbralik jne. Küsis, et kas meil on midagi kurta või ettepanekuid, ega meil eriti polnud. Lahkusime sõpradena.
Ja siis jõudsime koju, kus saime olla umbes pool tundi, tegime lastele lehvi-lehvi ja läksime kahekesi muusikakooli kontserdile, kus esines meie Jussike. Täiesti eksootiline on muidugi kusagil kahekesi käia, nii et ei pea kogu aeg põdema, et mida sitikad-satikad su kõrvalistmel korraldavad. Ja ei pea kartma, et kellelgi keset kaunist laululugu tuleb kakahäda.
Igal juhul oli tegu ühe ütlemata ilusa kontserdiga. Muusikakoolis ehk konsas on kolm erinevat osakonda - klassikaline muusika, rahvamuusika ja popdžäss. Igast ühest oli esinejaid, Juss oli siis muidugi klassikalise poole esineja. Mulle tema laulmine väga meeldis ja õnneks sai see ka filmile, ehk saan teinekord lingi anda, kui need kuhugile üles riputatakse.
Õhtul olime väsinud, kuid õnnelikud. Ja siin link Juku laulule http://limetv.fi/lime2/?q=node/282