Reede.

Täna hommikul peale viiulimängu istus Musja klaveri taha ja püüdis natuke seda pilli ka mängida. Ja siis sündis selline lugu. Esimene päris oma lugu. Musja ise komponeeris ja pani kirja.

Mozarti mõõtu vist välja ei anna, aga tulevane Kikerpuu või Kõrvits...kes seda teab:)

Siis võeti jälle viltimisnõelad kätte. Kuna Musja silme ees terendab mitmeid ahvatlevaid võimalusi endaloodut kinkida, müüa ja vahetada, siis asus ta erilise innuga nukerdama. Tegi ühe uue printsessi krunni ja pärlitega juustes. Hella üritas ka viltida. Ehkki asi kukkus välja nagu voodoo:)

Tänase seisuga on 6 nõela omadega otsas. Viie päevaga. Ma ei tea, kas on mingit võimalust nõelu pisut säästa või kuulubki miljonäriks olek kuivviltimise juurde? Ja mis see toodangu omahinnaks teeb?

Sain poole keskpäeva peale hommikuse tatrapudru ka valmis ja kutsusin lapsed söömale. Musja pakkus seda endale rohke või ja tavapärase juustuhunnikuga ja võttis esimese ampsu "Ma-ge!". Sool oli ununenud.

Ma vastasin selle peale vanasõnaga, nagu meil siin viimasel ajal kombeks, et "tegijal ikka juhtub". Musja: "Täpselt nagu minul nukkudega, ma teen ja teen ja ikka on need natuke magedad".

Hiljem mängisime pisut Aliast. Seal oli kaart juustuga. Küsimus "Mida hiired armastavad?". Mart tabas ära, et õige vastus on juust, aga ta oli väga pahane mängu loojate peale, sest meie viimase aja praktika näitab, et hiired ei hooli juustust. Tahavad vorsti ja liha. 

Mart on tõeline hiirespets. Ta suudab kirjelduse ja krõbina järgi määrata hiire suuruse ja soo. Ja on äärmiselt nördinud, kui issi hommikul lõksust hiire välja võtab ja minema viskab. See saak kuulub Mardile. Ta võtab kummikindaga ettevaatlikult hiire lõksust, viib selle õue, uurib ja siis vaatab, kumb kass endale saab.

Tõeline mees. 

Või nagu vanasõna ütleb "Miest pole rohkem vaja kui siis, kui näeb madu-ussi ja kui müristab".

Kadrimeenutus.

Tänane hommik algas tegelikult sellega, et Mart laulis voodis "Hiir hüppas ja kass kargas ja vana karu lõi trummi" ja "Kus sa käisid sokukene". Algusest lõpuni, ilusa heleda häälega. Kui ma uimase ja unise peaga küsisin, et kust need laulud lapse suus, siis ta ütles, et kui nad Musja ja Osvaldi ja Maili-tüdrukutega katris käisid, siis nad õppisid neid laule.
Ei jõua mina ära imestada seda lapse meelespidamisevõimet.

Neljapäev.

Täna astusime vanade ametite asjas jälle sammukese edasi, pannes kirja kõik eelnevalt räägitu.
Ja loomulikult sama ka pildi kujul.

Tegime veel ka matemaatikat, täpsemalt korrutustabelit. Üldiselt tundub, et nüüd ongi see hetk käes, kui võib öelda, et Musjal on korrutamine selge. Jagamine ikka ka, aga see tahab pisut rohkem mõtlemist.

Mart sai õhtupoolikul Aksi basskitarri kätte ja rokkis kohe mõnuga.
Üldiselt erutab Mardi meeli viimasel ajal kõige enam saabuv agent. Jaajaa. Mis see on, mille kohta Mart küsib, et "oot, mitu päeva agendini jääb, kas kaks või kolm?"?:)

Laste ja naiste tööst.

Tänane hommik algas töiselt. Mardil oli vaja oma bättmänni rõivas korda teha ja nii ta haaras nõela ja niidi järele (ise ajas niidi nõela taha) ja palus, et ma teda õmblustöös juhendaks.

       Ja siis sai vabalt lendama hakata.
Siis ärkas Musja ja loomulikult ja esimese asjana haaras vildinõela järgi. Mart maandus ja, tundes vildipisikut nakkuvat, haaras teise vildinõela järgi. Esimese kahe tunniga vilditi ära kolm nõela. Õnneks on veel kolm alles, aga tundub, et kogu lastetoetus ja pereisa palk kulub nüüdsest vildinõeltele.

Minul polnud viltivate lapsukestega enam miskit asja, sain rahus pesu riputada ja kitse lüpsta ja sõpradega telefonijuttu puhuda. 

NB! Koduõppe suurim vaenlane on telefon. Ta neelab koduõpetaja endasse ja lapsed, kes enne helinat on usinalt meisterdanud, mänginud, laulnud, muutuvad lõdvaks, pahuraks ja lolliks.

Õnneks suutsin täna lõpuks telefoni endast lahti rebida ja pisut ka õppetööle pühenduda.

Meie vanad ametid said kena järje "Taluelu" näol. Rääkisime, millest vana talukompleks koosnes, mis oli rehielamu ja kuidas seal toimetati. Musja joonistas kõik ilusti üles. Ja siis otsisime vanasõnu kodu ja pere kohta.

Lemmikud: 

"Naiste tööd ja sõiduhobuse sitta ei nähta kusagil"

"Ega kaklemine tee siis midagi, kui muidu hästi elatakse"

"Iga mees on oma naise siga: sööb ära kõik lobid, mida naine teeb"

Sellise terase ütlemisega juba see vanarahvas meil oli:) Ja lastel nalja palju.

 Ja siin näited meie värskest vildinukuvarust (vaadata pea paremale viltu nagu tihasel). Õhtul lisandus veel üks haldjas.

Peale kooli.

Musja käis eile Tartus "oma" klassil külas. Tegi kohe kogu päeva kaasa. 

Enne seda muretses, et kas oskab matemaatikat ikka nii palju ja hästi kui vaja. Või ei oska. Möödunud nädala lõpp kulus arvutamisele, nii et õhtul voodis und oodates sosistas mulle "ma praegu kordasin natuke korrutustabelit". Nojah. Igal juhul tuli tal koolis kõik heaste välja. Korrutas nagu nalja. Isegi tunnikontrolli tegi ära, veatult:)

Klass õppis uue osana tehete järjekorda, aga meil see - ju - ammu õpitud. Musja oli küsinud õpetajalt, et kas nemad sulgudes tehteid ei teegi. Aga veel ei tee. 

Aga kõige hullem lugu on sellega, et Usin Õpilane Marie sai külge pisiku. Viltimispisiku. Tuli koolist, vilditud pallike kaasas ja kogu tagasitee Tartust Pärnusse rääkis unes sellest, et tal oleks nüüd palju heiet vaja. Viltimisnõela oli oma raha eest koolist ostnud.

Ja nii ta siis vildib meil kogu aeg.

Tegi pallikesele näo ja juuksed.

Ja sai selline patsiga tüdruk. Sellest õnnestumisest sai Musja hoogu ja arvas, et ta võiks nüüd selle töö peale jäädagi ja teha selliseid toredaid nukke rohkem ja need siis näiteks maha müüa. Nii 5 krooni tükk. Ma arvasin, et äkki suvel Hansalaadal oleks tõesti šanssu. Aga siis peaks neid kohe palju olema. Ja siis Musja viltis käbedalt edasi.
Ei saand riideid selga ega sööki söödud. Ega ükskordühte ega etteütlust tehtud. Viiulit ikka harjutas.
Ja saabus õhtu ja Musja viltis endiselt. Tegi valmis pool printsessi, pärlite ja pika kleidiga. Vot, kui kasulik on koolis käia.

Long live, Tõnis Lukas!

Nüüd me siis teame, kes on koduõppe Kõige Suurem Sõber. Ikka lugupeet minister, kes sai hakkama sellise kübaratrikiga, mida isegi kõige optimistlikumad meie hulgast oodata ei osanud. Lootkem ainult jumala armule selles osas, et määrus kuhugile koridoriukse või selle läve taha kinni ei jää.

Ehhee:))

Pilte, palju pilte.

Möödunud nädal oli kunsti poolest viljakas. 

Sai maalitud ja joonistatud. 

Mart on aretanud oma joonistusstiili värvipliiatsitega. Kõigepealt teeb joonega mingi abstraktse kujundi ja siis hakkab otsast eri värvidega värvima. Hästi rõõmsad pildid tulevad.

Oleme aja jooksul laste paremaid pilte kokku kogunud, Musjal on neid juba terve suur kaustatäis. Vahepeal üritasin kilekaanetada, aga siis neid jälle kogunes ja ei jõudnud. Nüüd võtsid lapsed ise oma tööd välja, sorteerisid ja selekteerisid. Mart signeerib hoolega iga töö MART5. Musja enam eriti niisama ei joonista, teeb rohkem kaarte ja ristsõnu ja mingeid funktsionaalseid pilte, näit. tegi ühel Tallinnasõidul terve majatäie tubade plaane. Ilusti pealtvaates, nagu arhitekt. Et selline unistuste maja. Uuris, et mis võiks olla ideaalses poistetoas ja joonistas selle kõik ära. Ja mis tüdrukute omas. Ja mis emme-issi omas. Lõpuks oli terve patakas plaane. 

Aga vanu pilte on ikka lust ja rõõm vaadata. 

Kolmapäeval teatas Musja, et nüüd tuleb maalimine guaššidega. Minu õrn waldorfhing ei salli guašše. Nad on heidetud kõrgele kapi otsa ja on seal kaua tolmanud. Peale läbirääkimisi tõin nad siiski alla ja nii nad siis seal maalisid. Musja kattis pildi põhjalikult värvidega ja siis kraapsis väiksemad detailid juurde ja peale. Kohe ootamatult kena pilt tuli. 

Kontsert

                             Aeg - esmaspäeva õhtu

                        Koht - Pärnu Kontserdimaja Kammersaal

Kes need siis on?

Vana Juhan ja pisitips.

                      Ja need on Merje, Jaagup, Rein ja Marie.

                               Lööme lugu lustipilli.

Mina makaronitaoliste sõrmede ja sundmõtetega selle kohta, et järgmine klahvilöök läheb sohu...aga mitte midagi hullu. Eriti tore oli peituda poegade selja taha. Juss mängis tšellot nutmaajavalt kaunilt ja Jaagupi fagott puhus kahekuise harjutamise kohta päris toredasti. Heatahtlik publikum plaksutas ja muusikakooli direktor kiitis:)

Järgmisel aastal kordame.

Suurel tüdrukul on suured kummikud:)

Tegus neljapäev.

Kuidas see oligi - "meie rühma Minni, ei saa nööpe kinni, lahti jääks ta kleidike, kui Ats ei aitaks veidike (...) Mart aga ongi pai laps, aitab Hellat krips ja kraps". Tegelikult ongi Mart just selline pai laps, kes alati aitab ja kelle poole võib alati pöörduda, kui midagi on vaja tassida või otsida või toimetada. Ütlesin Mardile, et kas ta ka teab, et ta on ehtne surjukas. Surjus sündinud ja kasvanud. Mart oli selle teadmisega väga rahul.

Suviti on Mart meie õue kunn. Teab, kus asub käru ja kus oksakäärid ja kus põõsa all on munad peidus.

Aga talvel võtab Mart asjast, mis võtta annab. Täna vedas Hella garaažimäele kelgutama. Lund oli kõva 2 mm, aga kelk libises sellegipoolest.

Ja meie saime rahus oma toaasju ajada. Esimest korda sel nädalal inglist. Kablutasime korraga terve uniti läbi, aga siis oli süda rahul, et miskit tehtud. Lisaks töövihikut. 

Ja siis mängis Musja viiulit ja laulis kolmkõlasid.

Tegelikult seisab meie perel lähiajal ees kohutav muusikaalane katsumus. Muusikakoolis on mingi kontsert, kus esinevad pered. Ja keegi kuri inime (??) on andnud meid üles koosseisus vana-Juhan tšello, Jaagup fagott, emme klaver. Sõnulseletamatult jube mõeldagi. Aga õnneks on selle jubeduseni veel 5 päeva aega.
Sel ajal, kui Musja laua ääres sehkendas, sain mina viimastest astelpajudest jagu. Jee.

Kui me lapsed on kord suured.

Vana-Juhan avastas, et tema tahaks end nüüd rohkem laulmisele ja õppimisele pühendada ja otsustas seetõttu lõpetada muusikakooli nii solfi kui literatuurita. See on tavatu, sest süsteem näeb ette kogu komplekti. Ta käis direktori juures ja ütles, et kahjuks on tal nüüd selline plaan ja kui see pole võimalik, siis peab ta muusikakooli pooleli jätma. Ja direktor, hea inimene, kes püüdis talle küll alguses auku pähe rääkida, jäigi lõpuks nõusse. Kuni järgmise õppeaastani, aga siiski. 

Ma olen Jussi ja tema enesekehtestamisoskuse peale ütlemata uhke. Ise poleks selleks ilmselt suuteline olnud.

Õhtul katsusid issi ja Juss rammu, st surusid kätt, ja mis seal salata, vana mees on vana mees ja noor mees on noor mees. Punnitasid nad, mis nad punnitasid, näost punased, käed valged, aga poeg isale alla ei jäänud. Lõpuks ütles Juss, et kui issi veel kätt tõstab, on ta kaotanud. Ja tõstiski ja oligi kaotanud.

Naised karjusid kõrval "šaibu, šaibu!" ja Mart kisas kõrval, sest ta tahtis issit aidata, aga Juss peletas ta teise käega minema.

Selline tore koduõppeõhtu.

Lapsed hoitud.

Hommik algas suures ühises voodis, kuhu kogu kamp puges sooja. Mart teadagi, mitmendat tundi üleval, ei suutnud kuigi kaua põõnutada. Ajas jala alla ja tantsis meile mingit jenka ja džaivi vahepealset tantsu. Hästi naljakas oli. Ja äratas hästi.

Siis mängisid väikesed oakoti viskamist kaussi ja Musja harjutas viiulimängu.

Mõtlesin, et vaatan, kuhu kurss keerab, ei hakka mina midagi Musjale ette pakkuma, et mida õppida või teha. Ja ei mingit eriüllatust - ikka ükskordühte. Otsis ise töövihikust ülesandeid ja tegi. Tekstülesandeid, mingid geomeetriaül-d, siis mingi murdjooned. Esimene osa töövihikust saab kohe tehtud. Õnneks on mul häid vanu matemaatikaõpikuid, kus on ikka tõeliselt mõnusaid harjutusi. Midagi mõtlemisele ka, vahelduseks sellele tilu-lilule, mis praegu töövihikutest leiab.
Ma vaatan kodus oma lapsi ja ei kujuta neid ette lasteaias. No kuda see ikka on  ja mis elu see on, kui pead iga jumala päev kodust kuhgile kõndima. Läbi öö ja pimeduse, sööma võõrast toitu, oma emme ei kallista ja pole kedagi, kellega mõtteid jagada ja tagasisidet saada. 

Ma saan aru, et tegelikult on sellest tundest ülehüppamine kerge. Et hops ja valmis. Et kui on vaja, siis on vaja. Aga mul tõmbub süda kokku, kui vaatan oma väikest Marti ja Hellat ja seda, kui rõõmsad ja õnnelikud nad on ja mõtlen kõigi teiste laste peale, kes kodus ei kasva.

Märksõnad "lapsed hoitud ja emad tööl" või "kõht täis ja soe tuba" või "kvaliteetaeg lastega olemiseks" ajavad mind hulluks.

Musja oli reedel Ülle juures lasteaias. Lõunauinaku ajal, kui kasvataja läks toast välja, ütles üks poiss teisele "tead, mu hobuse nimi on putsi-munnu". 

Ülle on rääkinud, kuidas kasvatajate hääletoon ja suhtumine muutuvad, kui emad-isad hakkavad tulema. Siis tuleb kontroll peale ja rutiinist suhtlemises saab pingutatud positivism. Tegelikult on enamus kasvatajaid ja muid tädisid muidugi head ja hoolivad, aga kuidas anda oma laps päevadeks võõrastesse kätesse nagu auto hooldusesse? 

Ma ei saa aru, kust paganast on mul sellised piirid peal, aga mina enam ei suuda. Kunagi olid mu poisid ju ka lasteaias ja see tundus oi, kui tore variant. Ja sain aega endale...see oli muidugi kõige toredam. Nad polnud kaua, ikka poole päeva kaupa ja pererühmas, aga ikkagi. Enam ei raatsiks. Ei saaks.

See hetk, mis nad on just sellised pisikesed, siirad ja vahetud, on nii  lühike. Juba nad ongi läinud. Nagu need suured mul.

Täna mõtlesin, et ei tahaks kohe kuidagi Musjat kooli saata. Täitsa hulluks läinud?

Nädalaalgus.

Hommik algas füüsikaeksperimendiga. Eile sügavkülma pandud veeklaasid keerasime ümber ja meelitasime jää välja. Ilus oli. Mullid sees ja külm. Panime kolm sellist mullijääd teekannu ja tegime endale teed. Väga hea tee oli:)

Nädalavahetusse jäi Musja 39,3 palavik ja seetõttu mõtlesime natuke luuserdada. Aga ei tulnud selle välja miskit. Musja ütles, et temal pole häda midagi ja et võiks nüüd ikka midagi teha ka.

Rääkisime siis elamutest. Püstkodadest, savionnidest, puujalgadel hüttidest, igludest. Natuke ka palkmajast, kus ise elame. Ja kõik need tundusid mõnusad. Eriline menuk oli muidugi džunglis puuokstesse ehitatud onn. Sinna läheksid lapsed kohe.

Siis tegime matemaatika tekstülesandeid. Esimene oli umbes selline, et "5 saia maksab 20 krooni. ema ostis samapalju kooke ja maksis 60 krooni. palju maksis üks kook?". Musja keerutas pliiatsit nii ja naapidi ja ei saanud asjast kinni. Siis joonistasime kogu pildi üles ja ta muidugi mõistis kohe. Eks niimoodi kipubki matemaatika olema, et vastus ja mõistmine tulevad kiiremini kui lahenduskäik paberil.

Aga siis hakkas jooksma. Musja lahendas veel 4 ülesannet ja oleks edasi teinud, kui poleks hakanud saatuslik tantsusaade:) Ikka koos kudumisega.
Ps. täna leidsime matemaatika töövihiku kahelt leheküljelt kolmes (3!) ülesandes trükivead ehk ülesanded, milles oli valesti antud lähteandmed või mida lihtsalt ei saanud lahendada.

Naeltest ja kruvidest.

Päev sai alguse sellest, et onu Mati tõi meile uue voodi. Pidasime aru, et kes vajaks seda enam - Musja vist. Ja hakkasime keset ilusat hommikut mööbeldama. Selmet tegeleda matemaatika ja inglise keelega. Teisalt - kas pole KOLIJA amet üks ilus vana amet? Eriti kui sellega liitub mõõtja (kas voodi mahub/ei mahu tuppa, kas kirjutuslaud mahub/ei mahu teise nurka), meistrimehe (voodialustest lippidest naelte väljatõmbamine) ja koristaja (noh, see, mida emad kogu aeg teevad, aga vahel lapsed ka, kui neil on kõrge motiveeritus) amet. Selleks, et Musja vana voodi välja munsterdada ja uus asemele saada, tuli teostada hulk keerulisi tassimis-, mõõtmis- ja kruvimisprotseduure.  

Selleks, et Musja vana voodi saaks Mardi uueks ja et Mardi vana saaks kuuri all rahus oma uut tulemist oodata, tuli välja võtta koguni issi au ja uhkus - akutrell - ja sellega voodist 4 ülipikka kruvi välja keerutada.

Ja keerutas Mart, mis ta keerutas, ühel hetkel lendas kruvikeeraja trelli otsast ja enam me teda sinna tagasi ei saanud. Aga...ah, mis sest enam! Mis läind, see läind:)

Igal juhul said kaks tuba tänu uutele vooditele teise näo ja lapsed oli nende nägude üle ütlemata rõõmsad. Musja ütles, et tal on tunne nagu printsessil. Ja Mart ütles, et tal on nüüd nii suur ja mõnus voodi, et võib isegi Hella sinna kaissu võtta.

Siis läksid Tutsik ja Lipsik, ei vabandust, ikka Hella ja Mart keldrisse kartuleid tooma. Hella ei saanud üle Emajõe, Mardil hüva nõu nüüd kohe käepärast. Ikka neiu koos ämbriga sülle ja ei jää kartulid toomata.

Pärast rääkis Hella "Musja, teadsa, mina näitasin Matule, et jooksen sama kiiresti kui tibu." 

Musja "Aga sina ise oledki ju meie tibu"

Hella: "Ei, mina olen tiruk".

Ja kuna juba naelte ja kruvide peale jutt läks, siis nädala nael 6.novembri "Pärnu Postimehest" Audru uue lasteaia avamiselt: 

"Väga ilus maja nii seest kui väljast, olen kindel, et mu põnn selle aasta pärast omaks võtab," kinnitas lasteaia naaber Ingrid Toom. "Saaksin ju Kristeni jätta koju ema hoole alla, kuid olen seda meelt, et lapse peab varakult lasteperre pääsema. Tean neid, kes kodust kooli minnes hätta jäävad, sest pole kollektiiviga harjunud, ja lõpuks polegi teist valikut kui koduõppele jääda."

Vot tak vot. 

Valge kolmapäev.

Täna alustasime siis pidulikult teemaga, mis mul juba pikka aega meeles mõlkund ja mis kuulub waldorfkooli 3.klassi teemade hulka. Vanad ametid.  Rääkisime tulest, sellest, kuidas inimene ilma tikkude ja tulemasinata tuld sai. Musja pakkus, et küünlast, laavast, päikesest, kuumusest. Lõpuks meenus, et õige jah - pikselöögist võib ka tuli tulla. Kujutasime siis ette seda "vanaaja inimest" (püüdsin mitte mõelda Atlantise ja Lemuuria arenenud tsivilisatsioonidele ja sellele, kui piiratud on meie teadmised sellest "vanast ajast"), tema elu ja olemist. Sellest, kuidas on elada võrdsena loomade hulgas. Ja milliseid eeliseid andis tuli inimesele. Valgus, soojus, toiduvalmistamine. Küpsenud liha kohta ütles Musja, et see väkk ja et miks nad kartuleid ei praadinud.

Siis mõtiskles natuke nukra moega, et küll neil seal koopas võis ikka igav ja kurb olla. Pakkusin, et kui mõtleks hoopis niipidi, et inimesed olid selle eluga kohanenud, nad polnud ju tulnud mugavustega kodudest metsa koopasse, ja seetõttu oli nende elul ehk hoopiski mingeid eeliseid meie omaga. Lihtne ja pretensioonitu, kui esmatarbed rahuldet. Musjale meeldis mõte, et lapsed olid kogu aeg vanematega, õppides neilt eluks vajaminevat ja ei mingit kooli. "Oh, miks meil need koolid peavad olema. Kes mõtles kooli välja?" Rääkisin arengust ja linnastumisest ja ttr-st ja sellest, et vanematel tekkis vajadus kodust lahkuda ja seetõttu tuli ka lapsed kuhugile ära orgunnida. Nojah, selline kurb jutt ja ei oska mina selles asjas ilu näha:(

Järgmise asjana küsis ta, et ei tea, et kas nende koopainimeste hulgas ka prouasid oli ja et millised nende soengud võisid olla. Ja et kuidas nad üldse juukseid lõikasid. Ütlesin, et ilmselt eriti ei lõiganud ja üldse on karvkate ju soojapidamise seisukohalt ainult tervitatav nähtus. "Hmm, kas siis naistel olid habemed ka?". 

Siis kirjutasime ja joonistasime. Pilt pikselöögist koos loomariigi esindajatega:)

Siis otsisime jälle jõululuuletusi. 

Leidsime hoopis ühe ema-luuletuse. Lugesin Mardile (umbes) "kui on e ja m ja a, siis saame kokku...mille?" Mart mõtles "e-m-a, aa EMME!"

Siis inglise keel. 6ndas õppetükis on küsimusele vastamine a´la "Are you happy?" ja õige vastus ja või ei. Avanes taas võimalus omadussõnade olemus meenutada. Et missugune? Siis õppisime neid veel lisaks (angr, sad, sleepy jne) ja lõpuks konstrueerus küsimus "Are you big, strong, beautiful ja hungry?", "Yes I am":)

Õppimine peab olema fun, nagu ütles kord Õpetajate Lehes Juhan Kivirähk.

Siis hakkas Mardike taas küpsetama. No ei saa käsi vaka all hoitud. Ja lisaks kohupiimakoogile sündis uus hõrgutis. "Mardi maiuspala" - võta üks soolatud pitsaatsiapähkel, puhasta korralikult, kasta kohupiimakreemi sisse ja söö. Mmm!
Veel pisut hiljem andusime oma koduõppe teisele kallakule - sünnituseteemale. Vahtisime you tubest sünnitusvideosid. No kui Musjast, Mardist või Hellast ämmaemandat ei saa, siis ma söön oma mütsi ära. Kuna vaadeldavad lõigukesed keskendusid just lapse väljumishetkele, siis sai isegi Mart väga ruttu aru põhipointist - last ei tohiks sikutada, suhu ei tohiks voolikuid toppida ja naine ei tohiks hullusti karjuda. Ja kui mõni neist asjust siiski juhtus, oigasime kooris. Ja tublid sünnitajad said kiita:) 
Ja siis hakkas sadama. Valget lund, mida ma ei salli, sest see tähendab külma ja pimedust ja mis on ometi nii sulnis, et tema ilu vastu ei saa. 

Oh häda, et see kevad ka nii kaugel peab olema.

Tehete järjekorrast.

Mardi une ja ärkamise rütm on nihkes umbes miinus 2-3 tundi. Ta ärkab kukega ja siis õhtul hakkab 7-8 paiku unejuttu lunima. Ja nii tasapisi jäävad hommikud ja õhtud aina varasemaks. Plikad põõnutaks poole päevani ja mina muidugi koos nendega (huvitav, et unearmastus pärandub naisliini mööda). Aga kohusetunne sunnib takka ja nii me ajasime täna ka jala alla juba enne 9. Mart kargas juba ringi, mängis suupilli ja nõudis memoryt. Suupillimäng tuleb tal päev-päevalt aina paremini välja, lool on rütm ja viis täitsa olemas.

Teisipäev on õudne päev. Pakkida asjad, maksta võlg relvameistrile, rautada hobune. Sööta kits, kütta ahi, harida lapsed. Kitse on soovitav ka lüpsta, lisaks toita kanu, pliit tahaks ka kütmist ja lapsed putru. Ikka Musja tatart ja Mart kaerahelvest. Hella sööb algul üht, siis teist. Täna oli mees käskinud ka liha praadida, mida Kiur meile nädalavahetusel saatis. Seda kõike ikka oli. Ühes teadmisega, et kell 12 löövad kellad ja peame linna poole startima.

Siis lisandus suupillile viiul. Pealik sundis suupilli vaikima.

Siis süvenes Musja tehete järjekorra maailma. Korrutustabel tahtis meenutamist, aga tuli küll. Isegi jagamine, mis on tunduvalt raskem kui korrutamine. Aga lohutasin teda, et jagada ongi raskem kui kokku krabada. Olgu elus eneses või matemaatikas.

Aeg-ajalt ma lähen närvi, kui ta mulle tõelise blondiininäoga otsa vaatab ja mõtiskleb, et kas 8*7 on 94 või pole. "Mõtle, inimene, mõtle!" A siis tuleb jälle sellise ülesande õige vastus, mida oodatagi ei oska. 

Siis avastas Musja, et käes jõulusalmide õppimise aeg. Ta leidis lasteluule antoloogiast hulga ilusaid salme, millest kaks vihikusse jäädvustas ja pähe õppis. Üks oli dialoog "Täheke". Musja tegi ettepaneku, et nad võiks seda Mardiga koos jõuluvanale esitada, aga Mart otsustas olla häbelik ja ei tahtnud õppida (ilmselt kujutas end elavalt ette jõuluvana põlvel). Pärast hüppasid Hellaga voodis ja karjusid mõlemad "täheke, täheke, kas sa magad?". Ja veel hiljem avaldas Mart soovi see luuletus siiski selgeks õppida.

Kell 11.45 avastasin, et pea pesemata. Siis avastasin, et hommikusöök söömata. Ja siis, et ma lähen kohe paanikasse. Käed krabasid juustuleiba, suu lonksas külma teed, märjad juuksed tilkusid teesse ja Hella ruigas, et teda tohib ainult emme riidesse panna.

Vihkan kiirustamist ja püüan seda aja hoolika planeerimisega vältida. Aga ikkagi ja alati sekkub faktor x lapsukeste kakahäda või kadunud salli või muu anomaalse nähtuse näol.

Ja jälle olime autos ja kihutasime linna. Arenema ja sotsialiseeruma.

Tegus esmaspäev (vähese õpiteguriga)

Tänasele hommikule seadis piirid hiline ärkamine ja varane telekavaatamine. Aga mul pole südant Musjale tantsusaadet keelata. Seadsin tingimuseks, et võib, kui koob samal ajal:)

Natuke siiski jõudsime. Musja harjutas viiulimängu, Mart pani mõnuga suupilli.

Kuna päike oli nii sulnis, siis edasi tundus matemaatika olema just see ÕIGE. Võtsime ette tehete järjekorra. Ma andsin ikka põhjani, st segiläbi kõik tehted, sulud-värgid. Musja sattus pisut segadusse, aga siis näris läbi. Vahepeal üritas väita, et vahet pole, mis järjekorras teha. kas jagada 300 300ga või 5ga.  Ma tõestasin, et on vahe. Kui sul on 300 kommi, siis on vahe, kas jagad need 300 või 5 lapse vahel.

Eks homme jälle. 

Hella luges lootusrikkalt "golden, golden", aga inglise keelt eriti täna ei puudutanud.

Hiljem saatsime Musja linna tantsima. Autos arenes vestlus Mardiga. Ta tahtis, et me läheks poest läbi. Mina ei tahtnud ja ütlesin, et üks Tõeliselt Peen Daam ei käi poes kummikute, dressipükste ja vana mütsiga, nagu mina sel hetkel olin. Ja siis ta küsis "Kas sina oled peen daam?" ja mu maailm varises kokku. Sain aru, et just seda ma pole ja seega võiksin poodi minna küll. Aga ma ei läinud ja taaskord pidin lapsele valetama. "No muidugi, et olen. Kui ära pesta ja kammida."

Ja siis asusid Mart ja Hella pannkooke tegema. Püüdsin küll seletada, et mul on lõunaga hoopis teised plaanid, aga Marti minu plaanid eriti ei huvitanud. Ta tegi taigna, Hella andis lihvi ja mul ei jäänud muud üle, kui küpsetada. 

 

Kui kõht on pannkooke täis, siis võib teadagi asuda lõunasöögi valmistamise kallale. Tööjaotus oli õiglane. Mart kooris kartuleid (maailma parima Tupperware koorijaga, mis isegi 5aastase käes koorib ise), Hella sõi kartuleid (E: "Mina sõin ka toorest kartulit, kui ma väike olin.", H: "Mina olen suur!"). Mina muudkui jälle keetsin ja küpsetasin, nagu mingi täiesti mõttetu kodumasin:(

    Väike pärastlõunane suupill voodis hüppamise ja kardina taha pugemisega. Pugemine on meil üldse auasi. Kes rohkem ja nutikamalt poeb, see paremaid hindeid saab. Lisaks laulis Mart laulu "Mu armas isamaa", mis läks edasi (suht monotoonsel viisil) "mu armas emamaa, mu armas hellamaa, mu armas musjamaa, mu armas reksimaa, mu armas aksimaa...mu armas onumatimaa".

Siis jäi Hella magama ja Mart sai taas võimaluse mulle memorys pähe teha. Muudkui vaatas oma röntgensilmadega kaarte ja noppis. Ja lõppskoor oli 12-24 minu hävinguks. Kusjuures, ma lugesin oma kaardipaarid üle ja jäin vaatama, et palju siis Mardil õnnestus kokku kühveldada. Ja selleks hetkeks, kui tema oma 24 oli ära lugenud, oli mul oma hulk meelest läinud ja pidin uuesti üle lugema. Lihtsalt piinlik.

Sellega saigi tänane koduõppepäev läbi. Kuidas me aru saame, et läbi? Lihtne vastus - need, kes pole koduõppel, tulevad koju.

Ja peale seda on hoopis teised lood ja laulud.

Emakeel.

Hella räägib hommikul peale ärkamist emme kaisus: "Mina olen sinu oma. Musja on issi oma. Mart on minu oma."

E: "Aga kelle omad on suured poisid?"

H: "Juku on Aksi oma. Aks on Reksi oma."

E: "Aga kelle oma on Reks?"

H: "Reks on meie oma."

Kesse maksab õekese vaeva?

Käisime Hellaga täna Tallinnas ja jõudsin koju alles peale kümmet õhtul. 

Aga kodus...mul pole siiani lihtsalt sõnu selle väljendamiseks:) Tavapärase ematusest tingitud segamini maja asemel ootas meid ees korras kodu ja rõõmsad-rahulikud vennad. Mõlemad on iseäranis harvad loodusnähtused. Musja, minu lilleke, oli kogu maja lihtsalt ära koristanud. Äärest ääreni, kus aga sai, sinna käe külge pani:) Elutuba ühes nõudest lookas laua ja kapipealsega, prahti täis pliidiesine, vana kummutipealne, kuhu kogunevad kõik paberid ja materjalid, mida ma kohe liigitada ei jõua/suuda, arvutinurk, tavapärase mänguasjadekihiga kaetud põrand, ühe teise kapi pealne, kus pesitsevad käibel olevad õppimismaterjalid, väljalõiked ajalehtedest, lugemata ajalehed, raamatud, no ühesõnaga kõik, kõik, kõik.

Ja vana-Juhani kambrike, mis polnud naisekätt igiammustest aegadest näinud. Ka sealt oli hea haldjas üle lennanud ja kasinud kõike võimalikku ja võimatut. Vana-Juhan, pikad jalad üle voodiääre tolknemas, lebas ise voodis kui rahulolev kõuts, kui teda väisamas käisin, ja teatas uhkusega, et võin ka tema riidekapipealset näpuga katsuda (tolmuvaba) ja kui ma just tahan, siis võin ka pluusiriiulile pilgu peale visata (pluusid kokkupakitud ja virnas). 

Ja vana feng shui tõde - kui maja korras, siis hing rõõmus ja meel rahul - pidas taaskord paika. Pere oli ütlemata sulni moega.

Pidin möönma, et olgu muuga kuidas on, Musjast tuleb hea naine ühele heale mehele. Mispeale issi arvas, et vara veel.

Siis vahetasime Jussiga mõtteid selle üle, et kuidas oleks üks õeke mõjunud Aleksis Kivi seitsmele vennale. Ilmselt toonusttõstvalt:)

Ahjaa ja nagu sellest kõigest veel vähe olnuks. Musja oli küpsetanud šokolaadikoogi ja vahukooregi peale pannud. 

Tore, et pendel ikka alati üles liigub, kui ta all ära on käinud:))

Kangelastest.

Oh heldeke ja saabki läbi see koolivaheaeg. Tore. 

Ma tean, kes on kangelased. Need, kes suudavad elada ühe katuse all pre- ja postpubekatega ja jääda iseendaks. See tähendab rahulikuks, viisakakas, intelligentseks, leplikuks, ilusaks ja toimekaks:) Õnneks mina seda kõike pole. 5 päeva olen lahutanud kaklevaid noori kukki, vab. oma poegi ikka, kuulnud roppu sõimu (see on ÕUDNE, kuidas tänapäeva noorus ropendab), jooksnud ühe juurest teise juurde ja püüdnud olla lepitajaks vaenutsevate poolte vahel. Ajanud neid arvuti ja teleka tagant ära, teinud neile tohututes kogustes süüa (ja pidanud ikkagi kuulma, et midagi head hamba alla võtta pole), mõelnud paaniliselt välja uusi ja uusi pisikesi ja suuremaid kodutöid, et nende pulbitsevale energiale ja eneseteostuse soovile toitu anda. Täna õnnestus mul poisid ratastega saata poodi, kust nad naasid alles tunni pärast. Õhtul, kui Mart lobises välja, mida kõike kahjulikku nad peale hapukoore (mida nad ametlikult ostma pidid) ostsid, küsis Rein, et miks ma nad ometigi sinna saatsin. Ma karjatasin "Issand, ma sain TUND aega rahu ja vaikust!".

Jah, rahu ja vaikus on see, mida hing ihkab ja mistõttu on õigustatud ka laste koolisaatmine teatud vanuses. Mitte selleks, et kool annaks neile midagi paremat kui kodu, vaid sellepärast, et inimlikul kannatusel on piir. Ja minu piiriks näib olevat 3 last korraga kodus. 

Ükskord rääkisime Jaagupiga sellest, et mis oleks, kui oleks koduõppel veel edasi. Jaagup judistas õlgu ega suutnud kohe sõnu seada. Siis ütles, et "oi, küll oleks siis ikka raske kooli minna". Eks ta ole. Ta ju võrdleb kõike seda, mida ta praegu koolis peab õppima, sellega, mida me kodus tegime ja kooli maht on ikka kordades suurem. Iseasi, et kas seda kõike ka tõeliselt vaja on. Kindlasti mitte. Eks niimoodi ongi raske ette kujutada. Aga...ta möönis, et see aeg, mis koduõppel sai oldud, oli hästi oldud:))

Täna hakkasid poisid uuest koolinädalast rääkima. Et Aksil on teisipäeval üks suur töö ja Reksil neljapäeval. Ei armu, ei halastust.

Ma tegin ettepaneku "jääge koduõppele", millele nad õnneks ei reageerinud:)