Õpetajate Leht 9.05.08

Lugu koduõppest. Põhiliselt ikka sellest va murelikel põhjustel koduõppest, aga lõpuks natukeseke ka meie variandist.
Ei saa jätta kordamata tsitaati:
"Kui enne võis vanema soovil kodus õpetada kuni kuuenda klassini, siis edaspidi võib seda teha üheksanda klassi lõpuni. (HTM-i põhihariduse peaekspert Merike) Mändla sõnul otsustati aega pikendada, kuna lapsevanema soovil koduõppele jääjate tulemused on olnud väga head ja nad ei näe põhjust seitsmendas klassis kooli tulla."
Ehh-ehh-ehh:)
Aga natuke näpuga ka viibutust: "Kaks korda aastas kontrollitakse tulemusi ja koolil on õigus koduõpe katkestada, kui laps ei saa hakkama".
No muidugi on õigus. Miks ep ole. Kuss-kuss nüüd. Ainult rahu.

Siis veel üks artikkel. Pole küll koduõppest, aga sihuke imelik teine.
Lugupeetav keegi Ph.D Peep Leppik, kes on pedagoog-metoodik, kirjutab pseudoteadusest ja pimedusega löödusest. Ja esimene näide (müüt) selle kohta on, et "Lapse arenguks on vaja, et ta oleks vahetus kontaktis ema ihuga"
Onu kirjutab, kuidas see müüt on tekkinud ja ütleb, et ikka täitsa rumalad on need, kes arvavad, et lapsed arenevad ainult ema ihu vastas. Tegelikult need Aafrika emad, keda uuriti ema-lapse suhte osas, tassisid (arendasid) oma lapsi ainult imikueas ja kohe, kui imikuiga läbi, said uue lapse ja vana jätsid põõsasse pidurdunud arenguga.
Mina pole ei antropoloog ega psühholoog, aga usin lugeja ja uurija olen küll. Ja pole kusagil näinud soovitust tassida 8aastast päev läbi enda külge seotult toast tuppa ja autost poodi ja õuest tänavale. Millest onu pahameel lapsekandmise vastu?
Lapse kandmine versus eraldamine vankrisse või teistele tädidele, loob alguse sujuvale lahutusele ema ja lapse vahel. Mis iseenesest pole ju halb. Kõik sõltub eesmärgipüstitusest. Kui see on karmi elukogemuse andmine, siis laskem käia. Kui mitte, siis kandkem, kuni jaksakem. Lähedane suhe jätkub ka siis, kui last ei hoita enda vastas. Turvatunne, emotsionaalne areng, usaldus ja muu, mis kuulub inimeseks oleku juurde, arenevad läbi ema-lapse suhte.
Igasugune "arendav tegelemine" lapsega, kellega pole lähedust, on formaalne ja ei anna maksimaalset tulemust.
Vähemalt nii tundub mulle isiklikult.
Peaks küsima, mida Linalapse rahvas arvab:)

Jälle Tartus.

Neljapäeval käis Musja koolis, tegi terve päeva teistega kaasa. Meie väikestega läksime lõunast järgi. Rääkisime õpetajaga õppimisest, tasemetöödest, suvisest koduõppe kokkutulekust ja peenardest ja olime igati ühel nõul.
Minu vaimustust tulemusrikka kodu-kooli koostöö vahel jagas ka Musja, kes tagasiteel koju arutles pool aega selle üle, millise valemiga õnnestuks tal meie pere taas Tartusse tagasi elama suunata. Võimalikud variandid (õieti ainus vähegi reaalne variant) tundusid olema seotud issi töökohaga. Noh, et kui teda seal enam ei taheta või kui tema enam neid ei taha, siis võiks ta Tartus õnne otsida. Ja töökohta. Ja meie elukohta. Ja koolikohti. Ja siis saaks Marieke rahus igal hommikul Waldorfkooli minna. Sest selles koolis on nii hea õpetaja ja nii toredad lapsed ja nii hea söök. Ja see, mida nad tundides teevad, on ka nii huvitav.
Püüdsin Musjale seletada, et võimalus, et issi töökoht temast loobub, on väga väike. Musja sõnas sellepeale lootusrikkalt "aga see võimalus ikka on, eks?". Pakkusin, et see võimalus on 3% sajast.
Musja oli tükk aega vait. Lasi mõttel lennata.
Siis rääkis, et ok, eks ta siis lepib sellega, et ta päriselt Waldorfkoolis käia ei saa. Aga kui ta suureks saab, siis ta kolib Tartusse. Saab endale 5 last ja ilusa kodu ja mehe. Mees on ilmselt arst. No peaasi, et sportlane pole, sest neil on liiga suured kõhulihased. Ja mees ei tohiks olla ka liiga paks ega liiga kõhna. Ja siis need 5 last käiksid Waldrofkoolis ja tema oleks kodus. Koristaks, teeks head süüa, loeks ja puhkaks.
Ikka tahad ju lastele paremat elu, kui endal on...
Igal juhul kõlas see kõik ütlemata kenasti ja optimistlikult.
Järgmisel päeval helistas meile Tartust aga tädi Kersti, kes ütles, et tema tütreke Madli, kes on juhtumisi see õnnelik lapsuke, kes käib nimetet kooli nimetet klassi, võtaks heameelega Musja kohe pikemaks ajaks enda manu, kui Musjal peaks tekkima soov rohkem kui üks päev koolis käia. Mis tundus meile ütlemata armas ja suuremeelne pakkumine:)
Iseasi, kas uus karm seadus seda lubab. Aga tsss! me ei pea sellest ju kõva häälega rääkima...

Otsad kokku.

Musja lõpetab "kooliaastat".

Viiulimängu esinemispraktika oli 9 (10 palli süsteemis) ja õpetaja ütles, et Marie jättis komisjonile väga hea ja kindla mulje. Hinnet 10 nad ei panegi, sest siis poleks lapsel enam motivatsiooni:)

Võimlemisrühm käis Tallinnas suurel võimlemispeol ja neil läks hästi.

Kunstikoolis on samuti esimene aasta läbi, Musjalt on üks töö kooli kevadnäitusel üleval.

Võistlustantsul on hoog jätkuvalt sees.

Aeg-ajalt mõtleme, et peaks midagi ära jätma, et aega rohkem endale jääks, aga kui tuleb valida, et mida siis võtta või jätta, jääb Musja nõutuks ja ei raatsi millestki loobuda. Iga kord, kui ta mõnest ringist tuleb, on ta rõõmus ja reibas ja ütleb, et niiiii tore oli!

Meil on hästi vedanud õpetajatega. Kõik on parimad - nii Tartu waldorfkooli õpetaja Anne, kui viiuliõpetaja Tatjana, rääkimata Revalia tantsuõpetajatest, kunstikooli ja võimlemisõpetajatest.

Ega minul kõige nende kõrval suurt midagi teha polegi. Natuke lugeda, kirjutada ja rehkendada. Ja inglise keelt. Aga see on näpuotsake kõige selle kõrval, mida Musja iga päev ise õpib ja teada saab.

Näiteks üleeile sai ta teada ja õppis päris selgeks selle, kuidas basiilikut pikeerida. Pusis oma peenikeste sõrmedega õrnad taimed kastikestesse, poetas mulla ümber ja kastis. Suvel ootab meid ilmselt ees suuremat sorti basiilikukasvatus, sest taimi sai palju.

Ja sõpru sai Musja ka juurde terve hulga. Ratega ja ilma. Tänu neile teab Musja, kes on Enrico Iglesias ja Rihanna ja Avril Lavigne. Ja teisi elutähtsaid asju:)

Õpetajate Lehest.

Juhtub ikka nii olema, et kui mina siin jälle mõne asja pärast südant valutan, siis leidub mõni mees kusagil kõrgel ja kaugel, kes sedasama tunneb. Ja see on tore:)

Tsitaat artiklist "Hariduse kättesaadavus põhiseadusest lähtudes" Õpetajate Lehes:

"Olav Aarna sõnul on oluline kvalifikatsioonisüsteemi areng. Selles lõikuvad üksikisiku ja ühiskonna huvid ning ootused. "Oleme 3., 6. ja 9. klassi õpilaste teadmiste testimisel (tasemetöödes) üle pingutanud. Nõuame lastelt rohkem, kui nende võimed lubavad. Mis siis imestada, et õpilased ei tunne 7.klassis korrutustabelitki, nad on kuue aasta jooksul nii palju tarbetut pähe ajanud, et vajalikul pole enam ruumi kinnistuda. Nõudmistes tuleb olla realistlik, et laps oskaks 3. klassi lõpuks soravalt lugeda ja saja piires rehkendada. Siis pole 7. klassis vaja korrutustabelit õpetada."

Ehk väheneks siis ka põhikoolist väljalangus ja haridus muutuks enamatele kättesaadavaks ka gümnaasiumi ja kutsekooli tasandil, arvati töörühma koosolekul."

No mida ma siis räägin! Lugeda ja rehkendada, rehkendada ja lugeda. Ja lasta elust rõõmu tunda, et lapsuke ikka looks ja lehviks:)