30. august

Täna oli ilm nii ilus, et otsustasime jalgsi poodi minna. Esmakordselt ajasin Aadu käru kuuri alt välja, Hella oli rattal ja läksime. Tee peal mötlesin, et kas mul oleks siin raskem koheneda, kui elaksime kusagil korteris linna keskel, kus autod söidaks maja eest mööda ja peaks kogu aeg lapsi jälgima, et nad teele ei jookseks. Kohas, kus poleks lilli, puid, pöösaid, ymberringi suminat... Muidugi oleks raskem. Siin meie kodukese lähedal on ymberringi suur rohelus ja metsik loodus, köikide ymberkaudsete majade elanikud näikse tegelevat ainult rohenäplusega. Arutasime ykspäev Reinuga, et siin on vist "öues-ainult-muru" aeg juba ammu otsa saanud ja asendunud "panen-kasvama-palju-mahub"-mötteviisiga. Seened kasvavad teeäärsete majade öuedes (ikka suured puravikud), jalgratta tee körvalt korjab Mart pöldmarju, kui koolist tuleb, meie öu on linnukesi täis. Mulle meeldib:)

Musjal on koolis homme selline päev, et syya nad ei saa muud, kui et putru ja vett. See raha, mis on ette nähtud nende toitmiseks, pidi minema Aafrika nälgivate laste toetuseks. Aga neil on homme kodundustund, kus nad teevad syya:) Nii et lapsed Soome Kiviniity (vöi Kiviniidu?) koolis ei jää mitte nälga, vaid nemad keedavad ja kypsetavad enestele ise midagi suupärast.

Musja rääkis veel, et kunstiöpetaja pidi hästi tore olema. Nemad seal vuristavad oma ömblusmasinatega ömmelda ja öpetaja laseb samal ajal raadiost paremaid palu. Noh, ikka Adelet ja teisi poppe hääli. Ausalt öelda tuli mul selle jutu peale eneselgi isu taas ömblema hakata. Raadio saatel.

Mardil oli soome keele töövihikus ylesanne kirjutada yles kaaslaste nimed, muuhulgas olid seal ka sellised kenad poisslapse nimed nagu Thyson, Iprahim ja Song Pojan.

Nädala alguses.

Eile öhtul käisime kylas yhel eesti perel, kes on Kokkolas elanud kaks aastat. Nende rööm oli suur, kui kohtasid teist eestlast (ehk siis Reinu) meie kohalikus Prismas ja nii kenasti kohe kutsusidki meid kylla. Rääkisime elu vöimalikkusest maailma äärel ehk Kokkolas ja nentisime, et elu on siin vöimalik. Nad tutvustasid meid hapukoore purgiga, millele on peale kirjutet Smetana. Iseenesest kummaline söna arvestades soome omakeelearmastust... Aga no tore, et löpuks ikka hapukoore leidsime, siiani söid lapsed hapukoore pähe mingit kummalist ollust nimega Kermaviili. Mina kurtsin veel, et soomlastel pole yldse öunu ja öunapuid ja selles suhtes nad midagi lohutavat pakkuda ei osanud.

Toidust veel seda, et sellist rasvahirmu nagu soomlastel, ei oleks mina kyll osanud ette kujutada. Seda vöiks kohe kuidagi diagnoosida - köik on väherasvane vöi veelgi parem - rasvatu. Näiteks piimasid on mitmeid sorte, sh ka ökupiim, kuid mitte rasvaprotsendiga yle 1,5. Meie joome ikka seda 3,5%-list ja seda on köigi suurte poodide peale kahte sorti.

Mul tervisliku toidu friigina on samas rööm nentida, et enamuse toidu puhul on vöimalik valida ka luomu ehk öku-variant.

Lastel oli täna muusikakoolis esimesed tunnid. Öpetajad olid erakordselt sympaatsed. Mardi öpetaja kiitis Mardi mängu ja noodilugemisoskust ja Musja jäi orkestri tydrukute ja dirigendiga samuti väga rahule.

Ja ega minugi önneks pole rohkem vaja kui rahulolevaid lapsi:)

Tösi ta on - Hella kauples homme välja eelkooli mitteminemise. Ta tahab kodus kaua tududa ja Aaduga mängida. No muidugi:)

Suve löpetamine Kokkolas.

Nädalavahetusel oli meil siin "tule ja valguse pidu" ehk venetsialaiset. Ei oskagi tölkida, et mida see täpselt tähendab, aga igal juhul saabusid soomlased oma suvilaist ja suve saadeti ära törvikute, lökete, öuekyynalde jms syytamise ja loomulikult öise ilutulestikuga. Ootasime meiegi keskööni, et tulestikust osa saada. Ja nägime turuplatsil kokkolalasi:) Seal oli ka selliseid, kes Pärnu teatri etenduses nähtud - joomaseid tyype, kes neljakäpuli mööda tänavaid edasi yritasid liikuda. Päevavalgel pole siukseid enne näinudki.

Yldiselt on Kokkola linn yks ytlemata armas ja roheline ja pisikeste puumajadega linnake, mida annab röömsalt rattaga läbi söita. Meie jaoks on praegu just see rattasöidurööm see köige suurem taasavastatud ajaviide ja praktiline vajadus muidugi ka. Kui just ei saja, siis käivad köik tööl ja koolis ratastega. Ja need, kes kodus, söidavad ka.

Tänane avastus oli, et meist 15 km kaugusel metsas on lademeis pohli ja leidsime ka hulgaliselt männiriisikaid, mida homme purgistama hakkan. Kahjuks pole meie fotokas praegu töökorras, nii et pilte sellest toredast metsast ei saa näidata, aga kujutage ette väikeste mändidega höredat metsaalust, kus kogu maa on kaetud eri värvi sammalde ja samblikega. Ja seda niikaugele, kui silm ulatab. Ja seal peal tumepruunid männiriisikad ja pohlad. Korilase hing röömutseb.

Nonii:)

Kooli esimesel nädalal oli öpetajatega jutuks, et lastele on ka emakeele tunnid ette nähtud ja kuidagi kukkus välja nii, et mainisin mokaotsast, et ma olen ka eesti keele öpetajaks öppinud. Nii see jäi ja täna kutsus Musja öpetaja mind siis välja ja kysis, et mis ma selle eesti keele öpetamise koha pealt siis arvan...ma ei hakanud ytlema, et pole yldse selle peale möelnudki, vaid noogutasin röömsalt ja ytlesin, et minugi poolest. Ja kysisin omakorda, et mis vanuses lastest käib jutt. Öpetaja arvas, et paari-kolme kooli peale peaks neid olema igal juhul alla 10, sealhulgas siis Musja kaks eestlasest klassikaaslast ja Mardi koolist yks eestlane, lisaks minu lapsed. Ja siis otsis öpetaja alumisest kapist välja hunniku pöhikooli emakeele öpikuid ja töövihikuid ja ytles, et ma vöin vaadata, kas seal on midagi kasutuskölblikku. Ja kui vaja, siis tellivad juurde. Ja et natuke palka saan ka:) Ja kui lastele pole hoidjat, siis vöin lapsed kaasa tundi vötta. Ja tunde saab olema 2x45 min nädalas.

No igal juhul ei teagi nyyd, kas hyyda "juhhuu!" vöi ohata raskelt.

Aga kaotada pole midagi ja mingid sotsiaalsed kontaktid kuluvad isegi minusugusele vaikusearmastajale ära:)

Aga muidu läheb meil hästi. Täna hommikul saatsime ära Jaagupi ja Reksi. See, et nad meil kylas käisid, oli ytlemata armas ja tore ja nyyd on neil tee selge ja ootame neid ikka ja jälle. Jaagupile avaldas muljet soomlaste löputu käeandmine ja naeratamine ja teisel päeval, kui Hellale eelkooli järele läksime, ytles ta, et ei tule igaks juhuks autost välja, äkki keegi hakkab jälle kallistama:) Aga tundub, et poisid saavad ilusti kodus vanavanematega hakkama ja läksid siit ära ka päris röömsas tujus. Eks emasyda ikka valutab, aga esialgu näib meie plaan töötavat.

Uurin ikka Musjalt, et kuidas söpradega lood vöi nii. Musja ytles täna sellesama kysimuse peale, et "meil on koolis nii palju tegemist, et suhtlemiseks polegi aega". Igal juhul kölas see kuidagi toimekalt:) Musja lemmikaine on endiselt käsitöö, kus nad praegu usinalt ömblusmasinaga ömblevad. Said juba valmis padjapyyri, millele ka masinaga peale sai tikkida. Ja nyyd hakkavad tegema dressiplussi. Öpetaja oli palunud köigil välja valida endale meeldiv materjal ja värv ja lubas pääkaupungisse riiet ostma minna:) Musja oli valinud virsikuvärvi ja on väga vaimustusest sellest hoolitsusest, millega öpetajad neid ymbritsevad "Kujuta ette, oma koolis pidime nööpnöelad ka ise kaasa vötma..."

Esimesed päevad koolis.

Marie klassis on yks poiss ja ylejäänud tydrukud, seevastu Mardil on seal köik poisid ja yks tydruk. Yhesönaga kuidagimoodi meile sobivalt:)

Musjal on juba päris pikad päevad, näiteks eile oli kella kaheni ja täna kolmeni, samas oli esimene poolteist tundi eile kodundus, mis Musjale väga meeldis. Ja varsti tuleb kokandus, mis veelgi maitsvam. Nad olid suurest kokaraamatust valinud retsepte - Musja valis muidugi shokolaadimuffinid, Iraagi tydrukud olid vötnud täidetud paprikad jne. Näis siis, kuidas need önnestuvad, igal juhul Musja ootab pönevusega.

Eile suhtlesime ka kohaliku muusikakooliga, lapsed mängisid natuke oma pille (ehkki suve jooksul on enamus öpitud lugusid meelest läinud) ja lubati meile teada anda, kas ja kuhu nad siis öppima saavad.

Augustist Soomes:)

Juhtus nii, et osa meie perest jätkab oma igapäevast elu praegu Soomes. Mind ahvatles vöimalus lähemalt tundma öppida Soome kooli ja seega otsustasin panna siin kooli nii Marie kui Mardi.

Lapsed on erinevais koolides, kuna Mardi kool löppebki 6. klassiga, aga Marie pidi minema juba 7.ndasse. Ei saa just öelda, et eilse esimese koolpäevaga oleks seotud olnud mingeid erilisi emotsioone. Köik on söbralikud - sellega oleme Soomes oldud 10 päeva jooksul juba harjuma hakanud. Klassikaaslasteks oma meie lastel praegu igat värvi lapsi, on Taist, Iraanist, ka tumedanahalisi lapsi. Mölemal on klassid väikesed (7 öpilast), kuna tegemist on keeleöppele keskendunud nö ettevalmistusklassiga. On mingid ained, mis on koos pöhiklassiga, nagu muusika, kehaline, käsitöö. Selline väike klass annab öpetajale muidugi hea vöimaluse tegeleda iga lapsega väga individuaalselt ja täpselt tema tempot arvesse vötta. On vöimalik, et pöhiklassiga liitumine toimub ka varem, vastavalt sellele, kuidas on omandatud vajalik sönavara. Aga yldiselt arvestame sellega, et lapsed selle aasta on oma praegustes klassides.

Täna kohtun kohaliku konservatooriumi (ehk meie möistes muusikakooli) rektoriga, et uurida muusikaöpingute jätkamise vöimalust.

Tasapisi viime end asjadega kurssi, önneks pole keeleoskuse taha siiani asjad takerdunud. Kui käisime Reinuga pesumasinat ostmas, siis kysis myyjatädi, et mis maalt me oleme tulnud ja kiitis meie soome keelt:) Nyyd saan aru, miks mul oli tarvis pedas soome keelt öppida ja jubedaid eksameid selles sooritada...