Sammhaaval sauna.

Spordihalli avamine.

Laupäeval avati Pärnus uus Spordihall, kus tantsisid Pärnu Revalia lapsed, meie Marieke sealhulgas.

Ei või iial teada.

Tänane päev oli jälle selline eba- või just tüüpiline koduõppepäev, et hommikul ärgates ei teadnud mina küll, et see päev just selliseks kujuneb. See tähendab, et mul oli kindel ettekujutus selle suhtes, et mis peaks olema ja tulema. A ei tuld miskit sellist.

Musjal eile kõht natuke valutas ja igaks juhuks jätsin ta koju. Kõht hommikul enam eriti ei valutanud, aga laps sai une täis magada. Siis helistas meile Juss, kes ütles, et tooksime talle Uulu kooli esinemisrõivad, sest tal seal kontsert. Startisimegi kell pool 11 (väga varajane sooritus koduõppeema ja 4 lapse kohta) ja 10 minuti pärast olime Uulu vallamajas, kus sealsel koolil oli muusikanädal. Juhan ja tema kaks lauluvenda Martti ja Oliver laulsid imeilusti, isegi Aadu plaksutas käsi ja jorises kaasa:)

Siis sõitsin koju tagasi juba 5 lapsega ja arvasin, et meil on aega poolteist tundi, kuni suuremad muusikakooli peavad minema, aga korraga teatas Musjake, et talle meenus, et ta peab ikkagi varem linnas olema ja kirjanduse töö ära tegema. Kuna bussiga oleks ta liiga hiljaks jäänud, siis panime uuesti kiirelt riidesse, lapsed haarasid pillid ja mina Aadu ja kimasime linna, kuhu ma täna üldse ei plaaninud minna. Jätsin lapsed muusikakooli ja koju tagasi jõudsingi alles enne kolme, millega võis koduõppepäeva pidulikult lõpetatuks kuulutada.

Ühesõnaga ma tahan öelda, et koduõpe pole inimeste jaoks, kes hindavad kindlat päevakava ja leiavad turvatunde rutiinist.

Sellega seoses hakkangi tundma, et tegelikult mina vist armastaksin päevakava ja rutiine. Kui neid natukegi saaks:)

Sügise lood ja laulud.

Kuidagi on kujunenud nii, et üks kuu ongi meie jaoks paras tsükkel ühte asja ajada. September oli rohkem nagu arvutamise asi. Nüüd on keel ja kirjandus.

Kirjutame tähti ja tähemuinasjuttu, teeme siukseid väikseid sõbralikke etteütlusi, mis Mardile väga meeldivad, sest nende eest on Musja nõus talle hindeid panema.

Siis püüan lugeda iga päev ühe Grimmide muinasjutu, peale mida lapsed joonistavad sellest ühe pildi. Mardi pildiraamid lähevad igal juhul iga korraga aina ilusamaks. Pildid ikka ka!

Ja muidugi loeb Mart ise pidevalt mõnd raamatut. Ja peab päevikut. See viimane on meil traditsioon juba suuremate laste ajast. Ega palju sinna ei tule, paar olulisemat lauset päevast. Näiteks 11.10.09 "TÄNA TULI TORU MEES KOOS KAHE VÄIKSE LAPSEGA JA SIIS LUGSIN LÕVI LÕRI JA JÄNES JASI."

12. 10.09 "TÄNA TULI ESIMENE LUMI MAHA. LÄKSIN ISSIGA LINNA MUUSIKAKOOLI JA LUGESIN KARU MAJA."

Hellake leidis kusagilt meie "Taevase pulma" cd ja nüüd kuulab sealt lugusid. Nii et muudkui üks muinasjutustamine teise otsa.

Siis oleme pähe õppinud mõned väikesed luuletused sügisest, mis meeldivad nii Mardile kui Hellale ja mulle ja loeme neid siis koos massdeklamatsioonis. Ja see on imetlusväärne, kui ilmekalt oskavad lapsed lugeda

"Suvi läks ja sügis tuli

vahtra ladvas süttis tuli

haavad aias punasid

kastan täis on munasid"

jne.

Mardi tšello kõlab aina paremini ja solfedžos oskab ta juba noodivõtmeid joonistada:)

Meie kümnekuune Aadupõnn.

Majal on seinad, katus, aknad (nüüd ka uks) ja sees on saunaahi, mis annab sooja! Nipet-näpet jäänud veel...:)

Oktoobri alguses.

Koduõppega on nii nagu Puhhil mesilinnukestega - ei või iial teada. Mina olen loobunud igasuguseid lühiajalisi plaane tegemast. Pikemaajaliselt on meil Mardiga muidugi ühine ilus eesmärk, see on kasvada ja targaks saada:) Aga igapäev on nagu on. Meie tegemised kujunevad päeva jooksul ja ei oska keegi neid ette ennustada. Vahel on mul küll ettekujutus millestki, mida võiks teha või peaks jõudma, aga siis ütleb Mart, et ta tahaks nüüd õue minna ja läheb. Ja tuleb tagasi mõne uue idee või asjaga ja leian end ülepea tegelemas millegagi, mida üldse ei plaaninud. Nii ongi kõige toredam. Ja vabam. Anna vabaks, anna vabaks, nagu ütleb Õnne tänava Mare, keda lapsed tsiteerida armastavad:)

Et lõpuni ausaks jääda, siis pean tunnistama ühe patu üles. Hommikud ei alga meil õppimisega, vaid "Südameasjaga". Suvel olin mina ja nüüd on Mart selle seriaali kirglik vaataja ja nüüd me siis istume hommikuti ja krõmpsutame ämbrist pirne ja elame kaasa Nicki ja Co seiklustele. Peale seda paneb südametunnistuspiinades koduõpetaja teleka HÄSTI KIIRESTI kinni ja kamandab lapsed ERITI KIIRESTI midagi kasulikku tegema. Ja jookseb ise SUURTE SAMMUDEGA kööki putru keetma.

Õppimisjärg on umbes selline - palju matemaatikat 2. klassi töövihikust, peast ja sekka vihikusse. Õpime 6 rida, see tähendab arvud 6-12-18-24-30-36jne edaspidi ja tagurpidi. Kuni 6ni on read selged. Liidame ja lahutame tekstülesannetes ja vaikselt harjutame korrutamist-jagamist. See viimane on muidugi veel kõige raskem mõista.

Üldiselt on Mart matemaatikas ikka väga nutikas. Mõte käib kiiresti ja ta leiab kiirelt lahendused päris keerulistele ülesannetele. Täna tegime midagi sellist: 1000+100+20000

100 piires surfab ta täiskümnete ja ühelistega suht vabalt, natuke pikema mõtlemisega teeb ka üleminekuga arvutused ära.

Emakeeles peab Mart päevikut. Iga päev paar lauset päeva jooksul toimunust. Tähed on selged ja häälikute pikkust kuuleb ka ilusti. Vahel õpime väiksemaid luuletusi pähe. Tähestikku õppisime (lauluga) ja täishäälikuid (joonistades).

Loodusõpetuses õppisime ilmakaari. Minu isiklik autorooli-metoodika:) No et sõidad lapsega linna poole ja siis loete koos rooli peal põhi-lõuna-ida-lääs jne. Väga hästi jääb meelde.

Inglise keeles on Mardil värvid koos nende juurde kuuluvate nimisõnadega selged. Alustame numbritega.

Käsitöös alustasime kudumisega.
Muusika käib meil siin kogu aeg, söögi alla ja peale, hommikul ja õhtul. Kodus nüüd ju kaks tšellopoissi:) Ja kui hästi läheb, jagab suurem poiss väiksemale õpetustki. Jussile sobib õpetajaamet, aga eks me näe...