Enne jõulukuud.

Kribinal-krõbinal jõulu ja aastavahetuse ja uue kevade ja suve poole. Nii see eluke meil veereb rõemsaste. Mina olen viimasel ajal kibe käsitöönäpp. Koon muidugist. Aga kuna Hellakese balletistuudiol on homme suur etendus, siis sellega seoses olen valmistanud ka tema kostüümi. Nad on luigekesed (no ikka need Tšaikovski omad), kellele valge trikoo peale käib suleline rinnakaunistus ja pähe siuke sulgedega peaehe. Lisaks tuli tüllist seelikule litreid peale tikkida. Nende sulendustega olen tegelenud kaks nädalavahetust sellal, kui Hella ise tantsutunnis on. Õmblesime ja kleepisime seal teiste emadega. Teised pidasid mokalaata, mina igaks juhuks kuulasin. Täitsa tore oli nö naturale kuulata soome emmede muresid ja rõõme. Et kuidas keegi on sünnitanud ja milliseid kannatusi sellega seoses kogenud. Ja kellel sünnivad ainult tüdrukud ja kellel ainult poisid jne. Soomes on rõõmustavalt palju lasterikkaid ja nooruslikke emasid, nii et ma tundsin end päris omasuguste keskel. Kooliga on nii, et lapsed ei taha hommikuti kuidagi sinna minna. Muudkui mõtlevad igasuguseid põhjendusi välja a´la kõht valutab, süda on paha, pea valutab, et saaks koju jääda üks päevake. Ja ehk ka teine, et "haigus" tõepärasem paistaks. Ma vahel luban ka, mis seal pattu salata. Samas sunnin end ikka järjekindlaks, isegi kui motivatsioon kaob käest. Ja mõtlen üha rohkem Eesti ja koduõppe peale. Mitte et lastel koolis midagi häda oleks. Ei, kõik on ok. Neil on sõbrad ja õpetajad on väga head ja toredad ja kooli üritused on vahvad ja isegi hindeid ei panda. Aga ikkagi... on kodus parem lapsel olla. Aga ma ei lase neil koduõppemõttetel endast väga võitu saada ja võtan rahulikult, üks samm korraga.

Sügisene.

Ma parem ei vaatagi, millal viimane sissekanne blogisse sai tehtud. Karta on, et ammu... Aga iseenda distsiplineerimiseks püüan siiski järjekindel olla ja mitte lõpetada. Seda enam, et tagantjärele on selline ülestähenduste vorm ütlemata tänulik lugemine. Näed, kuidas lapsed kasvavad ja meenuvad unustatud seigad. Viimasel ajal olen iseäranis palju mõelnud sellele, kuidas lapsed suureks saavad. Et milline rõõm ja kurbus see kokku on. Kui nad on su kõrval, siis tundub, et nii jääb see igaveseks. Argipäevased suhted ja sebimised, kiirustamised ja muu selline on tegelikult hindamatu väärtusega hetkede kogum, mis ei kordu iial ja hiljem vaatad sellele heldimusega. Ilmselt tänu sellele, et mul on suuri ja väikseid, saan võimaluse väikesi näha teise pilguga, nendega koosoldud aega rohkem ja paremini hinnata. Samas visklen pidevalt igasuguste dilemmade vahel - kas Aadu lasteaeda või mitte, kas Eestis või Soomes, kas kooli või koduõpe, kas vabadus või turvaline ja äraproovitud...??? Õnneks käib elu arvestus meil praegu õppeaastate kaupa ja hetkeseis on paigal kuni kevadeni. Siis vaatame edasi. Olen jätkuvalt eesti keele õpetaja oma ja mõnede teiste siinelavate perede lastele. Sel aastal hakkasin suuremate õpilastega tegema eraldi kirjanduse ja keeletunde. Olen selle otsusega väga rahul. Tellisin Eestist materjalid, millest keele omad maksis Soome kool ära, kirjanduse omi mitte, need jäid perede kanda. Õnneks polnud keegi maksmise vastu. Soome pool põhjendas, et riigi poolt pakutakse emakeelt ja kirjandus sinna alla ei kvalifitseeru. No see oli minu jaoks natuke ebaloogiline, aga olgu sellega. Nüüd saame mõnusalt rääkida kirjandusest ja kirjandeid kirjutada. Seda viimast tegime muidugi ka varem. Ja keeletunnis on võimalik rohkem õigekirjale jms-le keskenduda. Siiani püüdsin neid kahte asja kuidagi miksida. Kui muidu saime kokku üks kord nädalas korraga poolteist tundi, siis nüüd on see aeg kaks korda 1 tundi nädalas. Olen väga õnnelik, et saan Musjat ise õpetada. Ka Mart käib meie tunnis, kuna temavanuste rühma eraldi pole. Mõtlesin, et see on parem variant, kui ta päris algklassilastega kokku panna, kes alles õpivad lugema-kirjutama. Ja suuremate hulgas töötamine pigem tõmbab ju edasi. Muudest ainetest on Musjale kõige raskem usuõpetus. Teksti on palju ja kõigest ei saa ta aru ja on aeg-ajalt päris meeleheitel. Aga tööd on läinud hästi, nii et küllap lõpuks tuleb see õppimine keeleoskusele ainult kasuks. Me oleme ikka püüdnud utsitada, et Musja ka endale mõne trenni leiaks, aga ei ole see siiani õnnestunud. Ta väidab, et rattaga kooli ja tagasi (kokku üle 6 km) on piisav kehaline koormus. Nüüd hakkas üks suurem klassi tüdruk nende klassi omadele tantsutrenni tegema ja Musjake on väga häpi seal käies. Nii et taaskord on mu palvetele vastatud...:)