Teateid tegelikkusest.

Musja käis eelnevatel koduõppeaastatel ikka päris mitmes ringis ja trennis. Praegu kooliajal on kõvasti tegu, et asju aja sisse mahutada ja logistiliselt paika saada. Kuidagiviisi on see õnnestunud. Mõned ringid muidugi vahel kattuvad ja kui tunniplaan muutub, siis sõidab ka kool huviringidesse sisse (hetkel näiteks muusikakooli tundidesse). Õppida tuleb nagunii. Kõige sellega saaksime hakkama, kui motivatsiooni jätkuks.

Minu jaoks on olnud üsna üllatamapanev õpetajate suhtumine sellesse, et laps mitmel pool "ringitab". Mitu õpetajat on vähem või rohkem vihjanud, et kui Musja jätaks mõne trenni või ringi ära, siis ta saaks rohkem tema alaga tegeleda. Lisaks jutt sellest, et tuleks harjutada ja trenni teha ikka rohkem ja rohkem, sest muidu tippu ei jõua. Musja küsis minu käest, et kust nad võtavad, et ta tippu tahab jõuda. Mina ka ei tea. Ma pole kunagi ühtegi ringi pannud last sellepärast, et teda sihipäraselt tipu suunas töödelda. Kui lapsele meeldib ja tal on annet, siis on ju tore, kui ta mingi alaga tegeleb. Aga valikud peaks ikka jääma pere teha, et mida ja kuipalju.

Samas saan aru, et õpetajatel-treeneritel on oma ambitsioonid, ilmselt on nende jaoks oluline, et aeg-ajalt "niisama laste" kõrval oleks ka "tipu lapsed".

Aga kuhu jääb rõõm?

Näiteks tantsida niisama ei saa, pead võidu tantsima. Kui võidu ei tantsi, siis pole mõtet tantsutrenni tullagi. Treenerite jaoks on paar, kes võistlustel ei käi, täiesti mõttetu.

Omaette teema on tunnustus. Sellesama võistlustantsu treenerid (aga ka mõned teised) on vahel nii kitsid kiitma, et lihtsalt kahju hakkab lastest, kes peale pikka koolipäeva saalis higipull otsaees tantsivad. Olen kuulnud, kuidas Tallinnast džiibiga kohale purjetanud tantsuõpetaja õiendab lastega, et "miks ma pean teiesuguste ette tulema ja oma aega raiskama, kui te üldse ei viitsi pingutada?", arvates et selline jutt paneb lapsed kohe jube ilusti tantsima.

Ega ei pane. Vähemalt Musjat innustab see kõige rohkem, kui kriitikaga käib kõrvuti ka kiitmine. Nad on ju lapsed!

Mina olen kiitja-emme. Mulle kohe meeldib oma lapsi kiita. Musja vahel nuriseb, et miks ma muudkui teda kiidan. Et kui mõned lapsed saavad koolis kehva hinde, siis nad seda vanematele öelda ei julge, sest saavad riielda. Mina ei oska sellise asja eest küll kurjustada, vastupidi, ma ikka räägin, et vaatame, mida sa ei osanud ja kordame vm. Ja siis Musja ütleb, et meil on kõik vastupidi:)

Ei teagi siis, et kas peaksin ka pragajaks-emmeks hakkama? Ja mitte enam avaldama oma imetlust oma ilusa ja tubli tütre üle, kelle jaoks on vahel ka halvad hinded lubatud? Jeerum. See on ju vaid üks lühike vaatus elu pikas näitemängus, kui parafraseerida Gunnar Aarmad.

Hinnetega on üldse naljakas lugu. Musjal on klassikaaslasi, kes saavad hinnete eest tasu. Raha. Ja kes siis pingutavad, sest on ju põhjust. Raha kulub ikka.

Üks asi meenub veel. Musja ütles, et klassijuhataja pidi neile aeg-ajalt moraali lugema, et nad (st 5. klassi lapsed) ei õpiks kodus emadega, vaid ise. Mingil moel on õpetajad saanud haisu ninna, et õpilased sageli õpivad kodus õhtuti koos emaga ja seetõttu - arvavad õpetajad - ei taha lapsed koolis neid kuulata. Noh loodavad, et õhtul ema nagunii õpetab üle.

Ja jumala eest, need lapsed pole koduõppelt tulnud...

Mart 8!!

Hommikul sai meie Mart 8-aastaseks. Sel puhul jäi emme roogasid valmistama ja issi läks lastega jõulumäele. Nagu õige valge mees kunagi - kaks last käekõrval, üks poiss, teine tüdruk:)

Igapäevaselt.

Täna oli jälle selline tavaline koduõppepäev. See tähendab päev, mil hommikul veel ei tea, mis hakkab toimuma.

Toimus see, et kell 3 ajas Musja mind üles teatega, et ta oksendas. Andsin terakesi ja laps magas hommikul kella 11ni. Ärkas siis roosa ja rõõsana ja kooli muidugi ei läinud. Küll aga oli nõus koos meiega arvuridu tegema. Oi, küll oli meil tore koos Musja ja Mardiga oakotti visata ja korrutada!

Ikka 3-rida, 4-rida, 6-rida, siis vahepeal preemiaks ja puhkuseks 5-rida, edasi 7-rida, mis ei tulnud just NII lihtsalt ja siis veel selline endaga-korrutamise-rida (1*1, 2*2, 3 *3 jne) ja kõigelõpuks 11-rida. Musjale endale ka meeldis, ikka ju selline suur ja tark koolitüdruk kodus.

Mart on tegelikult hetkel vene keele lainel. Loeme luuletusi ja harjutame lihtsamaid küsimusi a´la kak tebja zavut ja gde tõi zivjošš. Mardi ž ja š pole üldse venekeelsed. Need on sellised väikese armsa eesti poisi ž ja š, hästi pehmed. Eks me harjutame.

Kirjutada Mart praegu ei viitsigi. Saime Metsataadi eeposega ühele poole ja nüüd ta siis puhkab.

Kahe nädala pärast on Mardil tšellokonkurss, milleks on vaja usinalt harjutada. Ma pole kindel, et nii väike poiss peab sellisel asjal osalema, aga meie tšelloõpetaja näib arvavat, et see on hea mõte ja nii me siis muudkui häälestame pilli ja timmime poogent ja mina üritan klaverisaatest läbi närida.

Iga päev tuleb mõni kabepartii ka ära teha. Mulle tundub, et Mart on minust kabes parem. Aga ma ei näita seda tunnet välja ja üritan ikka targa lapsevanema muljet jätta.

Seitsmepenikoormasaabastega naise õhtu.

Teate ju küll muinasjutte, kus mees, kellel on seitsmepenikoormasaapad, hoiab tavaliselt saabaste küljes kivisid (kiva:)), selleks, et nende saabastega mitte ära kimada ja vaguralt tee peal teistega tempos püsida.

Nu vot mul on sama tunne, et kui mul kõik lapsed kodus, siis need on need kivikesed seal saapakeste küljes. Ja oi kui kergeks läheb hoobilt edasiliikumine, kui mõni kivi saapa küljest eemaldada. Ehk siis kui mõni laps seitsmest õhtul ei tule koju, vaid on kusagil külas/memme juures/laagris vm. Täna õhtul on kodus seitsmest vaid neli. Ossapoiss. Kõigepealt kohanemine ehk eksistentsiaalsed küsimused a´la mitu kartulit koorida ja kuidas üldse söögitegu doseerida? Siis edasi midagi loomingulisemat ehk küsimus, kuidas tulla toime lastest vabaks jäänud õhkruumiga? Kui tavapärasest vähem rahvast ümbritseb sind õhtuväsimuse, omavaheliste kokkupõrgete ja pillimänguga.

Raske, aga tore. On see näpuotsatäis vabamat elu, mis annab aimu helgest pensionipõlvest, mil ma päevad läbi tegelen enesearenduse, iluaianduse, peenema näputöö ja raamatute kirjutamisega:)

Kui Mart ja Hella täna päeval asju pakkisid, et Kristiinale ja lastele külla minna, siis küsisin neilt (teeseldud ahastusega hääles), et "kuidas ma küll hommikul ärkan ja mida homme ilma teieta peale hakkan, tibukesed?"

Hella ütles seepeale "sa võiksid pisut õppida".

Maailma parim vanaisa

saab homme 75!!

Uuel aastal.

Kõigepealt tuleb vanad võlad õiendada ehk teha esimese poolaasta kokkuvõte. Mardi kui õpilasega olen igati rahul. Võiksin öelda, et enamgi. Mart on kiire taibuga ja korralik poiss:) Kirjutamine trükitähtedega on tal käpas, õpime vaikselt raamatutrükitähti. Eks näis, kas asume kevade jooksul ka seotud kirja kallale. Ega ta eriti õigekirjaga ka mööda pane. Pikad ja lühikesed ning tugevad-nõrgad tähed kuuleb kohe ära, i ja j-ga ei eksi samuti. Arvan, et ta on mul seni kodus olnud lastest kirjutamises kõige tublim.

Matemaatikas oleme teinud arvuridu 5-ni, lisaks veel 9, 10 ja 11-rida. Vahelt on puudu need kõige raskemad - 6, 7 ja 8-rida. Arvutamises jõudsime tehete järjekorrani, see tähendab, et teeme ülesandeid a´la 3*(72-68). Vahevastuse kirjutab selle tehte peale, mida esimesena teeb ja siis lahendab lõpuni.

Tekstülesandeid ikka ka igasuguseid. Ja ikka kõik tehted korraga. Muidugi on jagamine kõige raskem. Mart ütleb jagamise kohta, et "aa, see õuntega asi". Õuntega asi on see, et seletasin jagamist, et kui emal on 20 õuna ja need tuleb võrdselt 5 lapse vahel ära jagada, mitu õuna iga laps saab. Nüüd ta siis räägib omaette iga kord, kui jagamine ette sattub, et "on 24 õuna ja tuleb jagada 8 lapse vahel, palju igaüks saab?" ja siis jagabki.

Oleme õppinud inglise ja vene keele salmikesi ja mõningaid sõnu. Mõtlesin, et paluks Mardi vene rahvusest tšelloõpetajal temaga tunnis natuke ka vene keeles rääkida, harjub rohkem keelega.

Jah, ega rohkem polegi.

Lisaks Mart muidugi loeb, lahendab mõistatusi ja ristsõnu, uisutab, suusatab ja käib vibu laskmas. Ja mängib tšellot ja armastab ülekõige solfedžot. Minu jaoks täielik müstika, sest traditsiooniliselt lapsed ei armasta solfi. Aga meil on õpetaja Ene, keda jumaldavad nii Mart kui Musja:)

Ja meie endine koduõppelaps Musja lõpetas esimese poolaasta kahe neljaga (Sütevakas veerandite kaupa ei hinnatagi), milleks olid matemaatika ja ajalugu. Ma olen väga rahul, arvestades tema Kuu pealt kukkunud olekut ja suurt hulka huviringe.

Üks lõputa lugu.

Leidin Musja kirjutatud muinasjutu, millel kahjuks lõpp puudu. Kirjutatud umbes siis, kui Musja oli 1. või 2. klassis, otsustades käekirja ja vigade järgi.

Aga siin see on:)

HALTIA MAA.

Oli kort üks tütruk kes oli oma ema ia isa ia 3 venta ia ühe õe metsas ära kaotant ia kui ta neit otsaima läks näkita et üks Haltias lentas pute latvas aga kui väike tütruk lähetamale läks näkita et Haltias on lõksu lankent oot oot ütles tütruk ma aitan su sialt ala

Peost suhu ehk targad vennad.

Täna arutasid Jaagup ja Mart söögilaua ääres, et mida tähendab väljend "peost suhu" elama. Mõlemad olid nõus, et see tähendab kitsaid olusid, et mitte öelda vaest elu.

Jaagupi versioon - peost suhu tähendab seda, et inimene on nii vaene, et pole kahvlit ka, millega toitu suhu pista.

Mart versioon - see on siis, kui vaestel inimestel pole enam kodus üldse süüa, siis nad lähevad peole ja söövad seal kõhu täis (pidu - peo).

Tundub, et me elame päris priskelt ära. Kahvleid jätkub ja pidudel ka toitumas ei käi veel.

Head uut aastat meile kõigile!