Ikka vanad ametid.

Kuna Musja tahab varsti Tartusse klassile külla minna, siis otsustas ta teha vanade ametite intensiivskursuse. Nõnda me oleme siis tegelenud järjest viljalõikuse, leivaküpsetamise, kehakatete, riidematerjalide, õmbleja, ketraja, rätsepa ja metsalangetamise tööga. Eks olemas on veel palju seppasid ja mesinikke ja tünnimeistreid ja kõiksuguseid ametmehi, kõigest me ilmselt rääkida ei jõua. Aga see kõik on nii tore ja huvitav, et ega tea ka, äkki natuke jõuame isegi veel peale Tartus-käiku.

Ostsin lastele maailma parimad Stabilo värvipliiatsid (18ne pakk, meil läheb neid nagu leiba) ja nüüd on jälle lausa lust joonistada. Isegi Hella tegi täna paar peajalgset:)

Koduõpe ja 5. klass

Reksi kooli "tagasi istutamine" on sujunud leebelt. Õigupoolest läks ta kooli juba haiguslehe neljandal päeval, ehkki tõend lubanuks olla kodus terve nädala.

Natuke koduõpet osutus muidugi tarvilikuks. Sain targemaks minagi:)

Eesti keeles võtab Pärnu humanitaarkallakuga eliitkool 5.klassis tegusõna pöördelisi vorme. Et Reks sai esimese töö D (3) ja tema kindel tahtmine oli see hinne paremaks parandada, siis hakkasime koos asja uurima.

Tegema, tegemas, tegemast, tegemaks. No problem.

Tegeleda, tegeletav, tegelev, tegelenud, tegeletud. See oli töös vale puha. Kusagilt oli ilmunud -le liide, millega sõna on arusaadavalt lihtsam käänata.

Harutasime nii- ja naapidi, aga ühel hetkel jooksis minu roostes filoogimõistus kokku ja tekitas vormi "tehnud". Sain aru, et õige see pole, aga midagi paremat ka ei tulnud.

Abiks sõbrad-emakeeleõpetajad pealinnast. Kes hoidsid pead käega kinni ja ütlesid, et astmevaheldust põhikoolis käsitleda on liiast ja milleks üldse ja et nemad ainult näitavad lastele, et sellised vormid üldse olemas.

Nojah, eks me pikapeale saime ikka aru, et õiged vormid on nüüd:

teha, tegev, tehtav, teinud, tehtud

Ja siis küsis sõber-emakeeleõpetaja pealinnast, et "ahhaa, aga sa ütle parem -da tegevusnimi sõnast "taotlema"!"

Vot see ülesanne jääb täna blogilugejatele koduseks ülesandeks.

Aga Reks läks järgmisel päeval kooli ja pööras-käänas nii, et sai uue töö A (5+)

Ja siis veel seda, et päev enne kodumaa sünnipäeva andis muusikaõpetaja klassis ülesande kirjutada peast hümni salmid (ilma et seda oleks eelnevalt üles antud või korratud) ja kes ei oska, see saab sugeda. Ei, ikka saab F = nõrga = 2

Reks saigi F.

Selline on see koolielu. Karm, aga halastamatu, nagu ikka ütles meie õppejõud Mati:)

Jaagup 15!!

Meie Jaagupikene sai jälle aasta vanemaks. Sedakorda siis 15 täis. Ja 177 cm ja 55 kg ja jalanr 44.

See on see vanus, kui sõpru koju ei kutsuta, vaid minnakse nendega kinno, vaadatakse kaks seanssi järjest õudusfilme ja vahepeal käiakse kõrvalasuvas poes näkse ostmas. Mis näkse, seda emale ei öelda ja tõtt tunnistades ei taha ema seda isegi teada. Peaasi, et lapsuke häpi on.

Koduse ja tädiperega sünnipäevast pole ka puberteedil pääsu. Tordisöömisele lisaks tegime viktoriini, teemal "aasta 1993". Wikipedia abiga selgus, et tol kaugel ajal ikka midagi juhtus. Avati Eesti Rahvusraamatukogu hoone ja üks hull kaaperdas lennuki. Viktoriini teine pool käsitles Jaagupi värvikirevat lapsepõlve. 

Küsimus "4-aastane Jaagup räägib emmele: Kui keegi mulle räägib saladuse ja ütleb, et ma seda kellelegi ei räägiks, siis..." Mida Jaagup ütles?

Vastus: "... kui tal endal läheb see meelest ära, siis ma talle ka ei räägi."

Kodumaa sünnipäev.

Blogiaeg tiksub teisiti kui pärisaeg. Selle pärisaja jooksul jõuab kõike nii palju toimuda, et minu nõder sulg seda jäädvustada ei suuda mitte. Ja mis kõigest toimuvast siis on ja mis pole koduõpe, vaat see on küsimus.

Igal juhul oli nädalavahetusel Pärnus suur paraad ja pühapäeval veel kodumaa sünnipäev sinna otsa.

Käisime paraadil ja nägime palju rahvast ja jõledaid sõjamasinaid ja pisikesi sõduripoisse nende otsas istumas. Pärast lendasid veel mingid (NATO) lennukid üle meie peade, suure mürinaga. Mulle, õndsal nõukaajal sündinud ja sõjafilmide taustal kasvanud ja kogu oma teadliku elu pauku ja lendamist kartnud õrnale naesterahvale oli see liig mis liig. Ainus ilus asi paraadil olid Rüütli tänaval marssiv sõdurikolonn, kes umbes üle ühe rühma laulsid armsaid isamaalisi laule. Musjale avaldas see sügavat muljet. 

Mõtlesime, et ilmselt on Eesti Kaitsevägi praegusel hetkel siin maal küll kõige patriootlikum asutus.

Uskumatu, et meie lapsed kasvavad ajal, mil sõnad koondus ja lipuvalve ei tähenda muud kui et sõnumit minevikust. Samal platsil, kus avati Eesti Vabariigi väljakuulutamise monument, võeti mind pioneeriks vastu... 

Rahvavalgustuslik tegevus.

Musja käib nüüd akrobaatikas. Vana arm ei roosteta:)

Ühtlasi tähendab see uute suhete loomist ja sõprade leidmist. Algul ta oli üsna ärev selles suhtes, et ei tea, kas ikka tüdrukud tahavad teda enda hulka ja mis ta siis ütleb, kui küsitakse, et mis koolis ta käib. Me rääkisime sellest ja mõtlesime, et mida vastata ja kuidas.

Ja täna oligi üks tüdruk küsinud, et kus koolis ta õpib. Musja oli vastanud, et ta on koduõppel. Seepeale polnud tüdruk edasi midagi öelnud ja siis Musja ise küsis, et kas sa tead, mis see on. Tüdruk ei teadnud. Ja siis nad olid sellest hästi pikalt rääkinud. Lõpuks oli tüdruk öelnud, et veab sul.

Musja oli hästi rõõmus, et ometi keegi esitas normaalseid küsimusi ja tahtis teada, mitte ei hakanud kohe ise midagi imelikku pakkuma.

Osakond otsustab.

Täna helistas mulle täiesti endast väljas sõbranna ja kurtis, et tema ei tea, mis saab. Ta kohe-seitsmene tütar oli möödunud aasta kevadest alates kirjas Pärnus ühes koolis, juba on kohtutud kooli juhtkonnaga, lapsevanemad omavahel ja klassijuhatajaga. Lapsele kooli näidatud ja puha. Ja nüüd on Pärnu haridusosakond võtnud vastu nii idiootliku otsuse, et selle suhtes tekib kahtlus, et kas see mitte geniaalne pole. Vot ei saa enam lapsevanemad siin midagi lapsele ise kooli valida. Nüüd valib osakond. Laste nimed kogutakse kokku ja siis osakonna komisjon otsustab, et kuhu pere peab lapse panema. Loomulikult ilma, et perelt keegi küsiks näiteks seda, et kus vanemad töötavad või et kas lapsel on sõpru selles kooli või et kas selles koolis on mingit omapära, mis lapsele võiks meeldida. Sihuke eksperiment.

Helistas siis minu sõbranna sinna ja küsis, et miks nii, et temal kool olemas ja puha, et kas siis ei saaks kuidagi vastu tulla. Ametnik ütles, et probleem edastatakse komisjonile ja küll komisjon otsustab. Ikka muidugi nii, et keegi ema kohale ei kutsu.

Õnneks on Pärnus mõned erakoolid, mis saavad (ilmselt) sellest jaburast otsusest (seadusest, määrusest) mööda minna ja lapsed võtta kooli vastu, kui need sinna tulla tahavad.

Eks vaatame, mis sest naljast saab.

Blondiin ja tema teadmised:)

Vanad ametid on jõudnud omadega inimese kehakateteni. Rääkisime sellest, et milleks üldse inimesele kehakatted ja millised osad katmist vajavad ja mis ilmastik vajab millist katet. Ja et seoses millega ja millal tekkis inimestel vajadus toasusside ja trussikute järgi.

Siis jõudsime materjalideni, et millest siis inimesed on endale tarvilikke asju meisterdanud. Noh, muidugi olid loomanahad külma ja tuule eest. Nii jalavarjudeks kui kerele sooja andma. Aga kui kliima oli soojemapoolne, siis tuli appi võtta materjal kustkohast?

Emme "Loomariigist oleme juba rääkinud, et nahad ja vill. Aga kust veel saadi kehakateteks vajalikku?"

Musja mõtleb "Eee..."

Emme "No mõtle, loomariik oli ja veel on...?"

Musja (õnneliku ärtundmisega) "Linnuriigist!!"

Emme "No ei tea, mis rõivad sealt linnuriigist siis tulid?"

Musja "Noh, sellised ilusad suled ja..."(näitab õla peal, kuidas sulgboa võiks teda ehtida).

Pikkamisi jõuame ikka taimeriigi saaduste ehk puuvilla, lina, kanepi, aga ka puurkoorte ja isegi nõgesteni.

Siis otsin kapist siidisalli ja küsin, et mis materjal see on. Musja arvab, et puuvill see pole. 

Emme "Jaa, mis riigist see siis on?"

Musja (väga targalt ja teadlikult) "Muidugi HIINAST!"

Emme "Hiinast muidugi ka, aga ma pidasin silmas seda, et mis loodusliku algupäraga ta on. Et kas taimeriigist, loomariigist või...?"

Musja "Oota, ma tean küll. Mingid teod olid vist...Jah tigude riigist."

Pikapeale tuvastasime tigude asemel küll siidiussid, aga nende täpsem uurimine jäi homseks.

Autahvlist ja koduõppest.

Tänane koduõppepäev lõppes enne kui algas. St sotsialiseerumise valdkond sai kuhjaga kaetud ja muu tegelt polegi tähtis või mis:) Algul käisid meil külalised ja õhtupoole läksime ise sünnipäevale.

Siin on Hiie ja Hella, kes koos modustavad kena paarikese. Nagu must ja valge koer:)

Aga õhtusel sünnipäevapeol arenes minu kõrvadele huvipakkuv dialoog.
8-aastane koolitüdruk Tuuli küsib Musja käest: "Kus sa õpid?"
Musja: "Ma olen koduõppel."
Tuuli (mõtleb pikalt): "Hmm. Miks?"
Musja (mõtleb ka pisut): "Ma ei tea"
Tuuli: "Hmm. Ma küll pole. Ma olen autahvlil. Kas sa ka oled?"
Musja küsis pärast minult, et no mida ta oleks pidanud ütlema. Ma vastasin, et ütle nagu on. Musja ütles, et aga ta ei saa üldse aru, mida see koduõpe tähendab. Ma arvasin selle peale, et eks me siis pea nii paljudele seletama nagu jõuame. Et kui üks juba teab, siis see räägib veel teisele jne. Küll nad lõpuks aru saavad, kus nad pääsevad.
Aga Musjale meeldib neid asju arutada ja tal on hea meel, kui me koos mingid head vastused välja mõtleme. Näiteks mõtlesime, et vastus küsimusele "miks sa koolis ei käi?" võiks olla "mu ema on õpetaja ja tahab mind ise kodus õpetada" ja kindlasti mõjub küsijatele rahustavalt, kui öelda, et me käime aeg-ajalt end koolis näitamas ja kontrollida laskmas:)
Nagu perearsti juures.

Head sõbrapäeva!

Sellised kahtlased uued tähtpäevad, mis pioneerinduse vaimus kasvanud vanematele rasked sisse juurduma, tunduvad lapsukestele kuidagi iseenesest omaks saavat. Täna hommikul asus Musja reipalt sõbrapäeva kaarte sikerdama. Viiuliõpetaja Tanjale ja sõbrannadele Elole, Janele, Hiiele, Laurale, Johannale. Lisaks tuli valmis mõelda, kas ja mida viia sõbrapäeva puhul solfitundi ja akrobaatikatrenni. Näputööd jätkus terveks hommikuks.

Kuna neljapäev on tädi Kristiina juures sotsialiseerumise päev, siis tahtis Mart kindlasti ka Sassi ja õekesi sõbrapäeva puhul meeles pidada ja pidaski. Nii et kõik käeulatuses olevad sõbrad said vist tervitet. Ja kaugematele mõtleme ikka:)

Mardiga on muidu sellised lood, et peale kuuendat sünnipäeva on temas ärganud iseäralikud huvid. No trummimäng on tema ammune armastus ja kuna Jaagup kinkis sünnipäevaks trummipulgad, siis saab neid kasutada sihtotstarbeliselt siin kui seal.

Ikka siin ja seal. Poti, pannid, värgid. Ja Hella puulusikaga ikka ka rütmi löömas.

Aga hullem lugu, et Mart leidis kukeaabitsa ja kipub nüüd sõnu lugema. Ja kirjutama. Istub laua ääres ja nõuab, et me talle sõnu ütleksime, mida kirjutada. Me Musjaga ütleme. Näiteks oskab Mart nüüd kirjutada sõnu "hiir", "kukk", "soo", "kass", "rott", "vana", "memm", "pall". Muudkui otsib oma kukeaabitsast õige tähe, hääldab ja kuulab ja kirjutab.

Ja kella tunneb ka juba päris palju. Täistundi ja poolt. Täna käis hommikul õues uusi naabreid hiilimas (õhupüssiga!) ja lubas pooleks tagasi olla. Oligi 10 minutit enne poolt 12. Ise oli hästi rahul, et varem jõudis.

Siuke mees on meie Mart.

Diasepaam ja haloperdiool.

Oleme nüüd Musjaga jälle inglise keele kenasti käima saanud. Musja ütles eile hommikul, et ta tahaks midagi inglise keeles kirjutada ka. Ja hakkaski kribama. "My name is Marie. I´m nine years old. I have one sister ja four brothers jne." Vahepeal küsis õigekirja, aga laused pani ise kokku. Oma pool lehekülge.
Ja teine aine, mis praegu on aktuaalne, on matemaatika. Liidame suurtele arvudele järke juurde. No näiteks 67 889 ja siis ülespoole + 1 ja allapoole -1, niimoodi mitu-mitu rida. Ja siis järgmisel korral liidame näiteks ülespoole +1000 ja alla - 1000.
Võtsime kasutusele nüüd neljanda klassi töövihiku, sealt saab jõukohast materjali. Korrutustabel, kiiruse- ja ajaühikud.

Eile mängisid lapsed jälle arsti. Majas, kus terviseküsimused on pidevalt päevakorral (arstist isa ja tervisefanaatikust ema!), on see ilmselt paratamatu.
Hella koomas patsiendi rollis.
Musja "Teeme nüüd tilka!" Võtab ja tilgutab Hellale kõrrega ananassimahla suhu.
Siis teeb Mart kunstlikku hingamist, st surub Hellale käega kõhtu. Ja kuulab kopsu.
Musja "Ja nüüd anname dia-sepaami" Annab rummikoogitükikesi suhu.
Seepeale tahab Mart olla koomas patsient.

Kui issi on kodus "tööl" st valves, siis on tavaline, et ta telefoni teel laseb patsiendile määrata "diasepaami" ja "haloperidooli", misiganes loomad need peaks olema. Aga lastel on kindel ettekujutus, et psühhiaatri-amet on midagi lihtsat ja toredat. Õpi ainult selgeks, kuidas tuleb öelda "diasepaam" ja "haloperidool":)

Mardike on taasavastanud õueelu. Meelitab Musjatki retkedele, paate jõele ujutama ja lumikellukesi leidma.
Kevad on sulnis, isegi kui ta valel aastaajal algab:)

Kes meid kontrollib?

Aus vastus - ei kontrolli meid keegi. Ehk teistpidi - mina kontrollin lapsi ja nemad mind. Ehk kolmandatpidi - meil on vastastikune koduõppeline mõistmine Tartu Waldorfgümnaasiumiga. See algas juba aastal 2003, kui koduõppel oli meie pere teine poeg. Peale üsna jaburat koostöötust kohaliku kooliga pöördusime tagasi Tartu kooli poole, kus seesama teine poeg oli paar aastat varem oma kooliteed alustanud ning selle elukohamuutuse tõttu pooleli pidanud jätma. Hetkel olen sellest koolist kolme erineva õpetajaga kolme erinevat last koduõppel pidanud ja kõik õpetajad on võrdselt tolerantselt, sõbralikult, abivalmilt ja mittesekkumise-põhiselt meisse suhtunud. Külastame koolis 2-3(-4) korda aastas, tassime kaasa hetkel käsil olevad vihikud, tööd, projektid ja näitame need ette. Ja vaatame, mida "meie" klass teeb ja oskab. Musja on korra ka niimoodi koolis käinud, et saatsin ta eelmisel õhtul liinibussiga Tartusse ja siis ta tegi järgmisel päeval klassiga päeva kaasa. Ja siis läksin ise järgi. Musjale meeldib see variant vägagi ja me ikka võtame hoogu, et seda korrata. Paraku on kogu logistika ja ajagraafiku sättimine paras pähkel. A lootus jääb ikka:)

Ma ei saa öelda, et õpetaja "kontrollib" seda, mida laps (või ema) on teinud. Õpetaja on pigem nagu partner ja kolleeg. Ta küll huvitub lapse arengust ja sellest, mida mul öelda on, aga ei sea end kõrgemale positsioonile ega arva, et tal oleks midagi enamat nõuda, kui mina olen lapsele õpetanud.

Kirjutasin kunagi Õpetajate Lehes on esimeste aastate kogemusest lookese. See on loetav tänagi:)

Näputöö ja 10 väikest neegrit.

Kuna reede on sihuke hea päev, mille  jooksul istume kenasti kodus ja ei lähe ringidesse ega muid linnaasju ajama, siis lootsin tõhusat koduõppimistööd näha ja teha saada. A võta näpust.

Musja-Nobenäpp istus diivanile maha ja otsustas, et nukumajja oleks nukkudele üht voodit juurde vaja. Ja kukkus lõikama, liimima, õmblema ja tikkima. Et lõikas vildist sellise hälli moodi asja, liimis tekstiililiimiga, tikkis hulgaliselt pisikesi pärleid peale (osad mustrina, osad vabalt) ja lõpuks pusisime kahepeale veel ka voodri sisse õmmelda.

                               Selline rohe-roosa hällike tuli.
Hellake rihmastas kaks kutsut, kellega ta mängis terve hommik otsa. Ühele pani nimeks "Põhjakoristaja" ja teine oli "Minu kutsu".

Ja siis tegelesime kirjandusega. See käis niimoodi. Musja ja Mart laulavad viimasel ajal kogu aeg "10 väikese neegri"-laulu. Oma sõnadega. Ma täna küsisin, et kas nad teavad, et selle laulu põhjal kirjutas Agatha Christie ühe kriminulli. Musjat see asi hirmsasti huvitas. Rääkisin talle siis A. C-st kui klassikalise kriminaalžanri loojast (heh heh) ja lugesin näputöö kõrvale tema biograafiat. Jah, enne tegelikult jutustasin veel selle 10 neegri loo kokkuvõtte ka ära. 

Biograafiast lugesime noore Agatha meessuhete kohta ja tema esimesest abieluettepanekust. Ja autosõidust aastast 1909. Ja kolmest õhtukleidist. Õhtukleidid ajasid Musja pea muidugi täiesti segi. Ta oli ütlemata kurb, et temal pole ÜHTKI korralikku õhtukleiti.

Samas leidis ta asjas ka positiivset iva ja avaldas arvamust, et tal on nüüd kahe lemmikkirjaniku - Astrid Lindgeni ja Andrus Kivirähu - kõrval veel kolmas. Agatha Christie!

Ja tahtis kohe hakata kriminulle lugema. Ma peatasin ta kindla käega ja lubasin alustada umbes 5 aasta pärast. 

Kodutööks jäi kirjand Mary Poppinsist.

Mida me õpime?

Kopisin maha suvalise näitena Aegviidu kooli kolmanda klassi tunniplaani. Neil on emakeelt nädalas 7 tundi, inglise keelt 3, matemaatikat 4, loodusõpetust 2, inimeseõpetus 1, muusikat 2, tööõpetust1, kehalist kasvatust 3 ja kunstiõpetust 2 tundi.

Lisaks leidsin teistest koolidest selliseid aineid - majandus (?), poiste ansambel, arvutiõpe, saksa keel, rütmika. Ilmselt veel, aga need olid põhilised.

Meil lisanduvad põhiainetele waldorfpedagoogikast pärit teemad. Näiteks kolmandas klassis on selleks vanad ametid. See on selline armas jutustamise ja kirjutamise teema. Võtad ja mõtled end algusesse, et kust said alguse mingid kõige esimesed ametid - põllumees, kangakuduja, sepp jt. Endale huvitav, lapsele ammugi. Annab eluga ühendada ja võimaluse otsida tänapäevast reaalseid näiteid. Praegu näiteks otsin võimalust lastega minna käsikiviga jahvatamaist vaatama.

Kevadel, kui vanad ametid läbi, kirjutame ja maalime pisut Vana Testamendi lugusid. Maailma loomine pildis ja sõnas, müüdid.

Loodusõpetust mina ei pea vajalikuks eraldi õppida. See on nii oluline teema, et peab kogu aeg loomulikult õhus olema. Ja lahterdamine mulle ei istu.

Inimeseõpetus on absurdne sellisel kujul. Meie elu siin ongi inimeseõpetus. Ma ei pea selleks kasutama töövihikut, et lastele õpetada seda, kuidas käituda või millisel telefonil helistada, kui puhkeb tulekahju.

Kõike muud on meil rohkem kui õppekava ette näeb:)

Kolmapäev

Üha enam tundub, et tõesti "mu kevad algab peale jõulu juba". Nagu ütles üks teine Marie, mitte meie oma:)

Seisime hommikul Hellaga kaheosalises ööriietuses, mille hulka kuuluvad püksid ja pluus, trepi peal ja kuulasime linnulaulu. Pärast käisid lapsed õues ja Mart ajas koguni rattad alla.

                   Leia pildilt Kits! Eriti uudishimulik kits meil:)

Kurba oli ka. Leidsime ühe kana pesalt surnuna. Surm kuulub ikka maaelu ja loomade juurde, aga ma ei harju. No lebab kana pesa, munad kõrval, ise surnud. Et munes ära ja siis suri? Või roniski pesale teiste munade otsa surema, aru ma ei saa.

Kui poisid olid väiksemad, siis olid meil jänesed. Sellest ajast mälestus, et jälle keegi tuleb jälle jooksuga puuride juurest "emme, emme, jänku on surnud!" 

Igal juhul jäneseid enam ei võta.

Koduõppepäev oli täna üsna tulutu, kui nii tohib öelda.

Musjal oli lõuna ajal muusikakoolis esi-ne-mis-prak-tika. Väga keeruline sõna. Tähendab midagi sellist, et tuleb teistele mängida, aga publikut pole palju ja keegi ei kurjusta, kui segamini läheb. Nii vähemalt Musja seletas. Ja kääksutas terve hommik otsa viiulil oma kahte lugu.

Siis kippus mu telefon helisema. Just sel ajal, kui Musja viiulist kätt puhkas. Ja nii ei saanud me oma rütmi kuidagi kätte. See on nii, et kui hommikul kohe vedama ei saa, siis jääbki. Ei tule enam hiljem vaimu peale.

Aga esinemine läks hästi. Ja Musja jõudis veel õpetaja Raidu tundi kunstikoolis:)

Hindamisest Inglismaal.

Veel tsitaat kirjast. Seekord hindamise kohta:

"Hindeid ei ole algkoolis. Iga aasta lõpus tehakse küll mingeid
teste, aga nende põhjal hinnatakse rohkem kooli ja õpetajat kui
konkreetset last. Mingit sellist asja, et iga päev igat liigutust
hinnatakse (mille juurde käib muidugi viieliste kiitmine ja
kaheliste-kolmeliste häbistamine), siin küll ei ole.  Samuti pole
tunnistusi veerandi lõpus.
Samas üldse suhtutakse üsna individuaalselt - nt matemaatikas on nad
võimete järgi gruppidesse jagatud, kellele siis erineva tasemega
ülesandeid antakse. Korratabeli jms arvutamise juures tehakse siis ka
grupisiseseid võistlusi, mis olla üsna lõbusad."

Üleskutse - kogun tänuga kokku kogemusi erinevate maade algkooli ainesisude ja hindamise kohta!

Üks pilet Pärnusse.

Kibekiiretel linnaskäigupäevadel võtame Musjaga ette vaid ühe teema, et seda rahulikult ja mõnuga võtta. Näiteks matemaatika korrutustabel või inglise keel. Seda teeme siis kokkuvõttes tunduvalt rohkem kui "tavaliselt" ja pärast on hea tunne, et no nüüd sai ikka õpitud ka.

Nali on selle, et just nüüd, kus Hella on juba pisut suurem kui päris pisike ja teda ei pea enam nii palju riietama ja putitama, on ta endas avastanud emainstinkti. Nõuab, et ma tema "titat" riietaksin õue minnes nagu päris last. Sokid, püksid, müts, kombekas. Ja seda kõike üheaegselt laste ujumise, viiuli jt muusikakooliasjade, tantsukingade ja -riiete olemasolu ülekontrollimise vahele. Tagatipuks on Hella avastanud, et tita vajab ka turvahälli, et viksilt meiega kõik sõidud kaasa teha. No ei anta armu.

             Musja ja Mart Uulu bussipeatuses bussi ootamas. 
Musja sisenemas, ise mõttes kordamas laulusõnu "üks pilet Pärnusse, üks pilet Pärnusse..." Ma küsisin ta käest, et mis siis, kui tal õiged sõnad meelest lähevad ja ta küsib hoopis "sada piletit Türile" või "jupp kõige paremat suitsuvorsti"? 

                     Oo, õnnistet ühistransport ja ökuelu:)

Sassi sünna!

Pühapäeval käisime 8-aastase Sassi mereröövliteemalisel sünnipäeval. Lastel oli lõbu ja sotsialiseerumist laialt. Emmed mekutasid juttude kõrvale pirukaid ja torti. Ikka rohkem pirukaid ja ikka rohkem torti.

Üksnes Marti haaras melu niivõrd, et ta võinuks peale pidu nentida "jõin ja sõin seal minagi, vuntsi märjaks ei saanud", sest ei pold temal aega sõba suhu pista. Pidu tahtis pidamist.

Kiri Inglismaalt.

"Inglise algkool on totaalselt teistsugune kui Eestis. Paistab, et õpetajatele on jäetud üsna vabad käed ning mingit väga ranget programmi pole ette antud. Kooli lähevad lapsed 5-aastaselt. Teatud etappidel

tehakse riiklikud testid - siis 7-aastastele (KS1-test) ja 11-aastastele algkooli lõpus (KS2-test), mille alusel siis ka koole võrreldakse.  Nii et õpetaja ülesanne on vaadata, et lapsed  siis testi ajaks nõutud tasemele on jõudnud.
Õpikuid-töövihikuid kui selliseid ei ole. Õpetajal on küll hästi palju kõikvõimalikke abimaterjale ja vahel paljundab neile ka mingeid töölehe moodi asju vm materjale. Raamatuid kasutavad koolis küll, aga mitte ei järgi mingit konkreetset õpikut, vaid vastavalt teemale vaatavad raamatukogust. Üldiselt ei käi õppimine nii, et etteantud lünka tuleb ettenatud vastus kirjutada. Hästi palju pannakse rõhku asjadest sisulisele arusaamisele.  Matemaatikas  pidi korratabel juba aasta
alguses selge olema ja seda nad harjutasid ka edasi.  Suuremate arvude korrutamise-jagamise jm tehetega on nad ka tegelenud. Murdude ja
protsentidega on nad ka hakanud tegelema. Oli näiteks koduülesanne, kus paluti ajakirjandsest, telekast vm meediast murde ja protsente otsida ja konkreetsed näited siis lahti seletada, et mida tähendab. Murdude võrdlemist on ka tehtud. Kümnendmurdude olemust ja võrdlemist ka (sel teemal anti üks tore lauamäng koju kaasa ja kästi vanematega mängida).
Ümardamist on nad ka õppinud. On antud soovitusi nt poes käies lastel lasta kokku arvutada, mis ostud ligikaudu maksma lähevad, nii et arvud
eelnevalt lihtsamaks ümardada. Sügispoolaasta läbiv teema oli tegelikult Vana Kreeka. Ei õpetatud niivõrd aastaarve ja fakte, kui seda, milliste
teadussaavutusteni vanas kreekas jõuti ja kuidas see meie praegust elu mõjutab. Ja kuidas said kreeklased niisugusi teadmisi, omamata meie praegust teadust-tehnikat.  Kreeka teemaga on siis üritatud siduda kõiki aineid - sh ka matemaatikat ja kunsti-käsitöö tegemisi. Millalgi just
lõikuspidude aegu käis neil aga sage saiaküpsetamine - ühtelugu tõi S meile koju omaküpsetatud saiakesi ja kodutööks oli anda neile igakülgne hinnang (nii lapse enda kui vanemate poolt).
No emakeel on siin inglise keel, kooliainena "Literacy". Inglased on suured raamatusõbrad ja aeg-ajalt ikka saadetakse koju meeldetuletusi, et laps peaks ka kodus iga päev natuke lugema. Me esialgu oleme kodus peamiselt eestikeelset kirjandust lugenud ja S-l lugeda lasknud (hetkel "Kääbik" pooleli). Kodus tuleb harjutada ka "spelling"ut, st sõnade õigekirja ja kord nädalas on siis etteütlus. Iga nädal antakse
10-15 sõna, mille õigekirja peab laps selgeks saama. Siis on nad uurinud erinevate kirjutiste stiile - nt oli teema "juhendid ja instruktsioonid", kus kodust pidi ka näiteid otsima.
S-l oli esialgu keele osas eriprogramm - temaga tegeles abiõpetaja, kes põhiliselt talle keelt kui niisugust õpetas. Nii et ma väga täpselt ei teagi, millega teised veel keele osas on tegelenud. Ahjah, arvutiõpe on neil  ka - S oskab juba üht-teist toredat teha Wordi, Powerpointi ja muidugi Paitnbrushiga.
Ja näiteks kunsti-ja käsitöötunde S Eestis vihkas (no kui õpetaja joonistas pildi ette ja siis said noomida, kui täpselt sama stiiliga järele ei joonistanud), siin aga armastab väga. Ja samuti pidid muusika
ja  võõrkeele (Saksa) tunnid väga toredad olema. S jätkab ka plokkflöödi õppimist, mis siin käib kooli kaudu. See pillimängu asi oli ausalt öeldes Eestis meil natuke parem, küllap eelkõige ka sellepärast,
et S-le sattus muusikakoolis fantastiline pilliõpetaja."

XXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXXX

Jutt käis Musjaga samavana eesti poisi kohta Inglismaal.

Kohe kadedaks teeb. Kui ma sellisest süsteemist loen, siis ei tunnegi end oma koduõppega friigina, vaid üsna mõistliku lapsevanemana.

Midagi ikka õpime ka vahel.

Nädala lõpupoole saime saime ikka rahulikumalt ka õppida. Muidu ikka üks tormamine ja asjade pakkimine ja jälle riidesse ja kuhugile teeleminek.

Musja inglise keel on kena. Hääldus hakkab nagu ise külge. Olen seda poistegi puhul imestanud, et kust see tuleb - filmidest, lauludest, musikaalsusest? Äkki ikka geenid ka:)

Igal juhul on õppeaasta lõpuni jäänud 5 õppetükki, mida pole üldse palju. Saame rahus luuletusi juurde õppida ja korrata.

Seoses luuletusega "Ladybird, ladybird, fly away home", kus lõpus on inglisekeelsed ilmakaarte nimetused, õppisime ka eestikeelsed selgeks. 

Meie sünnituskallakuga koduõpe kaldus neljapäeval ikka päris ära. Hommikul helistas üks tädi ja tahtis emmega rääkida rasedajuttu. Lapsed fikseerisid ära sõna "rasedustest" ja küsisid pärast selle kohta. Ma siis seletasin, et mida ja kuidas. Musja teatas selle peale, et "aa, kui tuleb üks kriips, siis on üks inimene ja kui on kaks kriipsu, siis on neid kaks". Ma kahtlesin seepeale, et ei tea ikka, kuidas sinna pisikese testiriba peale kõik need kaksikud ja kolmikud jnekud ära mahuvad.

Siis tahtsid lapsed teada, et kui väike tita tädil on kõhus. Võtsime ette suure pildiraamatu ja vaatasime kõik täpselt järele. Kuidas rakud kokku saavad ja poolduvad ja mis siis esimestena arenema hakkavad. Musja ütles küll "fuihh" mõne pildi peale ja teatas, et tema selline kole küll olla ei tahtnud, aga pärast ikka leppis. Siis ta tahtis teada, et kui valus see sünnitus ikka

on. Ma ütlesin talle, et see on pingutav nagu kõrgesse mäkke ronimine, aga kui tippu tahad jõuda ja sealt päikest tõusmas näha, siis millegipärast ei mõtle selle, et vahepeal jalad valutavad ja hingata ei jaksa jne. Ikka ronid edasi. 

Igal juhul pärast küsis Musja, et kas ma võiks nüüd natuke jälle seda toredat "Eesti rahva enneaegsete juttude raamatut" lugeda. Kõlab nagu sünnitusabi õpik:))

Ma lugesin siis "Tarka meest taskus".

Ja pärast luges Musja ise "Sirlit ja Siimu". Hästi ilmekalt, nii et kõigile meeldis.

Mart seadis end laua taha kuulama ja sirgeldas samal ajal mõned temaatilised pildid.

            Ja õhtul hakkas LUND sadama!!!

Algul tegime ühe,

                   siis teise lumememme.

Jeerum, ma pold 25 aastat lumememme teinud. No oli tore.