Ikka tasemest ja kevadest.

Selkorral läkski tasemetööndusega nõnda, et kuna Musjal oli nina mitu päeva verd jooksnud, siis ma teda Tartusse ei saatnud. Küll aga kütsime Riikliku Eksami jne komisjoni lehelt teha eelmiste aastate töid. Oi heldeke, no oli alles pusimist. Ja oli ikka küsimusi ja ettepanekuid.

Minu suureks üllatuseks ja mis seal salata, väikeseks häbiks oma teadmatuse kohta, selgus, et iga õppeaastat läbib mingi teema (?), millest ka emakeele töö lähtub. Ja näit. 2006. aasta tasemetööd läbis teema "Tööalane karjäär ja selle kujundamine":) Jutt ikka kolmandast klassist. Ja tekstid siis näit. Henry Fordist, kes juba väiksena unistas sellest, kuidas teha tõllast auto. Ja veike Henry mitte ainult ei unistanud, vaid aina kopsis oma töötoakeses, ajades naabreid närvi. Aga lõpuks hakkas autosid tegema ja sai rikkaks meheks. Vot nii.

Koduperenaise vääritust rollist ei kõssand ükski tekst ja õige ka. Pole siin midagi, et elad ja skpd ei tõsta. Ikka kasulik pead olema, olles koristaja, garderoobitädi, bussijuht, turvamees või kokk. Kuldsetel 70ndatel oleks seal reas olnud ilmselt ka kosmonaudi ja tehasetöölise amet. Ja üldse polnud midagi öeldud praeguse ühiskonna väärikaimate ametite - pankuri ja ärimehe kohta. Võib-olla peeti neid sõnu liiga raskeks kirjutada.

Igal juhul nukerdas meie karjäärist ja selle kujundamisest mitte midagi teadev lapsuke need tööd ära, aga positiivse tulemuse sai kätte küll. Mõni läks paremini (hindele 5), mõni kehvemini (hindele 3), aga tundub, et tase on saavutet.

Üleüldises õpituhinas tahtsid ka Hella ja Mart natuke taset saada ja andsin neile kätte suured toredad waldrofvihikud. Hella kriipseldas lihtsalt rõõmuga, Mardiga tegime vormijoonistust. Oi, kuidas see Mardile meeldis. Muudkui tegi ja tegi. Ja ma hakkasin juba kartma, kui pool vihikut täis sai. Siis palusin tal puhata, aga ta küsis mõne aja pärast häbelikult, et kas pärastlõunati ja õhtuti võib ka vormijoonistust teha. Raske südamega lubasin. Mart oli õnnelik.

Siis läks Musja linna tibidega sotsialiseeruma, aga meie panime aias asju kasvama ja rohisime välja, mis vales kohas kasvab. Hella ja Mart on mõlemad maal sündinud ja kasvanud ja eriti tore tunne on nendega õues olla. Nad kohe mõnulevad, kui käsi on mullas ja saab toimetada. Hellake on meie pere lastest esimene Tõeline Rohusööja. Pidevalt on naat või nurmenukk hambus:)

Tasemetööst.

Oleme nüüd teinud läbi mõned tasemetööd ja ausalt öelda suureneb mu vastumeelsus selle ürituse suhtes. Eriti jaburad on keeletööd. Enamasti on ette antud mingi tekst, mida lapsuke peab siis lugema ja vastama teksti lõpus olevatele küsimustele. Küsimused on kõik pisut nagu riuklikud, et last segadusse ajada, aga kuis muud moodi ikka aru saada, kas see laps oskab või ei oska FUNKTSIONAALSELT lugeda. Kuuldavasti on see mingi tänapäeva popp probleem, et laps loeb sõna kokku, lause ka, aga muhvigi jutu sisust aru ei saa. Kuidas seda arusaama säändne töö peaks ergutama, ei mõista.

Kogu see värk on üles ehitet lünkade täitmisele, kaalul on iga jumala suur täht ja punkt ja isegi oskus õigelt-mitteõigelt tekst maha kirjutada.

Kuuldatavasti on õpetajad dresseerinud koolis lapsi viimaste kuude jooksul tõhusalt, püüdes ära arvata, et milline "eluline" kiiks sel aastal võiks tasemetöös olla. Kas dialoog, kuidas laps helistab päästametisse ja teatab tulekahjust või hoopis retsept metsarahva kohvikust, kus tuleb aru saada, mitu karu ja hüljest kooki küpsetab. Oleme Musjaga vaadanud, et üks tähtsaim küsimus, mida pea iga  selline "teadmiste kontrolli töö" sisaldab, on päästeameti telefoninumbri teadmine. Sest eeldus on, et tavaline tänapäeva laps ei oska juhendamise ja päästmiseta ei pindu sõrmest võtta ega vanaema kukkumise korral emale helistada. Kõige kindlam on loota päästeteenistusele, aga see selleks...

Ma ei teagi, et mis taset see töö siis õieti näitab. Korraliku koolitüdruku lüngtäitmistaset kindlasti. Oskust iseseisvalt kainest bürokraatlikust tekstist ja käsutäitmisest aru saada, seda ka kindlasti. Kirjutamisoskust ja loovust küll mitte.

Mina laseks lastel ühe loo kirjutada ja vaataks siis taset. Siuke pisike armas lugu sellest, mis lapsele lähedane ja tuleb südamest. Saab rahus sõnu kasutada, oma mõtteid kirja panna ja ühtlasi selgub ka, kas oskab pliiatsit õigetpidi käes hoida.

Iseasi, et sellist asja on raske hinnata.

Ja jälle dikteerib number selle, mida ja kuidas meie lapsed peavad koolis tegema.

Kakaost ja maailmamerest.

Mart piima ei joo. Aga kakod joob. Ja viimasel ajal ongi mingi pidev kakaoteema majas. Selle nimel minnakse iga kell piima järele ja ollakse valmis tasse pesema, rääkimata ise pulbri ja suhkru kokkusegamisest. Minu töö on suurest purgist paras hulk piima soojaks teha.

Ainus paha asi ürituse juures on see, et Hella tahab kakaod juua kõrrega nagu mahla. Ma siis ikka räägin, et ok, jahutame kakao maha ja siis võid kõrrega juua, aga ikka kipub olema, et seltsimehed laua taga tõmbavad kõrrega kuuma jooki sisse.

Täna hommikul pidasin siis lastele loengu teemal - plastmass, kuum söök/jook selle sees, kahjulike aineosakeste eraldumine, tehisnaishormoonid, maailmameri ja viljatus. Mitte et selle viimasega siin majas probleeme oleks:) Aga lastele avaldas räägitu mõju. 

Mart lubas, et ta enam kunagi ühegi plastmasstaldriku peale kuuma vorsti ei pane, kuuma kakao joomisest kõrrega rääkimata. Musja lubas ka. Hella ei saanud mõhkugi aru.

Üks määratlus kevade kohta on veel. See on siis, kui batuut välja tuuakse:)

Rate ja teised.

Täna, peale pikemaajalist suhtlemist kunstiringi ja võimlemise sõbrannadega, teatas Musja, et olgu ma nüüd nii kena ja tehku talle Rate konto, ostku Mobiil ja hankigu Pangakaart. Sest selline varustus on olemas IGAL endast lugupidaval 9-aastasel tibil. Ainult temal pole ja kuidas ta nüüd oma sõpradega suhelda saab. Ma pakkusin välja, et näiteks kunstiringis ja võimlemistrennis. Musja teatas seepeale, et ma ei saa üldse asjadest aru. Keeras selja ja kõndis minema.

Siin ma nüüd olen, selline vanamoodne ja mõttetu emme, kel ausalt öelda pole aimugi, kust seda Ratet saab. Mobiili järgi puudub igasugune vajadus ja ta kütab laste ajusid kuumaks. Ja pangakaart - jeerum, milline suurepärane suhtlemisallikas...

Ja tundub, et see, mida antroposoofid nimetavad rubikoniks, on nüüd käes.

Aiatööd.

Vesise ja lödise talve järel otsustas pereisa, et õu tahab kuivendamissüsteemi ja maja ümber vaja kaevata kraav. Ja lubas kaevamise eest 25. krooni jooksev meeter. Meie Reks, keda väga huvitavad rahaküsimused, haaras kohe härjal sarvis e labidal varrest ja kukkus kaevama. Ei oskagi arvata, et mitmed sajad tema kätest juba läbi on jooksnud...

Suurem kaevetöö tuli isakesel endal kopa abiga ära sooritada. Oijah.

Kopp oli muidu ilusat kollast värvi nagu meie maja. Aga õu on nüüd nagu ülesküntud uudismaa. Ehkki - nagu väidavad autoriteetsed allikad - täiesti niiskuskindel, kuna kraavi põhjas asub TORU.

Iluaiandust selle mulla, mägede ja orgude keskel on nagu on. Aga natuke ikka on:)

Tantsud.

Laupäeval käisime Tallinnas tantsuvõistlustel. Lastest olid kaasas Musja, Osvald ja Annika. Ja nad olid tõsiselt šokeeritud, kui Õismäed nägid. Kõik need majad. Ja veel maju. Ja siis veel maju.

Ja keset maju üks veike jõle koolimaja. Mille akendest vaatasid sisse suured majad.

Võimla oli umbne ja rahvast oli murdu. Aga lapsed olid kõik armsad ja tantsisid tublisti.

Meie omad olid esmakordselt 4 tantsu voorus, mis tähendab, et enne võistlesid 2, nüüd 4 tantsuga - aeglane valss, samba, tša-tša-tša, quick-step. Ja esimese korra kohta läks kenasti, veerandfinaalist pääsesid poolfinaali. Finaal alles ootab ees:)

Koduõpe kulgeb vaatamata sissetungivale kevadele. Musjat ähvardavad tasemetööd matemaatikas ja emakeeles. Mitte et me nende ees hirmu tunneks, aga mõnda aega oleme ikka hoolsasti arvutanud ja eesti keeles igasuguseid asjandusi teinud. 

Ja lõõgastub Musja loodusõpetusega. Ikka selle õpiku ja töövihikuga, mis kusagilt meile saladuslikul kombel on ilmunud. Kahepaiksed ja selgroogsed ja -rootud ja kalad ja roomajad oma munadega. Ikka veerand õpikut korraga, on meie norm:) 

Ja teema täiesti asjakohane, kuna õues möllab loodus ühes kõige elavaga, milles oma osa ka kahepaiksetel ja roomajatel. Selgroogsetest rääkimata.

Mardi ja Hella huviobjektiks on selgrootud ja eriti nende alamklass - vihmaussid. Neil päevil, kui pereema koduõpetaja hing on rebitud lõhki ja võidu saab aiapidaja oma, on lapsukestel palju rõõmu igast ussikesest, kes nina lillepeenrast välja pistab. Ikka sellised paksud ja rasvased. Neid annab ühest peenrast teise tassida. Ja sikutada pisut pikemaks...

Võib neid ka lihtsalt silitada.

Mardi isikliku arengu teel on uus tähis.

Seda on taaskord paremini öelnud Luuletaja, kui minu nõder sulg seda suudaks:

Ma seon ise kingapaela

Ma saan ise salli kaela

Kõrv lä´eb kõpsti kõrvikusse

Sõrm lä´eb supsti sõrmikusse.

Tuleb välja küll.

Jälle meie Juhan laulab.

Pärnus toimus Muusikamoosi festival ja Juss laulis koos oma kooriga.

Kevad!

Kevad tuli meie kanti niimoodi! 

Reks tegi mingi fotokonkursi jaoks pilte ja loovutas mõne mulle ka. Näiteks sellise Reiu jõest.

Aga ühel eriliselt lumisel kevadpäeval käisime Jõulumäel. Õieti üheks ja ainsaks korraks see sel hooajal jäigi ja hea et niigi läks.


Kui pärast väsinult auto poole liikusime, siis meenusid Luuletaja read:

Talvel sõitsin suuskadega, suusad libisesed

Suvel sõitsin suuskadega, suusad krigisesid

Ei ole õigust maa peal

Talvel sõidad - libisevad

Suvel sõidad - krigisevad

************

Vägisi tahaks Luuletajat lohutada, et natuke õigust ikka veel on, sest ka kevadel libiseb teinekord päris hästi.