Detsembris.

Esimese poolaasta lõpp hakkab saabuma. Lastel käisid enne Soome iseseisvuspäeva korraks tunnistused ka kodus ära. Mardi tunnistusel olid praktiliselt ainult "väga head", mõni üksik "hea", Hellal olid need vist peaaegu pooleks ja Musjal oli ka mõni meie mõistes "rahuldav". Aineid, mille eest hindeid pandi, oli suht vähe ja iga aine hindamine jagunes omakorda 4ks - ülesande mõistmine, kaaslastega koostöö (?) ja veel kaks, mida ma ei suuda tuvastada. Eks Musja hinded olid sõtuvuses tema keeleoskusest, mis pole päris Mardi ja Hella tasemel. Väiksematel on koolivälist suhtlemist palju, ka sõbrad on soomekeelsed ja nende kõnekeel on ikka väga hea. Musja sõbrad on 2 eesti tüdrukut, aga eks temagi soome keel täieneb tasapisi. Usun, et just Musja saab soome koolist väga hea kogemuse teistsuguste inimeste ja keskkonna suhtes. Ta on sellises eas, kus hinnatakse ja analüüsitakse palju ja minu rõõmuks oskab ta hästi võrrelda oma senist kogemust Eesti kooli ja Soome kooli vahel. Kusjuures mitte alati pole see Soome kooli kasuks. Näiteks ütleb ta, et inglise keel on väga nõrk ja et mõni õpetaja ei suuda tagada klassis head tööõhkkonda. Noh, tõttöelda ka Eestis ei suutnud... Musja jaoks on täiesti uus kogemus teiste rahvustega suhtlemine. Minu loogika järgi ei peaks saama inimesi rahvuse järgi kuidagi iseloomustada, aga Musja väidab, et saab küll ja mõne suhtes on ta ikka väga kriitiline. Nojah, Eestis ta vaevalt niipea mõne hiinlase, tailase, mustanahalise või araablasega kokku puutub, nii et ainult kasuks. Mart käib poistega hokivõistlustel ja tal on mitmeid sõpru, kellel külas käia. Eile käis sünnipäeval ka. Hoki tähendab lõputut seltsielu, isad ja emad on haaratud üritusse, käivad võistlustel kaasa elamas ja kui järjekordne matš on meie linnas, siis peavad vanemad kohvikut pidama või käima kohtunikel abiks vm. Mina olen õnneks pääsenud, aga isake on meil üsna hõivatud ja palub vahel Mardilt luba mõni võistlus vahele jätta. Hellake käib koolis nii suure rõõmuga, et ma kohe ei teagi, kuidas teda jälle koduõppele jätta. Ehh... nali, tegelikult tean ikka küll. Ja lapsed teavad ka, et järgmisest aastast oleme Eestis tagasi. Kui midagi ei muutu. Kui näiteks Musja ei armu mõnesse soome poissi ja keeldub tagasi minemast:)

Logistikast.

Kuna õues on pakane ja miinuseid hommikuti suisa 20 ligi, siis on mul jälle austav ema-taksojuhi roll. Isake katsetab hommikuti enne tööleminekut (no tema läheb muidugi rattaga!), et kas meie auto ärkab elule või ei. Siiani on ärganud ja meid truult teeninud. Aga jah, lapsi tuleb päeva peale ikka mitu ringi viia-tuua. Kool algab vaid paaril päeval kõigil ühel ajal kell 8. Enamasti on ikka nii, et Musja peab 8st kohal olema ja nooremad kell 9. Tänagi oli nii. Minu suureks imestuseks sõitis autotee kõrval kooli lähedal terve hulk lapsi ratastega kooli poole. Sallid ümber suu, kilepüksid jalas... no ma ei tea. Meie tibi ei saa mütsigi pähe pandud, sest hoole ja armastusega hommikul valmistatud soeng läheb segi. Täna oli tal kehaline kasvatus ja siis oli vaja riidest ketsidega kooli minna, sest koolikott on nii pisike (ma ütleks ridikül), et vahetusjalatsid sinna ei mahuks. Eile, kui käisin Mardil ja Hellal päeval koolis vastas, lugesin ära, et nende "parklas" oli oma sadakond jalgratast. Mis tähendab, et need algkoolilapsed (kuni vanuses 12) tulid kõik kooli ratastega - lume ja alla-kümne-kraadiga. Meie lapsed muidugi väidavad, et keegi ei tule nii kaugelt, nagu meie, st nats üle 3 km. Et kõik tulevad kõrvalmajadest. Ma ei tea, aga igal juhul on see selline fenomen, mida ma jätkuvalt imestan ja imetlen.

Enne jõulukuud.

Kribinal-krõbinal jõulu ja aastavahetuse ja uue kevade ja suve poole. Nii see eluke meil veereb rõemsaste. Mina olen viimasel ajal kibe käsitöönäpp. Koon muidugist. Aga kuna Hellakese balletistuudiol on homme suur etendus, siis sellega seoses olen valmistanud ka tema kostüümi. Nad on luigekesed (no ikka need Tšaikovski omad), kellele valge trikoo peale käib suleline rinnakaunistus ja pähe siuke sulgedega peaehe. Lisaks tuli tüllist seelikule litreid peale tikkida. Nende sulendustega olen tegelenud kaks nädalavahetust sellal, kui Hella ise tantsutunnis on. Õmblesime ja kleepisime seal teiste emadega. Teised pidasid mokalaata, mina igaks juhuks kuulasin. Täitsa tore oli nö naturale kuulata soome emmede muresid ja rõõme. Et kuidas keegi on sünnitanud ja milliseid kannatusi sellega seoses kogenud. Ja kellel sünnivad ainult tüdrukud ja kellel ainult poisid jne. Soomes on rõõmustavalt palju lasterikkaid ja nooruslikke emasid, nii et ma tundsin end päris omasuguste keskel. Kooliga on nii, et lapsed ei taha hommikuti kuidagi sinna minna. Muudkui mõtlevad igasuguseid põhjendusi välja a´la kõht valutab, süda on paha, pea valutab, et saaks koju jääda üks päevake. Ja ehk ka teine, et "haigus" tõepärasem paistaks. Ma vahel luban ka, mis seal pattu salata. Samas sunnin end ikka järjekindlaks, isegi kui motivatsioon kaob käest. Ja mõtlen üha rohkem Eesti ja koduõppe peale. Mitte et lastel koolis midagi häda oleks. Ei, kõik on ok. Neil on sõbrad ja õpetajad on väga head ja toredad ja kooli üritused on vahvad ja isegi hindeid ei panda. Aga ikkagi... on kodus parem lapsel olla. Aga ma ei lase neil koduõppemõttetel endast väga võitu saada ja võtan rahulikult, üks samm korraga.

Sügisene.

Ma parem ei vaatagi, millal viimane sissekanne blogisse sai tehtud. Karta on, et ammu... Aga iseenda distsiplineerimiseks püüan siiski järjekindel olla ja mitte lõpetada. Seda enam, et tagantjärele on selline ülestähenduste vorm ütlemata tänulik lugemine. Näed, kuidas lapsed kasvavad ja meenuvad unustatud seigad. Viimasel ajal olen iseäranis palju mõelnud sellele, kuidas lapsed suureks saavad. Et milline rõõm ja kurbus see kokku on. Kui nad on su kõrval, siis tundub, et nii jääb see igaveseks. Argipäevased suhted ja sebimised, kiirustamised ja muu selline on tegelikult hindamatu väärtusega hetkede kogum, mis ei kordu iial ja hiljem vaatad sellele heldimusega. Ilmselt tänu sellele, et mul on suuri ja väikseid, saan võimaluse väikesi näha teise pilguga, nendega koosoldud aega rohkem ja paremini hinnata. Samas visklen pidevalt igasuguste dilemmade vahel - kas Aadu lasteaeda või mitte, kas Eestis või Soomes, kas kooli või koduõpe, kas vabadus või turvaline ja äraproovitud...??? Õnneks käib elu arvestus meil praegu õppeaastate kaupa ja hetkeseis on paigal kuni kevadeni. Siis vaatame edasi. Olen jätkuvalt eesti keele õpetaja oma ja mõnede teiste siinelavate perede lastele. Sel aastal hakkasin suuremate õpilastega tegema eraldi kirjanduse ja keeletunde. Olen selle otsusega väga rahul. Tellisin Eestist materjalid, millest keele omad maksis Soome kool ära, kirjanduse omi mitte, need jäid perede kanda. Õnneks polnud keegi maksmise vastu. Soome pool põhjendas, et riigi poolt pakutakse emakeelt ja kirjandus sinna alla ei kvalifitseeru. No see oli minu jaoks natuke ebaloogiline, aga olgu sellega. Nüüd saame mõnusalt rääkida kirjandusest ja kirjandeid kirjutada. Seda viimast tegime muidugi ka varem. Ja keeletunnis on võimalik rohkem õigekirjale jms-le keskenduda. Siiani püüdsin neid kahte asja kuidagi miksida. Kui muidu saime kokku üks kord nädalas korraga poolteist tundi, siis nüüd on see aeg kaks korda 1 tundi nädalas. Olen väga õnnelik, et saan Musjat ise õpetada. Ka Mart käib meie tunnis, kuna temavanuste rühma eraldi pole. Mõtlesin, et see on parem variant, kui ta päris algklassilastega kokku panna, kes alles õpivad lugema-kirjutama. Ja suuremate hulgas töötamine pigem tõmbab ju edasi. Muudest ainetest on Musjale kõige raskem usuõpetus. Teksti on palju ja kõigest ei saa ta aru ja on aeg-ajalt päris meeleheitel. Aga tööd on läinud hästi, nii et küllap lõpuks tuleb see õppimine keeleoskusele ainult kasuks. Me oleme ikka püüdnud utsitada, et Musja ka endale mõne trenni leiaks, aga ei ole see siiani õnnestunud. Ta väidab, et rattaga kooli ja tagasi (kokku üle 6 km) on piisav kehaline koormus. Nüüd hakkas üks suurem klassi tüdruk nende klassi omadele tantsutrenni tegema ja Musjake on väga häpi seal käies. Nii et taaskord on mu palvetele vastatud...:)

Pisut bitšidest.

Musja rääkis mulle eile huvitavat asja. Esialgu mainis, et Eestis on tüdrukud palju bitšimad kui Soomes. Ma ei saanud kohe aru, see "bitš" on jälle üks selline uue aja slängisõna, mille täpsem sisu on mulle hämaraks jäänud. Musja siis täpsustas, et bitš on ilus, aga suht ülbe tüdruk. Ja ütles, et Soomes on tüdrukud üksteise vastu head isegi siis, kui nad üksteisele ei meeldi. Ei hakata mõnitama või muud moodi ahistama, kui teine närvidele käib. Aga Eesti koolist oli tal tuua näide (oma Eesti sõprade klassist), kus põhikooli lõpuklassi tüdruk surus noorema tüdruku nurka ja ähvardas, et see ei tohi teatud poistega suhelda. Samas usun, et koolikiusamist on ka Soomes, võib-olla seda pole nii palju ja ei paista nii välja. Igal juhul esialgu pole Musja sellega ei otseselt ega kaudselt kokku puutunud. Kõik on kõigi vastu sallivad ja sõbralikud. Mis on tore.

Oktoober.

Nüüd on lapsed kontrolltöid teinud ja hindeid ka saanud. Mõelda ometi - hinded Soome koolis, see on eksootika! Neid ei saa tihti ja palju, nii et seda enam on iga antud numbrike hindamatu väärtusega. Kõigepealt sai Musja matemaatika eesti 9+ ja loodusloos 8 (10-palli süsteemis) Siis tuli üks hirmusraske kontrolltöö usundiloos, mille hinnet pole veel teada. Selle töö juures oli märkimisväärne see, et Musja õppis seda nagu hiinakeelset lugulaulu pähe, kuna mõisted ja sõnad olid enamikus täiesti võõrad. Samas tuleb selline töö kasuks sõnavara laiendamisele ja keeleoskusele, sellega oli ta ise ka nõus. Sest tegelikult on Musja suurim probleem praegu siiski suhteliselt ebapiisav soome keele oskus, mis takistab vabalt suhtlemast klassikaaslastega. Õnneks on tal olemas 2 eesti tüdrukut, kellega käib hoogne seltsielu, aga ta tahaks suhelda rohkem ka soome lastega. Oleme lohutanud, et keel tuleb ajaga ja tegelikult on ta praegu juba selle 1,5 kuu jooksul, mis ta soomlaste klassis olnud, palju juurde õppinud. Mart on saanud protsente ja punkte:) Näiteks sai ta rootsi keele töös 35-st punktist 32. Ja äidinkieles (haa!! soome keeles) sai 11-st punktist 10. Igal juhul mulle see punktide ja numbrite värk täitsa meeldib, sest neid saab nii harva ja need kinnitavad, et mu lapsed funkavad heaste:) Hellake pole hindeid saanud. Tema muudkui kirjutab ja arvutab rõõmsalt. Enamiku ajast on ta oma soome põhiklassis ja ettevalmistavas teeb natuke soome keelt. Mis tähendab ühtlasi, et tal on hulganisti õpetajaid, kuna siin koolis on algklassides lisaks klassi- ehk põhiõpetajale veel 1-2 abiõpetajat. Sel nädalal käivad esimese klassi õpilased iga päev ujumas. Poole 12 paiku võtavad oma kotid ja kõnnivad ca 15 minutit ujulasse ja hiljem poole 2st tagasi. Igal juhul eile ütles Hella, et see oli tema kõige toredam koolipäev. Seda on ta ennegi öelnud... Hellal on palju sõpru - väikesi toredaid tüdrukuid tema lasteaiast. Eile, kui käisin tal ujulas vastas, siis seisis ta ühe samasuguse pisikese ja suurte silmadega tüdrukuga vastakuti, vaatasid üksteisele sügavalt silma ja arutasid, et mis värvi neil silmad on. Ja jõudsid järeldusele, et ühte värvi:) Aadu on ikka koduloomake ja soome keelt ei tea rohkem, kui möödaminnes külge jääb. Mida mõnest laulust või omavahel räägitust kuuleb. Eks seda on juba natuke. Kui Musja ütleb Aadule, et räägi soome keeles, siis Aadu hüüab "Torstai!" Aga jah, muidu ootame vaheaega, mis algab juba järgmisel nädalal ja mis tähendab ühtlasi seda, et juba sel reedel sõidame Eestisse. Lastel on kokku pandud tihe programm, kuhu nad jõuda ja kellega kokku saada tahaks. Nii palju, kui mina aru olen saanud, näiteks Musja koju ei jõuagi, ta üritab mulle siin mingeid kohtumisaegu määrata, et millal ja kuhu pean talle vahetusriided tooma... no igal juhul väga metsik.

Rahvaste sõpruse päevast ja muust ka natuke.

Täna oli laste koolis rahvaste sõpruse päev, no midagi sellist igal juhul, isegi kui nimetus pole täpne. Kuna ka mina eesti keele õpetajana olin kutsutud lastele toeks olema, siis vähkresin poolest hommikust saati voodis ja mõtlesin, milline rõivas näeks seljas piisavalt soliidne välja ja teiseks kordasin oma lemmikluuletuse esimest kahte salmi. No ikka selle "Metsataadi" omi... Ärkasin varavalges (st enne poolt üheksat), ajasin Aadu üles, panime paremad riided selga ja suundusime koolimajja. Saalis oli juba terve rivi sõbralikke rahvusi, mitmetel ka emakeeleõpetajad kaasas. Esindet olid hiina, afganistani, sudaani, araabia, inglise, walesi, ameerika, rootsi jt keeled. Harjutati otse mikrofoni sisse "Tere hommikust" oma keeles ütlemist ja minu Hellake ütles nii kena, tugeva ja selge häälega:) Ja siis hakkasid lapsed saali voolama... ikka klass klassi järel, tuli ja istusid väga organiseeritult põrandale maha. Ridade kaupa, ma ei teagi, mis väega see oli saavutatud, aga read oli sirged ja ca 500 last istusid kõik kenasti üksteise kõrval. Tore vaatepilt oli. Ja algaski pihta. Kosovo õpetaja, kelle soome keel oli väga ladus, tegi sissejuhatuse keelte ja rahvaste paljususe kohta, pisut rääkis ka enda elust. Ja siis tulid need "tere hommikud" umbes 10-12 keeles. Hella pidas vastu. Ahjah, Mart va luuser, ütles, et tema ei taha rahva ette tulla ja ma ei sundinud ka. Siis lauldi araabia ja serbia keeles ja siis tuli meie luuledebüüt. Panin Aadu sülest ja astusin vapralt rahva ette, Hella tuli mu kõrvale ja meile anti mikrofon. Kuna Hellal oli tervitamine nii kenasti ja kõvasti välja tulnud, siis hoidsin mikrit tema suu ees, et ise pobisen kõrvalt ja aitan lihtsalt sõnade meelespidamisega. Alustasime ja siis - kõmm! viskas Hellakese närv üles. Ta läks näost punaseks, hakkas nutma või naerma, täpselt oli võimatu aru saada, et mis see oli ja keeras pea mulle sülle. Sain aru, et edasi pean üksi hakkama saama. Võtsin täiesti rahulikult mikrofoni ja elukutselise luulelugeja häälega lugesin kaks salmi. Esimeste sõnade "Oli mets ja metsas talu" jäi saal hiirvaikseks. Mõtlesin pärast, et ju see oli eesti ja soome keelte sarnasuse pärast, lapsed jahmusid, et mis värk selle eesti keelega on! Edasi oli ikka erinevaid sõnu ka:) Aga mööda ta sai. Hiljem mõtlesin, et selline pisiasi tegelikult, üks luuletus lastele lugeda, aga meie jaoks oli see päris suur üleelamine. Tegelikult olin ma noorest peast paras esinemisfoobik. Mäletan, et mu klassikaaslased hakkasid alati mühisema ja kahisema, kui mind klassi ette kutsuti, sest sain ikka mõne susserdusega hakkama ja ise põdesin hullult. Aga tundub, et aastapikkused esinemised naisteringis ja oma laste õpetamine on andnud positiivseid impulsse arenguks:) Muidu on elu kiire ja omas rütmis. Mõni päev läheb kole pikaks, eriti Mardil, kes on end trennide ja muusikakooli külge haakinud. Muideks, Mart vahetas muusikakoolis eriala ja õpib nüüd trumme. Ausõna, mina ei julge seda meie Eesti tšelloõpetajale öeldagi, vaene Ira. Aga trummid olid Mardi kindel soov ja tahtmine ja mina laste tahtele vastu ei astu. Hellake käib ikka balletis ja on nüüd siis ka ametlikult muusikakoolis viiuliõpilane. Kusjuures läbis kevadel konkursi, millest nii mõnigi tuttav läbi kukkus, nagu hiljem välja tuli. Siinne konkurss oli Eesti omast erinev. Ei mingit ettevalmistust ja pisi-pisikest dressuuri. Läksime kohale, kutsuti klassi ja midagi seal sees tehti. Aga mida, seda ma päris hästi ei teagi. Hella ütles, et lasti plaksutada ja patsutada ja koputada. No igal juhul läks läbi ja meie usinad Suzuki-õpingud kannavad vilja, sest praegu on Hellal hea võte ja lood saavad ruttu selgeks.

Tundub, et ma õppisin nüüd ka pilti lisama. Taandridadega on endiselt nõrk seis. Ok, teine pilt maandus teksti ette, aga parem ikka kui päris ilma:)

Uued algused.

Läks jälle käima! See kooliaasta. Saabusime Soome kolmes osas - kõigepealt isake tööpostile, siis suuremad koolilapsed ja lõpuks mina tibudega. Venitasin, mis ma venitasin, aga lõpuks pidin pakkima asjad ja teele asuma. Oi, kuidas ei tahtnud jätta seda suvist maakodu ühes kõigega, mis maa seest välja kasvas ja mida suvi otsa oodanud olin... Türgi ube ei jõudnudki ära oodata, rääkimata õuntest. Aga mis siin ikka end haletseda. Lapsi ootas kool ja tuli tulla. Kõigel on kõigega seos ja päris vaba olla ma veel ei oska. Hellake on nüüd koolitüdruk. Kuna mulle käib hullusti vastu see kooli alguse retoorika, a´la "oi, kas sina lähed nüüd kooli tarkust saama" ja "koolitee - kõigi teede algus on see", siis ei teinud me sellest kooliminekust suuremat numbrit. Mulle meeldivad sujuvad ja orgaanilised üleminekud ja nädal peale ametlikku koolialgust siin Soomes, siis kui me kohale jõudsime, paningi Hellale ranitsa selga ja viisin kooli oma klassi. Ma pole kindel, kas ta üldse teab, et ta koolis käib. Ehh, nali. Aga tegelikult on Hella jaoks põhiline muutus võrreldes eelmise aastaga see, et nüüd siseneb koolimajja teisest uksest kui eelmisel aastal, kui ta eelkoolis käis. Mart ja Musja on nüüd Soome tavaklassides. Esimesed päevad ja nädalad testisin ikka väikse hirmuga nende nägusid ja meeleolusid peale kooli, et kuidas on ja kas ikka on? Aga nad on rõõmsad ja rahulolevad. Ja mina jätkuvalt imestan Soome kooli üle. Et kuidas neil õnnestub hoida lapsed sellises toonuses, et nad tulevad koolist rõõmsatena koju ja ainsad tumedad toonid on nende endi siseheitlused, no näiteks Musja stiilis "miks mul selline kole nina peab olema?" või Mardi stiilis "miks sa ei osta mulle kreemisaia?"

Soojenduseks:)

http://perekodu.ee/kool/9A7B/

Üks hale lugemine.

Mul õnnestus haigeks jääda. Kohe nii, nagu pole aastaid olnud. Et oli kõrge palavik, mis lihtsalt istus ühe koha peal ja näidanud mingeid väsimise märke enne, kui kukkus nädal ja 1 päev. Aga siis ta lihtsalt lahkus. Ja oli selge, et jään ellu:) Selles viimases ilmselt mu armas abikaas juba kahtles, sest tema, vaene mees, ei osanud minusuguse kangekaelse haigega midagi mõistlikku peale hakata. Noh, et ei võta rohtu - järelikult kas tahab üldse terveks saada...? Aga tegelikult tahtsin kirjutada oma kogemusest lastega suhtlemisest haiguse ajal. Nagu olen ikka vihjanud, on meie Musjake üks eeskujulik pubekas, nagu raamatulehekülgedelt maha astnud. Elab mingisuguses oma ilmas, kuhu meid ei lasta ja kust ta aeg-ajalt ise välja piilub. Mina olen aru saanud, et selles maailmas tuleb igal hommikul juukseid pesta ja seal tegutsevad poisid bändist nimega One Direction. Nojah. Haiguse ajal lebasin muudkui oma paksude tekkida all ja vahel käisid kodakondsed mind siis lõbustamas või vastasid kutsele aidata mõni ravum või tee kokku keerata. Ükspäev tahtsin midagi Musjalt (kõrvalttoast) ja kutsusin teda, ta ei kuulnud. Kutsusin veel, ikka ei kuulnud. Siis helistasin esimest korda - lasin kutsuda natuke ja kuulsin siis, et Musja ütleb "halloo!" Panin toru ära, lootes, et ta mõistab emakese soovi midagi öelda ja tuleb küsima. Ootasin, ei tulnud. Helistasin veel kord. Kordus esimene stseen, Musja jälle hallootamas. Helistasin veel kolmandat korda ja jälle sama lugu. Olin päris kuri juba ja helistasin neljandat korda, kui ta jälle toru võttis, siis ütlesin, et "tule siia!" Ja siis ta lõpuks tuli, näol ilmsüüta pilk, et miks ma talle ometi kogu aeg helistan ja ei räägi. Küsisin, et kas sa ei arvanud, et äkki on mul midagi vaja. Ta ajas silmad suureks ja ütles, et ei tulnud selle pealegi. Ta oli arvanud, et väikesed mängivad minu telefoniga... Järgmisel päeval kordasin sama katset Mardiga. Jälle ei kuulnud nad mu hüüdmist alumisele korrusele, võtsin siis telefoni ja helistasin Mardi numbrile. Kuulsin, et all helises. Ja hopp-hopp, oli Mart paari sammuga trepist üleval minu toas ja küsis, et "noh, mis Sul vaja?". Olin nii õnnelik, et vähemalt tema veel ei ole pubekas. Või blondiin. Või mõlemat. Aga sümptom, mis mul ikka ja jälle aina hullemaks muutub, on see, et vesistan iga jumala asja peale. Veel enne haigust käisin koolis õpetajate toas Mardi õpetajaga rääkimas. Meie vestluse ajal tuli õpetajale teade, et ühel tema klassi poisil on juhtunud mingi õnnetus ja ta ootab õpetajate toa ees. Me rääkisime oma jutud lõpuni ja siis lahkusin ja nägingi seda poissi. Pisike 10-aastane poisike istus toolil, silmad nutust punased...Ja mulle polegi rohkem vaja. Ma ei tea, kuidas ma saaksin koolis töötada! Ja ükspäev nägin poekassas arvet makstes, kuidas jalgrattur oli autole ette jäänud ja kiirabi tõstis teda kanderaamiga peale. Mina jälle sealsamas kassas, silmad vees. Ja haiguse ajal oli nii, et Aaduke jooksis mingi hetkel kokku. Nad mängisid kogu aeg kenasti, aga ühel hetkel ei mõistnud teda keegi ja tema teisi ja ta hakkas lihtsalt lõhkuma. Ja karjuma. Ja siis ma kuulasin seda oma tekkide alt ja mul hakkas tast nii kahju. Tõusin istukile ja kutsusin teda läbi enda nutu, et "tule emme sülle!". Ta tuligi ja rahunes kiirelt maha ja nutsime siis natuke koos. Ja siis ühel hetkel ajas jala alla ja hakkas organiseerima. "Nii, emme, nüüd toome Sulle vett ja pareme terad sisse. Nii, mis terasid Sa tahad?". See oli jube armas. Ta tõeliselt tahtis aidata ja jäljendas teisi. Aga nüüd on ka meil kevad ja toomingad lähevad kohe õide. Olen lapsi õpetanud sööma võilillelehti, õisi veel pole, ja vaarikalehti ja kortslehti ja sõstralehti. Tore roheline aeg!

Pisut reisimisest.

Jälle jäänud pikem vahe sisse mul selle blogimisega. Kui allesjäänud fännklubi ei meenutaks, et "kirjuta ikka ka midagi!", siis ei tea, kas endal tulekski meelde miskit kirja panna. Meelde ju tuleks, aga kas ka tegudeni jõuaks...Praegugi on nii, et nii kui arvuti taha istun, ronib Aadu selga või halvemal juhul lihtsalt keerab kusagil mingit jama kokku ja röögib natuke. Minu meelest mõjub ema arvuti taga lastele täiesti laastavalt. Kenasti mängivatest lastest saavad riiakad paharetid, kellele ei piisa enam üksteise seltskonnast, vaid kes peavad üksteist kiusama ja igati ema tähelepanu nõudma. Muidu on meil endiselt kõik hästi. Lihavõtete ajal käisime Eestis. See pikk sõit sinna ja tagasi ajab natuke hulluks küll, samas ma pole kindel, et elades lõuna pool või suisa Helsingis, käiks me Eestis tihedamini. Sel pisut isoleeritud olekul päälinnast kaugemal on omad eelised, millest ei raatsiks ka loobuda, vist. Ja tegelikult 5-6-tunnisel autosõidul ka täiesti oma pedagoogiline külg olemas. Seltskond on sunnitud üksteisega arvestama, leiutama ühiseks meeldivaks olemiseks igasuguseid tegevusi ja vestluteemasid. Näiteks õppisime Hellaga teepikkuse jagamist. Hella ikka tahab teada, et kui palju on sõidetud ja kui palju veel sõita. Tegin siis nii, et 5-tunnine sõit võrdub 5 sõrme püsti. Kui pool tundi sai sõidetud, siis sain ühe sõrme kõverdada ja kui oli terve tund sõidetud, siis läks üks sõrm maha ja püsti jäi 4 sõrme jne. Sellise mõõtmise tulemusel läks sõit tegelikult päris kiiresti:) Aaduke kui kõige raskem punkt õnneks ikka magas nii edasi- kui tagasiteel vähemalt kolmandiku kuni pool teest. Hellal olid Eestis sünnipäevapidustused ja ta sai kingituseks Andrus Kivirähu "Kaelkirjaku" cd, mina ostsin pisut eesti muusikaplaate kaasa, neid siis tee peal kuulasimegi. "Kaelkirjak" oli muidugi menuk. Muudkui kuulasime ja kuulasime ja ikka naersime jälle samade kohtade peal. Harriet Toompere hääl oli eriline boonus veel tekstile juurde. Ja mul endal õnnestus nüüd ka rongisõit ära proovida. Käisin Helsingis eesti keele õpetajate seminaril. Startisin varavalges ehk kell 5.20, rong sõitis 4 tundi ja õhtul tagasi kell pool 7 ja jälle 4 tundi sõitu. Paras tööpäev loksuda, aga mul oli kaaslaseks Epp Petrone "Kas süda on ümmargune?" ja tagasiteel üks tore eesti keele õpetaja Vaasast, nii et pold hullu midagi. Üritus toimus Helsingi Eesti Majas või on see Tuglase selts (või äkki mõlemat?). Huvitavad loengud ja palju uusi inimesi, igal juhul olin rahul, et asja ette võtsin. Ja ju see siis on uus etapp mu elus. Olla Soomes eesti keele õpetaja. Soome riik väärtustab emakeelset õpet kõrgelt, kui ainult eestlastest lapsevanemad ka sellest aru saaks ja oma lastele selgeks teeks. Ühest ettekandest tuli näiteks välja, et kui laps on tugev oma emakeeles, siis on ka tema soome keel parem. Vastasel juhul hakkavad need keeled omavahel segunema ja siis pole kumbki päris õige. Minu lastel küll veel aktsenti pole, aga noh, ega me pole ju nii kaua veel soomekeelses keskonnas olnud. Ja kui peresisene keel on ikkagi eesti keel, küllap siis see püsib ka tugevana. Eile küsisin Mardilt, et kas ta tahaks praegu olla koduõppel Eestis. Mart mõtles ja ütles, et tahaks siin koolis käia. Küllap kordan ennast, aga Soome kool ongi nagu koduõpe. Ainult koolis. Ja ma üldse ei põe, et mu lapsed ei saa "konkurentsivõimelist põhiharidust". Kõige tähtsam on see, et nad on rõõmsad. Musja muidugi pole rõõmus, sest ta on üks pahur pubekas. Aga see on ka selline tasand, et tal on võimalik rahus olla pahur pubekas, saab end vabalt väljendada ja olla see, kes sisimas tunne olla tahaks, ehkki see kõrvalseisjaile alati kerge pole. Või nagu ta ükspäev Reinule traagiliselt hüüatas, kui see mingi naljaga üritas liginemiskatseid tütrele teha "No miks te ei lase mul rahus masenduses olla, vaid peate oma tobedaid nalju tegema!". Moi, moi! (Vabandust, et tekst kõik ühe pika joruna. Mina ei suuda nende tehnouuendustega kaasas käia. Kirjutades jätan ilusti taandread ja reavahed, aga kui panen publish post, siis kaob see kõik ära. Ja pilte ei oska ka enam panna. Sry.)

Kevad tuleb!

Ongi meil juba 7 kuud Soomes oldud. Päris naljakas tunne, sest pole kunagi varem ju nii kaua kodunt ja kodumaalt eemal olnud.
Nüüd, kus päike on kõrgel ja veed vulisevad, hakkab hinges kripeldama küll. Linnud ka muudkui laulavad. Et tahaks hakata seemneid varuma ja vaikselt peenarde tegemisele mõelda. Eks ma seemneid ostangi ja kindlasti panen maha ka. Ja mõte soojal suvel kodus maal olla, on ütlemata ahvatlev. Nojah, et siis ongi nagu kaks kodu - üks linnas Soomes ja teine maal Eestis. Elame nagu pursuid.
Rein mõtleb ka suvele ja sellele, et mida mesilastega peale hakata. Need sunnikud tahavad ju pidevat kantseldamist ja pealepassimist.
Lapsed on minu meelest hakanud pisut väsima. Nad pole haiged küll kordagi selle hooaja jooksul olnud, mõtlen sellist klassikalist köha-nohu moodi asja. Kõhuviirused on küll käinud siit üle, ikka päev ja korras. Aga kuskiltmaalt on kool ikkagi rutiin ja tahaks vabadust, vähemalt ma ise kujutan asja niiviisi ette. Ma ei tea, kas koduõppe puhul oleks teisiti. Võib-olla see oleks, et enamasti kusagil aprilli poole peal viskame raamatud nurka ja teeme ainult õuetegemisi. Samas siin on iga pikeneva päevaga rohkem võimalusi samuti õues olla, rattaga sõita, kusagile minna. Oi, kuidas ma ootan rattaga sõitmist. Tüdrukutele oleme lubanud uued rattad osta ja siis oleme jälle täismeeskond.
Aadu ja Hella on nii armsasti koos mängima hakanud. Lõpud rollimängud, koos ehitamised ja loomadega mängud, koos käivad õues ja pissil. Hella on muidugi see jänes, kes näiteks teisele korrusele üksi minna ei julge. Ikka kamandab turvamees Aadu kaasa. Aadu ei karda midagi ja talle on juba selgeks saanud, et pidevalt tuleb Hellat mööda maja eskortida. Näis, millal ta selle vastu protestima hakkab.
Mart on õhtuti oma sisutihedatest päevaest nii kutu, et kella 8 - poole 9 vahel langeb ära tudule. Täna ei jaksanudki "Kättemaksukontorit" ära oodata.
Eesti saated on küll meil üks suure rõõmu allikas. Nii tore on kuulda emakeelt ja vaadata Rimi sooduspakkumisi:)

Kolmas veerand läbi!

Aeg läheb ikka viuh ja viuh. Ei saagi aru, kui nädal möödas ja natuke peale ka. Olen nüüd võtnud endale eesmärgiks kord nädalaski blogisse jälg jätta, sest enamaks jaksu pole. Vahel mõtlen päeva jooksul kõigest, mida tahaksin kirjutada ja kui olen selle ära mõelnud, siis mõnda aega pliiats sügeleb, et kohe kirjutaks. Aga siis on õhtu käes ja kõik tahavad arvuti taha ja sinna ta jääbki. Kusjuures, vahel on mul isegi tunne, et olen selle, mida tahtsin kirjutada, tõepoolest blogisse kirjutanudki. Ja siis üllatun, et tühi plats. Pole miskit.
Eelmisel nädalal veeretasin mitu korda mõtet meie eesti keele tundidest rääkida, aga alles nüüd, vaheaja esimesel päeval jõuan tegudeni.
Mulle koolis väga meeldib. Olen seda ilmselt juba korduvalt öelnud. Aga tõesti on tore olla klassi ees ja lastega suhelda. Minu kõige väiksemate grupp on end kenaks väikeseks kollektiiviks kasvatanud. Mul on seal kaks poissi ja neli tüdrukut ja üks isa:) Isa käib muidugi oma lapsega kaasas, mitte ei õpi ise eesti keelt. Või jumal seda teab, äkki õpib ka...
Tund kestab poolteist tundi ja olen leidnud nüüd sobiva rütmi ja ülesehituse selle läbiviimiseks. Alustame alati uue tähega. Kirjutan selle tahvlile ja siis lapsed hakkavad sellega sõnu pakkuma. Vahel kirjutan mina need sõnad tahvlile, vahel annan kriidi lastele ja nemad kirjutavad. Vana-aastal kodus käies leidsin oma lõpututest õppematerjalidest Kristiina Ehini "Tähenärija tähekaardid" (linki ei saa kahjuks panna, arvuti on Soomes hakanud igasuguseid imelikke asju tegema, ei teagi, äkki on actaga liitunud:)). Nüüd oleme järjest kõik need täheluuletused pähe õppinud ja uue tähe puhul siis tuleb iga kord uus luuletus juurde. Kuna hakkame juba tähtedega lõpule jõudma, siis on see üks päris pikk luuletus, mille me alati koos ära loeme. Sõnu kirjutavad lapsed muidugi vihikusse kaasa. Mul õnnestus sel poolaastal saada lastele valged vihikud. Millegipärast polnud just neid koolis tükk aega olema, mulle telliti. Sinna saavad nad nüüd vaba käega kirjutada nii suuri tähti, kui soovivad, ja alati joonistavad veel mõne pildi ka. Ühe poisi vihikud on nagu kunstiteosed. Ta kirjutab kõik sõnad värvipliiatsitega ja tal on imeline joonistamisoskus.
Hella kribab muidugi kaasa, ehkki ta on ainus, kes tegelikult ju veel koolilaps pole. Pisut kiiremini väsib ta teistest ära ka, aga muidu peab ikka väga hästi vastu. Ja peaasi ikka, et saab teiste väikeste tüdrukutega nalja teha eesti keeles:)
Luuletusi on meil üldse hästi palju. Kuna lapsed räägivad eesti keelt erineval tasemel, siis just luuletuste kõla on minu meelest hea õpetaja.
Oleme palju Runnelit lugenud, ta lihtsalt on nii hea ja jääb hästi pähe ka.
Ja muidugi on alati näpuluuletused, mis lastele väga meeldivad.
Siis vahepeal võimleme natuke. Siis mängime mõnd sõnamängu, kas Aliast või ülespoomist või midagi muud.
Ja lõpuks loen alati muinasjuttu.
Eks ma proovin ikka näpuotsaga grammatikat ka sisse tuua, aga erilist rõhku sellele ei pane. Vahel lasen lastel endil lugeda, enamus oskab seda.
Ja muidugi räägime palju. Sellest, mis ilmas toimub ja mis kodus toimub ja kuhu keegi sõidab või mis ta sünnipäevaks sai.
Aadust sain lahti, sest ta kippus ikka tunde segama ja rahvale liiga palju nalja pakkuma, nii et pidin end läbi laste itsitamise pidevalt kehtestama. Lubasin Mardile väärikat lapsehoidja palka ja nüüd on Mart Aaduga õues mänguplatsil. Kui soojemaks läheb, siis on neil seda toredam seal olla, aga saavad ka praegu hakkama.

"Keskmikega" viisin sisse sel veerandil lisaks lõputule õigekirjale ja käänamisele-pööramisele omal algatusel (sest ega ma tegelikult ei tea, mida programm ette näeb, teen nagu kõhutunne käsib) naisküsimuse. Kuna nad on kõik kolmekesi sellised iseteadavad pubekad, siis mulle tundus, et oleks oluline peale tibinduse neile ka väärikaid naisi eesti kirjandusest tutvustada. Rääkisime Koidulast, Underist ja Jäägerist. Minu meelest kolm andekat naist omas ajas.

Ja nüüd on siis vaheaeg! Juss ja Musja sõitsid Eestisse sõpradele külla ja meie oleme kodus kolme lapsega nagu noorpaar. Süüa on vaja teha imevähe, no ma praktiliselt ei teegi. Mart veedab põhilise aja kas trennides või kodu lähedal uisuväljakul hokilitrit tagudes. Hella ja Aadu on tõelisel mängulainel. Hommikuti, kui Aadu ärkab enne Hella lasteaeda minekut, siis ta on täiesti meeleheitel, et Hella ära läheb ja ta ei saagi Hellaga mängida. Ja ei aita mu jutt, et 3 tunni pärast juba toome ta tagasi. Ja siis nad kostümeerivad ennast ja on mingites rollides ja loevad koos ja ajavad kogu aeg mingit asja. Vanem õde ja noorem vend on ikka superkombinatsioon laste kasvatamiseks.

Meie Jaagupikene sai 19! Ta on nii tore suur inimene ja teeb mulle palju rõõmu. Viimati, kui rääkisime ja arutasime, et mida ta võiks oma sõpradele, kes külla tulevad, süüa pakkuda, ütles ta korduvalt "Ära muretse, ma olen 19 ja tean juba kõiki asju". No see oli muidugi huumor tema moodi, aga ikkagi kõlas hästi. Mõtlesin, et mul pole üldse kahju, et lapsed suureks saavad, kuna veel on väikesi võtta:) Kui ühel hetkel enam pole, siis ei teagi...äkki juba lapselapsed?
Suurtel läheb kodus väga hästi. Tundub, et varianti, kus kodust ei lahku mitte teismelised, vaid teismeliste vanemad, võib soojalt soovitada. See tuleb laste iseseisvumisele ainult kasuks ja laste-vanemate suhted on paremad kui kunagi enne.

Kodumaast ja keeleõppimisest.

Keset kena talve, mis muudkui aina rohkem meile kevadet lubab, elame ja toimetame endiselt siin Soomemaal. Üks sõber küsis hiljuti, et kuidas uuel kodumaal meeldib...Ma olin esialgu päris pahviks löödud, et mis kodumaa? Aga siis mõtlesin, et kõik on defineerimise küsimus. Võib-olla oli küsimuses ka alltekst peidus, igal juhul mina seda ära ei tabanud:) Aga jah, et mina ei tunne küll, et oleksin kodumaad vahetanud. Me oleme siin rohkem eestlased kui kodus Eestis. Ja kodumaa on ka ikka Eesti, ehkki kodu on praegu siin. Samas kui mõelda globaalsemalt, siis elame sama päikese all ja sama Maa peal. Need mõnisada kilomeetrit siia-sinna - kas on vahet? Minu jaoks, kes ma kunagi eriti palju reisinud pole, on praegu eluetapp põnev kogemus natuke teistmoodi keskkonnas. Ilmselt olen hea kohanemisega. Usun, et inimesed, kes välismaale elama asuvad, peavadki seda olema. Ja mitte ainult välismaale. Mina olen kolinud 8 korda, iga kord on suuremal või vähemal määral tulnud ette võtta kohanemine uue linna, uute sõprade, uute kohtadega. Leida endale sobiv olemine.
Vahel mõtlen, kuiväga on mul vedanud sellega, et saan oma lastele siin õpetajaks olla. Ja veel emakeele õpetajaks. Nojah - õpetangi neile Ema Keelt:) Ja selle juures jälgin huviga nende edenemist soome keele vallas. Mardil-Musjal on veel ka inglise keel ja Musjal peaks algama õige pea rootsi keele õpe. Nii et igatsugu keeli.
Hella ja Mart räägivad soome keelt ikka päris hästi, kohe sellise õige tooniga ja lausetega. Mart on meie operatiivtõlk kõigis küsimustes. Ja Hella teab lasteaialeksikat. Mõned korrad on tal sõnad ikka segi ka läinud juba. Täna ütles "postilaatikko" ja ei pilgutanud silmagi. Ma küsisin, et mis-mis? Siis hakkas naerma ja tõlkis ära. Ja vahel tuleb räägib ise natuke murelikult, et mõni asi on soome keeles lihtsam öelda. No vaatame seda asja! Eks ma passin peale. Et kui veel 50/50 mõlemad keeled on tasakaalus, siis on ok. Aga kui soomet hakkab rohkem tulema, siis on see märk, et tuleb Eestisse tagasi kolida.
Mulle endale meeldib hirmsasti soomekeelne sõna "maila". See tähendab kõiki reketeid ja ka hokikeppi. Minu meelest on "hokikepp" õudselt kohmakas ja kandiline sõna, mulle ei tule kunagi meelde. Aga ütled "maila" ja kõik saab selgeks:)
Mardil jooksevad nüüd hoki, lauatennis ja tšellomäng üksteisele ikka kõvasti sisse. Pidevalt peab otsustama, kuhu minna. Sest tšelloga on esinemised ikka nädalavahetusel, kui on ka hoki ja pinks. Ja need omavahel kattuvad ka, nii et Mart käib aeg-ajalt üle nädala ühes ja siis teises. See kõik on pannud Mardi kõhklema tšello kasulikkuses oma elule ja tulevikule. Ja siinkohal olen mina see kuri ema, kes ütleb, et kui pilli ei mängi, siis hokit ei saa. Ja siis võtab vennike pilli ja mängib. Ilusti mängib. Ma olen talle rääkinud, et see on täiesti loomulik, et 10-aastane poiss eelistab litri tagaajamist poogna keerutamisele. Aga ükskord sa veel tänad mind...või ei täna. Ega ette ju ei tea.

Külm, nii külm.

See laul on viimasel ajal ikka ja jälle meeles.
Kuna me ühte oma autodest ei viitsi külmaga käima putitada, siis otsustasime ühega hakkama saada. See tähendab seda, et mina ärkan igal hommikul viimasel hetkel enne teiste lahkumist, tõmban soojad riided selga ja teen töö-kooli-lasteaiaringi ära. Aadu enamasti magab, aga üldiselt on ta siuke mõistlik mees juba, et kui ärkabki, siis ei hakka üksi kurtma, vaid suundub otsejoones tüdrukute tuppa ja ootab seal. Hella soojas voodis, raadiot kuulates. Ükspäev leidsin ta sealt, oli mind oodates magama jäänud, linnupojake:) Tegelikult kestab mu "taksoring" muidugi vähe aega, napp pool tundi. Siis natuke peale 8 olen kodus ja saan vaikuses toimetada. Sest enamasti Aadu magab veel sellal.
Nii et kokkuvõttes on elu ikkagi kiire, külmaga ei saa keegi ju omal jalal kuhugile minna, ehkki meie isake väga seda propageerib. Tema meelest võiks kõik ikka rohkem ja rohkem käia ja kõndida pikki vahemaid, nagu vanasti lapsed käisid. Ikka 8 km kooli ja teine samapalju tagasi.
Rekord oli muidugi neljapäev. Siis pidin tegema 5 väljasõitu. Hommikul nagu ikka esimene ring Rein tööle ja Mart kooli. Kuna Musjal algas kool hiljem, siis ta palus, et ta ei peaks nii vara minema ja viisingi tund aega hiljem kooli.
Siis sõitsime väiksematega eesti keele tundi (Hella oli eelmisel nädalal kodus "seoses külma ilmaga":)), viisime peale tundi Mardi lauatennisetrenni, võtsime Musja koolist peale ja ise koju sööma. Siis jätsin tüdrukud ja Aadu koju ja sõitsin ise tunni aja pärast Reinule tööle vastu, sealt suundusime Mardile trenni järgi ja siis Mardi kooli õpetajaga arenguvestlusele. Vestlus oli tore. Õpetaja Anne ütles, et tal pole Mardile ühtki pretensiooni - Mart on tubli, töökas, arukas, rahulik, keskendumis- ja õppimisvõimeline, sõbralik jne. Küsis, et kas meil on midagi kurta või ettepanekuid, ega meil eriti polnud. Lahkusime sõpradena.
Ja siis jõudsime koju, kus saime olla umbes pool tundi, tegime lastele lehvi-lehvi ja läksime kahekesi muusikakooli kontserdile, kus esines meie Jussike. Täiesti eksootiline on muidugi kusagil kahekesi käia, nii et ei pea kogu aeg põdema, et mida sitikad-satikad su kõrvalistmel korraldavad. Ja ei pea kartma, et kellelgi keset kaunist laululugu tuleb kakahäda.
Igal juhul oli tegu ühe ütlemata ilusa kontserdiga. Muusikakoolis ehk konsas on kolm erinevat osakonda - klassikaline muusika, rahvamuusika ja popdžäss. Igast ühest oli esinejaid, Juss oli siis muidugi klassikalise poole esineja. Mulle tema laulmine väga meeldis ja õnneks sai see ka filmile, ehk saan teinekord lingi anda, kui need kuhugile üles riputatakse.
Õhtul olime väsinud, kuid õnnelikud. Ja siin link Juku laulule http://limetv.fi/lime2/?q=node/282

Tervisest ja koertenäitusest.

Meie oleme saunainimesed ja soomlased on ka saunainimesed. Igas korteris pidada oma saun olema, rääkimata majadest. Nii et me sobime. Eestis tegime talviti kaks korda nädalas, Soomes teeme enamasti kaks, vahel ka kolm korda. Ja oleme terved olnud. Ehk siis - kui parafraseerida Liisa Pakostat - oleme terved tänu kahele s-ga algavale sõnale "saun" ja "sport". Liisal oli neid sõnu küll kolm, aga meil see kolmas sõna algab hoopis r-tähega ja see on "rõõmus meel". See, kui terved oleme terve selle sügise ja talve jooksul olnud, on isegi mulle üllatuseks, kes ma tean, et meile haigused kergelt külge ei hakka. Või kui hakkavad, siis ei jää pikalt külge.
Nüüdki oli nii, et ükspäev Aadu kurtis kurguvalu ja kui kurku vaatasin, siis leidsin sealt väga suured punased mandlid. Samal õhtul olime saunas käinud ja ilmselt see Aadule väga ei sobinud, sest öösel tõusis tal palavik päris kõrgele. Andsin talle mõned terad ja natuke sooja teed juua, hoidsin kaisus ja Hella tegi umbes sada musi ja järgmisel hommikul oligi terve mees. Olid pikalt õues ja ehitasid lumeonni ja pärast tulid punaste põskedega tuppa. Nüüd on sellest nädal möödas ja sellest nö haigusest on järel ainult paar väiksemat lümfisõlme kaelal.
Aga tegelikult tahtsin kirjutada oma kohtumisest Mardi kooli medõega. Meid Mardiga kutsuti vastuvõtule ja valmistasin ette päris pika kaitsekõne mittevaktsineerimise hüvaks. Tädi rääkis, et nemad ikka jälgivad ja mõõdavad lapsi koolis iga paari aasta tagant ja vaatavad, kuidas vaktsiinid tehtud. Ma ütlesin seepeale, et Marti pole vaktsineeritud. Õde ütles seepeale sõbralikult, et ta võib täna kaks süsti ära teha. Mina ohkasin raskelt ja alustasin kaitsekõnega. Rääkisin, et mul pea pooled lapsed vaktsineeritud (ja mina olen oma kohuse ühiskonna ees täitnud...ok, tegelikult seda ma ei öelnud, aga mõtlesin) ja ühel lapsel ilmnesid neuroloogilised kõrvaltoimed (selle väljendi küsisin enne Reinult täpselt järele) ja midaiganes. Ning seepeale ütles medtöötaja täpselt sama sõbralikult "selge, siis ei vaktsineeri". Ja kogu lugu. See oli pisut ootamatu, kuid meeldiv reaktsioon.
Mart tunnistati igati eakohaselt arenenud ja täiesti puruterveks lapseks. Ma küll teadsin seda, aga ikkagi oli tunne, nagu koeraga näitusel:) Just nädalavahetusel vaatasime, et meie lähedal staadionil on koeranäitus ja siis ma mõtisklesin, et millised võiksid olla samasugused lapsenäitused. Vanemad kammiks, triigiks ja nuumaks lapsukesi nädalaid enne võistlusi ja siis tooks nad autoga kohale ja laseks lahti - poomile kõndima ja rõngast läbi hüppama. Või klotsidest torni laduma ja korrutustabelit ette kandma...
Ilmselt tulid sellised imelikud mõtted mulle pähe seoses sellega, et ma tegelikult pole aastaid käinud lastega arsti juures lapsi nö hindamas. Ja ehkki see oli siuke kummaline roll, oli siiski päris tore kuulda kõrvalseisja arvamust oma lapse "kõlblikkuse" kohta. Kuna medõe toon oli täiesti neutraalne ja ilma mingite alatoonideta, siis andsin talle andeks isegi tema püüded soovitada Mardil piima juua (mida ta pole teinud peale rinnast võõrutamist) või kala süüa (no lihtsalt ei maitse):)
Minu jaoks on absoluutselt talumatu kellegi üleolev suhtumine ja seda pole ma siin Soomes üheski kohas kogenud. Inimesed on sõbralikud ja osavõtlikud, isegi ametnikud. Keegi ei pea sind lolliks või vähemalt ei näita välja, kui peab.
Ja uudistest veel seda, et ka Musja sai põhikohaga muusikakooli ja nüüd harjutab viiulit erakordse usinusega. Mulle on päris üllatuseks selline motiveeritus arvestades tema muidu nii pubekameeleolu "ahh, see kõik on jama võrreldes sellega, kui kole ma välja näen"
Ja meil on õues järjest valgem. Oo, päike, tule, tule!!

Jaanuari kesknädalal.

Viimase aja märksõnad on talvespordivarustuse hankimine ja Jussi ühikas. Kuna lastele öeldi koolis nädal aega tagasi, et sel nädalal algab suusatamine, siis muud üle ei jäänud, kui ostma asuda. Nii Mardile kui Hellale saime korralikud suusad ja saapad kirbukatest, vaid kepid ostsime Mardile uued, Hella sai needki kasutatult. Ja täna pidi olema siis see päev, kui lapsed rajale lükatakse. Hella läkski eelkooli suusad kaenlas, kuid Mart ütles, et neil täna veel suusatamist ei toimu, kuna koolis on presidendivalimised. Mina ei tea, miks ja kuidas nad seal seda presidenti valivad, aga igal juhul eile, kui me eesti keele tunnist tulime, olid koridoris kastikesed presidentide piltidega. Täna läheb valimiseks ja näis siis, mis nende tulemustega peale hakatakse:)
Iga kord, kui mulle sajab kaela mõni ülesanne "kõrgemalt poolt", no näiteks laste koolist või huviringist, ma olen tükk aega oimetu ja mõtlen, et oo mai gaad, sellega ma küll hakkama ei saa. Aga siis võtan end kokku ja hakkan süsteemist läbi purema. Ja enamasti saame hakkama, nagu see suusanduse hankimine siit-sealt kokku. Mõne asjaga ei ole veel saanud ka. Näiteks öeldi mulle Mardi tšello puhul, et see tuleks ära kindlustada. ??? ütlesin mina. No lisage see Mardi enda kindlustuse hulka. Uups, meil pole mingeid kindlustusi. Mina olen nõuka-aegne naine ja usaldan ainult oma kahte kätt. Ok, mehe kaks kätt on ka siiani usaldusele vastu pidanud.
Aga katsu sa heaoluühiskonnas selliste mõtetega lagedale tulla. Ja ma ei tulegi. Loodan vaikselt, et äkki läheb mööda...
Jussi ühikas oli ka paras väljakutse. Hakkasin netist otsima, et kust üldse alustada ja selgus, et Kokkolas on õpilaste ühikate süsteem ja nendega saab ühendust täites kodulehel olev ankeet. Me Jussiga siis täitsime ja jäime ootama. Kuna paari nädala jooksul vastust ei tulnud, siis otsisime üles peakorteri aadressi ja läksime ise kohale. Juss rääkis puhast inglišt, mina mittepuhast suomit ja vähem kui veerand tunniga oli poisil korter olemas.
Suur laps tahab ju vanematest eraldi elada. Keeta oma teed ja laulda oma laulu. Ja mis põhiline - magada nii kaua, kui und jätkub, ilma et isake kogu aeg selle kallal keelt teritaks. Mina mõistan seda tunnet. Olin ise noorest peast samasugune. Seda, milline praegu oleksin, ma ei teagi, kuna pole 20 aastat sõba silmale saanud:)
Aga jah, mul on väga raske lapsi unest üle ajada. See tundub kuidagi vägivaldne. Sekkumine kellegi teise maailma, mis on päris tema oma. Ma ei raatsi minna ja hakata magavat last raputama või teda hüüdma unemaailmast välja.
Ilmselt oli/on see ka üks põhjus, miks koduõpe mulle nii südamelähedane on. See arvestab lapse loomuliku rütmiga.
Täna mõtisklesin selle üle, et kas mul on kahju, et lapsed pole praegu koduõppel. Nii ja naa. Hella puhul tahaks küll tihti teda koju jätta. Tõele au andes - jätangi. Aga Musja ja Mart on nii rahul selle eluga, mida nad elavad, et ei kujuta teistmoodi ettegi. Mart on end leidnud spordimehena. Eile, kui talle kooli vastu läksin ja ta autosse istus, vaatasin teda pika pilguga. Mart küsis "mis sa vaatad?". Mina ütlesin, et vaatan, mis mees ta on. Ja Mart vastas "no mis mees, mis mees - SPORDIMEES olen!".
Ta raporteerib iga päev, mitmes ta klassis on köielronimises või mitu väravat saalihokis lõi. Ja enamasti on ta (vähemalt enda sõnutsi) esimeste hulgas. Ta teeb kõike kirglikult ja suure rõõmuga.
Ja Musja...elab nüüd pubeka seltsielu, mis koolipäeva lõppedes jätkub facebookis ja veel kusagil netiavarustes. Ma ei tea, kas ma tahan sellest eriti palju teada, aga fakt on see, et Musja eriti mind ei teavitagi asjade käigust.
Hella võttis eile oma rühmapildi ja hakkas arvutama, kui palju tal sõpru on. Sai kokku 8 tüdrukut. Ja ta nentis, et kui ta lasteaias ei käiks, siis tal neid poleks ja see oleks kurb. Täna hommikul, kui tegin Hellale patsi, ta arutas "kui täna ka veel Ronja haige on nagu eile, siis ma vist olen täna ise meie kamba pealik". See kõlas kahtlaselt, aga eks me varsti kuule, kui kahtlaselt.

Lumerõõm!

Kuuselugu.

Me ei raatsi sel aastal kuidagi kuuske välja visata. Võitlesime selle eest pereisaga kõvasti. Tema seisukoht oli, et enne Eestisse minekut pole mõtet mingit kuuske majja tuua, sest nagunii oleme jõulu ja uueaasta ju ära. Ja Eestis pole mõtet ometi kuuske osta, kui ümberringi on metsad ja mõne kuusekese toob ta kasvõi ise koju oma roosade käekestega. Jah, aga mina olen paraku viimastel aastatel näinud neid kuusekesi, mida ta suurte hangedega, uduste prillide ja hämara talveilmaga metsast on meile leidnud. Siuksed räbalavõitu. Eelmisel aastal sain hüsteerilise naeruhoo, kui ta tuli koju kuusega, millel oli pool latva ära lõiganud, kuna kuusk poleks muidu autosse mahtunud. Küsimusele, et miks ta alt jala poolt tükikest ära ei saaginud, ma adekvaatset vastust ei saanudki.
Ühesõnaga on kuuseteema meil viimasel ajal olnud selline hell teema.
Aga nüüd Soomes võtsin julguse kokku ja panin lapsed autosse ja kuna ma teadsin, et ühe poe juures tore vanaonu müüb kuuskesid, siis sinna sõitsimegi. Ja ära ta tõime! Ootas ilusti meie tagasituleku Eestist ära ja praegu on sama ilus kui kolm nädalat tagasi. Mõni üksik okas on langenud.
Kui tavaliselt on mu hingel kerge kuuske välja visata ehk ära kütta, sest sellega seondub mul kevadeootus ja valge aeg, siis sel aastal ma ei kibele. Las ta olla.

Külm on praegu järele andnud. Ilm on selline mõnus miinus 4.
Mart ja Rein läksid uisutama. Järgmisel nädalal algavad lastel nii eelkoolis kui koolis suusatamise tunnid, mis tähendab, et me peame natuke suuski jm selleks tarvilikku ostma.
Täna tuli Mart isetehtud puust võinoaga koju. Neil pidi keldrikorrusel olema suur puutöökoda tikksaagide ja höövlite ja muude riistadega. Tore, et niimoodi ka Mart meisterdama õpib.

Kokkolas talvel.

Nüüd oleme siis talvise Kokkola linna ka ära näinud. Täna hommikul tulid Mart ja Rein trepist üles ja kuulsin juba teki alla, et midagi erilist on juhtunud. Ja siis nad seisid uksel ja ütlesid, et arva, kui palju kraade on. Ehhee, miinus 20!
Ja lumi on ka tasapisi kogunema hakanud. Öösiti lükkavad nähtamatud lumesahad selle kokku, hommikuks on teed kenasti puhtad. Natuke näitab end ka päike, aga üldiselt elame hämaras, mis pole ka väga hull, sest inimesed põletavad rõõmuga tulukesi maja ees ja sees ja puude peal. Muidugi pole see väga säästlik, kuid ilus on küll.
Rein ihub uiske ja Mart unistab suuskadest. Väiksemad on seni piirdunud poe kõrval lumehunniku otsast alla laskmisega.
Täitsa naljakas on muidugi see, et noored sõidavad endiselt ringi jalgratastega. Minu meelest on see omaette fenomen, kui enesestmõistetava näoga sõidavad näiteks Musja kooli õpilased ratastega kooli. Tuul puhub, lumi sajab, seljas raske kott ja peas paks müts. Aga nemad tulevad jalgrattaga. Sest kui järele mõelda, siis millega nad ikka peaks tulema. Kõigil ei saa ju vanemad pidevalt taksojuhte mängida.
Ma ei kujuta tegelikult enam ette, kuidas Eesti lapsed kooli saavad, kui nad sinna ratastega ei sõida:)

Meie lapsed läksid rõõmuga kooli peale uut aastat. Ja reede õhtuti ootavad nad juba esmaspäeva, et saaks kooli minna. Nii et meil on kooliskäimisega endiselt okidoki. Kui nüüd vaheajal kodus Eestis käisime, siis minult ikka küsis üks ja teine, et kuidas on selle koduigatsusega ja kus siis rohkem kodutunne on, kas siin või sealpool lahte. Ma ei osanud kohe öelda täpselt seda, mida tunnen. Aga olen nüüd seedinud nii ja naa ja täpsustatud andmetel võiksin öelda, et ma ei tunne end kusagilt lahti kistult. Mäletan põhjusi, mis me Soome tulime ja need on alles. Neist peamine on laste kool. Ma tõesti ei suuda leppida Eesti koolisüsteemiga. Või vähemalt, kui on võimalus valida. Ma ei taha, et mu lapsed saaks iga liigutuse eest hindeid ja et nad peaks kooliskäimise pärast stressama.
Täitsa võimalik, et seda võiks pidada ärahellitamiseks, aga mulle meeldib Soome kool väga. See, et lapsi siin hoitakse, et ei peeta enesestmõistetavaks nende peedistamist faktide ja pideva kontrollimisega.
Tunnistused tulid ka enne jõulu paar nädalat. Seal olid lahtrid erinevate aspektidega, olid õpetajapoolsed hinnangud, lapse enda poolsed hinnangud. Musjal olid ka hinded - enamasti vahemikus 8-10 (10 on siin maksimum). Järgmisel päeval viidi tunnistused tagasi ja siis jätkus kool veel paar nädalat. Ei olnud sellist suurt tseremooniat, et "lapsed, veerandilõpp läheneb, pingutage ja ponnistage nüüd kõvasti!" või et "no mitu kolme sinul tuleb?" ja "meie klassis on x arv läbiviielisi".
Oi, kuidas ma ei seedi seda hinnetejama.

Aga jah, meil läheb hästi:)