Tervisest ja koertenäitusest.

Meie oleme saunainimesed ja soomlased on ka saunainimesed. Igas korteris pidada oma saun olema, rääkimata majadest. Nii et me sobime. Eestis tegime talviti kaks korda nädalas, Soomes teeme enamasti kaks, vahel ka kolm korda. Ja oleme terved olnud. Ehk siis - kui parafraseerida Liisa Pakostat - oleme terved tänu kahele s-ga algavale sõnale "saun" ja "sport". Liisal oli neid sõnu küll kolm, aga meil see kolmas sõna algab hoopis r-tähega ja see on "rõõmus meel". See, kui terved oleme terve selle sügise ja talve jooksul olnud, on isegi mulle üllatuseks, kes ma tean, et meile haigused kergelt külge ei hakka. Või kui hakkavad, siis ei jää pikalt külge.
Nüüdki oli nii, et ükspäev Aadu kurtis kurguvalu ja kui kurku vaatasin, siis leidsin sealt väga suured punased mandlid. Samal õhtul olime saunas käinud ja ilmselt see Aadule väga ei sobinud, sest öösel tõusis tal palavik päris kõrgele. Andsin talle mõned terad ja natuke sooja teed juua, hoidsin kaisus ja Hella tegi umbes sada musi ja järgmisel hommikul oligi terve mees. Olid pikalt õues ja ehitasid lumeonni ja pärast tulid punaste põskedega tuppa. Nüüd on sellest nädal möödas ja sellest nö haigusest on järel ainult paar väiksemat lümfisõlme kaelal.
Aga tegelikult tahtsin kirjutada oma kohtumisest Mardi kooli medõega. Meid Mardiga kutsuti vastuvõtule ja valmistasin ette päris pika kaitsekõne mittevaktsineerimise hüvaks. Tädi rääkis, et nemad ikka jälgivad ja mõõdavad lapsi koolis iga paari aasta tagant ja vaatavad, kuidas vaktsiinid tehtud. Ma ütlesin seepeale, et Marti pole vaktsineeritud. Õde ütles seepeale sõbralikult, et ta võib täna kaks süsti ära teha. Mina ohkasin raskelt ja alustasin kaitsekõnega. Rääkisin, et mul pea pooled lapsed vaktsineeritud (ja mina olen oma kohuse ühiskonna ees täitnud...ok, tegelikult seda ma ei öelnud, aga mõtlesin) ja ühel lapsel ilmnesid neuroloogilised kõrvaltoimed (selle väljendi küsisin enne Reinult täpselt järele) ja midaiganes. Ning seepeale ütles medtöötaja täpselt sama sõbralikult "selge, siis ei vaktsineeri". Ja kogu lugu. See oli pisut ootamatu, kuid meeldiv reaktsioon.
Mart tunnistati igati eakohaselt arenenud ja täiesti puruterveks lapseks. Ma küll teadsin seda, aga ikkagi oli tunne, nagu koeraga näitusel:) Just nädalavahetusel vaatasime, et meie lähedal staadionil on koeranäitus ja siis ma mõtisklesin, et millised võiksid olla samasugused lapsenäitused. Vanemad kammiks, triigiks ja nuumaks lapsukesi nädalaid enne võistlusi ja siis tooks nad autoga kohale ja laseks lahti - poomile kõndima ja rõngast läbi hüppama. Või klotsidest torni laduma ja korrutustabelit ette kandma...
Ilmselt tulid sellised imelikud mõtted mulle pähe seoses sellega, et ma tegelikult pole aastaid käinud lastega arsti juures lapsi nö hindamas. Ja ehkki see oli siuke kummaline roll, oli siiski päris tore kuulda kõrvalseisja arvamust oma lapse "kõlblikkuse" kohta. Kuna medõe toon oli täiesti neutraalne ja ilma mingite alatoonideta, siis andsin talle andeks isegi tema püüded soovitada Mardil piima juua (mida ta pole teinud peale rinnast võõrutamist) või kala süüa (no lihtsalt ei maitse):)
Minu jaoks on absoluutselt talumatu kellegi üleolev suhtumine ja seda pole ma siin Soomes üheski kohas kogenud. Inimesed on sõbralikud ja osavõtlikud, isegi ametnikud. Keegi ei pea sind lolliks või vähemalt ei näita välja, kui peab.
Ja uudistest veel seda, et ka Musja sai põhikohaga muusikakooli ja nüüd harjutab viiulit erakordse usinusega. Mulle on päris üllatuseks selline motiveeritus arvestades tema muidu nii pubekameeleolu "ahh, see kõik on jama võrreldes sellega, kui kole ma välja näen"
Ja meil on õues järjest valgem. Oo, päike, tule, tule!!

Jaanuari kesknädalal.

Viimase aja märksõnad on talvespordivarustuse hankimine ja Jussi ühikas. Kuna lastele öeldi koolis nädal aega tagasi, et sel nädalal algab suusatamine, siis muud üle ei jäänud, kui ostma asuda. Nii Mardile kui Hellale saime korralikud suusad ja saapad kirbukatest, vaid kepid ostsime Mardile uued, Hella sai needki kasutatult. Ja täna pidi olema siis see päev, kui lapsed rajale lükatakse. Hella läkski eelkooli suusad kaenlas, kuid Mart ütles, et neil täna veel suusatamist ei toimu, kuna koolis on presidendivalimised. Mina ei tea, miks ja kuidas nad seal seda presidenti valivad, aga igal juhul eile, kui me eesti keele tunnist tulime, olid koridoris kastikesed presidentide piltidega. Täna läheb valimiseks ja näis siis, mis nende tulemustega peale hakatakse:)
Iga kord, kui mulle sajab kaela mõni ülesanne "kõrgemalt poolt", no näiteks laste koolist või huviringist, ma olen tükk aega oimetu ja mõtlen, et oo mai gaad, sellega ma küll hakkama ei saa. Aga siis võtan end kokku ja hakkan süsteemist läbi purema. Ja enamasti saame hakkama, nagu see suusanduse hankimine siit-sealt kokku. Mõne asjaga ei ole veel saanud ka. Näiteks öeldi mulle Mardi tšello puhul, et see tuleks ära kindlustada. ??? ütlesin mina. No lisage see Mardi enda kindlustuse hulka. Uups, meil pole mingeid kindlustusi. Mina olen nõuka-aegne naine ja usaldan ainult oma kahte kätt. Ok, mehe kaks kätt on ka siiani usaldusele vastu pidanud.
Aga katsu sa heaoluühiskonnas selliste mõtetega lagedale tulla. Ja ma ei tulegi. Loodan vaikselt, et äkki läheb mööda...
Jussi ühikas oli ka paras väljakutse. Hakkasin netist otsima, et kust üldse alustada ja selgus, et Kokkolas on õpilaste ühikate süsteem ja nendega saab ühendust täites kodulehel olev ankeet. Me Jussiga siis täitsime ja jäime ootama. Kuna paari nädala jooksul vastust ei tulnud, siis otsisime üles peakorteri aadressi ja läksime ise kohale. Juss rääkis puhast inglišt, mina mittepuhast suomit ja vähem kui veerand tunniga oli poisil korter olemas.
Suur laps tahab ju vanematest eraldi elada. Keeta oma teed ja laulda oma laulu. Ja mis põhiline - magada nii kaua, kui und jätkub, ilma et isake kogu aeg selle kallal keelt teritaks. Mina mõistan seda tunnet. Olin ise noorest peast samasugune. Seda, milline praegu oleksin, ma ei teagi, kuna pole 20 aastat sõba silmale saanud:)
Aga jah, mul on väga raske lapsi unest üle ajada. See tundub kuidagi vägivaldne. Sekkumine kellegi teise maailma, mis on päris tema oma. Ma ei raatsi minna ja hakata magavat last raputama või teda hüüdma unemaailmast välja.
Ilmselt oli/on see ka üks põhjus, miks koduõpe mulle nii südamelähedane on. See arvestab lapse loomuliku rütmiga.
Täna mõtisklesin selle üle, et kas mul on kahju, et lapsed pole praegu koduõppel. Nii ja naa. Hella puhul tahaks küll tihti teda koju jätta. Tõele au andes - jätangi. Aga Musja ja Mart on nii rahul selle eluga, mida nad elavad, et ei kujuta teistmoodi ettegi. Mart on end leidnud spordimehena. Eile, kui talle kooli vastu läksin ja ta autosse istus, vaatasin teda pika pilguga. Mart küsis "mis sa vaatad?". Mina ütlesin, et vaatan, mis mees ta on. Ja Mart vastas "no mis mees, mis mees - SPORDIMEES olen!".
Ta raporteerib iga päev, mitmes ta klassis on köielronimises või mitu väravat saalihokis lõi. Ja enamasti on ta (vähemalt enda sõnutsi) esimeste hulgas. Ta teeb kõike kirglikult ja suure rõõmuga.
Ja Musja...elab nüüd pubeka seltsielu, mis koolipäeva lõppedes jätkub facebookis ja veel kusagil netiavarustes. Ma ei tea, kas ma tahan sellest eriti palju teada, aga fakt on see, et Musja eriti mind ei teavitagi asjade käigust.
Hella võttis eile oma rühmapildi ja hakkas arvutama, kui palju tal sõpru on. Sai kokku 8 tüdrukut. Ja ta nentis, et kui ta lasteaias ei käiks, siis tal neid poleks ja see oleks kurb. Täna hommikul, kui tegin Hellale patsi, ta arutas "kui täna ka veel Ronja haige on nagu eile, siis ma vist olen täna ise meie kamba pealik". See kõlas kahtlaselt, aga eks me varsti kuule, kui kahtlaselt.

Lumerõõm!

Kuuselugu.

Me ei raatsi sel aastal kuidagi kuuske välja visata. Võitlesime selle eest pereisaga kõvasti. Tema seisukoht oli, et enne Eestisse minekut pole mõtet mingit kuuske majja tuua, sest nagunii oleme jõulu ja uueaasta ju ära. Ja Eestis pole mõtet ometi kuuske osta, kui ümberringi on metsad ja mõne kuusekese toob ta kasvõi ise koju oma roosade käekestega. Jah, aga mina olen paraku viimastel aastatel näinud neid kuusekesi, mida ta suurte hangedega, uduste prillide ja hämara talveilmaga metsast on meile leidnud. Siuksed räbalavõitu. Eelmisel aastal sain hüsteerilise naeruhoo, kui ta tuli koju kuusega, millel oli pool latva ära lõiganud, kuna kuusk poleks muidu autosse mahtunud. Küsimusele, et miks ta alt jala poolt tükikest ära ei saaginud, ma adekvaatset vastust ei saanudki.
Ühesõnaga on kuuseteema meil viimasel ajal olnud selline hell teema.
Aga nüüd Soomes võtsin julguse kokku ja panin lapsed autosse ja kuna ma teadsin, et ühe poe juures tore vanaonu müüb kuuskesid, siis sinna sõitsimegi. Ja ära ta tõime! Ootas ilusti meie tagasituleku Eestist ära ja praegu on sama ilus kui kolm nädalat tagasi. Mõni üksik okas on langenud.
Kui tavaliselt on mu hingel kerge kuuske välja visata ehk ära kütta, sest sellega seondub mul kevadeootus ja valge aeg, siis sel aastal ma ei kibele. Las ta olla.

Külm on praegu järele andnud. Ilm on selline mõnus miinus 4.
Mart ja Rein läksid uisutama. Järgmisel nädalal algavad lastel nii eelkoolis kui koolis suusatamise tunnid, mis tähendab, et me peame natuke suuski jm selleks tarvilikku ostma.
Täna tuli Mart isetehtud puust võinoaga koju. Neil pidi keldrikorrusel olema suur puutöökoda tikksaagide ja höövlite ja muude riistadega. Tore, et niimoodi ka Mart meisterdama õpib.

Kokkolas talvel.

Nüüd oleme siis talvise Kokkola linna ka ära näinud. Täna hommikul tulid Mart ja Rein trepist üles ja kuulsin juba teki alla, et midagi erilist on juhtunud. Ja siis nad seisid uksel ja ütlesid, et arva, kui palju kraade on. Ehhee, miinus 20!
Ja lumi on ka tasapisi kogunema hakanud. Öösiti lükkavad nähtamatud lumesahad selle kokku, hommikuks on teed kenasti puhtad. Natuke näitab end ka päike, aga üldiselt elame hämaras, mis pole ka väga hull, sest inimesed põletavad rõõmuga tulukesi maja ees ja sees ja puude peal. Muidugi pole see väga säästlik, kuid ilus on küll.
Rein ihub uiske ja Mart unistab suuskadest. Väiksemad on seni piirdunud poe kõrval lumehunniku otsast alla laskmisega.
Täitsa naljakas on muidugi see, et noored sõidavad endiselt ringi jalgratastega. Minu meelest on see omaette fenomen, kui enesestmõistetava näoga sõidavad näiteks Musja kooli õpilased ratastega kooli. Tuul puhub, lumi sajab, seljas raske kott ja peas paks müts. Aga nemad tulevad jalgrattaga. Sest kui järele mõelda, siis millega nad ikka peaks tulema. Kõigil ei saa ju vanemad pidevalt taksojuhte mängida.
Ma ei kujuta tegelikult enam ette, kuidas Eesti lapsed kooli saavad, kui nad sinna ratastega ei sõida:)

Meie lapsed läksid rõõmuga kooli peale uut aastat. Ja reede õhtuti ootavad nad juba esmaspäeva, et saaks kooli minna. Nii et meil on kooliskäimisega endiselt okidoki. Kui nüüd vaheajal kodus Eestis käisime, siis minult ikka küsis üks ja teine, et kuidas on selle koduigatsusega ja kus siis rohkem kodutunne on, kas siin või sealpool lahte. Ma ei osanud kohe öelda täpselt seda, mida tunnen. Aga olen nüüd seedinud nii ja naa ja täpsustatud andmetel võiksin öelda, et ma ei tunne end kusagilt lahti kistult. Mäletan põhjusi, mis me Soome tulime ja need on alles. Neist peamine on laste kool. Ma tõesti ei suuda leppida Eesti koolisüsteemiga. Või vähemalt, kui on võimalus valida. Ma ei taha, et mu lapsed saaks iga liigutuse eest hindeid ja et nad peaks kooliskäimise pärast stressama.
Täitsa võimalik, et seda võiks pidada ärahellitamiseks, aga mulle meeldib Soome kool väga. See, et lapsi siin hoitakse, et ei peeta enesestmõistetavaks nende peedistamist faktide ja pideva kontrollimisega.
Tunnistused tulid ka enne jõulu paar nädalat. Seal olid lahtrid erinevate aspektidega, olid õpetajapoolsed hinnangud, lapse enda poolsed hinnangud. Musjal olid ka hinded - enamasti vahemikus 8-10 (10 on siin maksimum). Järgmisel päeval viidi tunnistused tagasi ja siis jätkus kool veel paar nädalat. Ei olnud sellist suurt tseremooniat, et "lapsed, veerandilõpp läheneb, pingutage ja ponnistage nüüd kõvasti!" või et "no mitu kolme sinul tuleb?" ja "meie klassis on x arv läbiviielisi".
Oi, kuidas ma ei seedi seda hinnetejama.

Aga jah, meil läheb hästi:)