Elutarkust.

Marie, kes käis terve nädala linnalaagris (no ikka sotsialiseerumas, mis muud), sai nädala lõpuks jälle pisut targemaks. Ja nimelt - vahel on tüdrukud, kes ÜLDSE ei näe tibi moodi välja, just need KÕIGE TOREDAMAD tüdrukud. Ja järelduse teine pool - tibid ei näe vahel oma ninaotsast kaugemale ja nendega pole üldse lõbus koos olla.

Vana-Juhan, kes elas pool aastat vabamehe elu sõbraga üürikorteris, sai poolaasta lõpuks samuti pisut targemaks. Ja nimelt - iga söök, mida keegi teine sulle teeb ja mida JÄTKUB, on HEA.
Sestap on Juss väga kuri igaühe peale, kes tõmbab nina vingu mõne emme tehtud maitsva roa peale (üks ei taha kala, teine riisi jne)
Elu õpetab vähenõudlikkust ja tänulikkust, tänu taevale.

Ei saa koolist...

...üle ega ümber. Ehk ei saa jätta enese teada tõsiasja, et meie koduõppelt tulnud suured pojad lõpetasid taaskord kooliaasta äärmiselt rõõmustavate tulemuste ehk neljade ja viitega.

• Reks lõpetas viienda klassi ja matemaatika eksamiga hindele "4". Ei ma lootnud oma Reksikeselt nii head tunnistust, aga paber ei valeta. Kusjuures viisi oli paberil rohkem kui neljasid:)

• Jaagup lõpetas kaheksanda klassi ja matemaatika ning ingl. keele eksamihindega "4", bioloogia-geograafia eksamihindega "5". Kõik õpetajad, kellega ma rääkisin, ütlesid, et kui Jaagup veel natuke õpiks ka...oijah, mis hinded tal siis veel oleks. Aga mina olen rahul. Miks peab lapsuke end õppimisekoorma all ära katkestama. Kidra tahab mängimist, luud-kondid tahavad kasvamist ja elu tahab elamist. No mida veel pubekalt nõuda. Ja siis meenus mulle, kuidas kartsin Jaagupi kooliminekut. Arvasin, et selline udupea lapsuke, kes ei hooli maistest asjadest ja numbritest ja tähtedest, vaid tunneb pigem huvi jumala ja taeva vastu, ei saa meie karmis koolielus sugugi hakkama. Waldorfkool oli sellisele muidugi mõnus koht ja kooliskäimise meeldimise tunde sai ta sealt kätte. Aga see oli ainult üks aasta. Siis tuli aasta tavakoolis ja imede ime, tal läks ka seal hästi (ehkki talle seal sugugi ei meeldinud). Rääkimata koduõppest, kus Jaagup teadis alati enne vastust, kui mina küsimuse jõudsin esitada. Nii et ei tunne me sugugi oma lapsi.
  

• Juss lõpetas kümnenda klassi ja keemia arvestuse hindega "4", psühholoogia, matemaatika ja ingl. keele arvestuse hindega "5". Mõtlesime Üllega, et ei tea, kust see teema, et poistel koolis õppimisprobleemid ja raske olla. Tema Matis, kes ei jõudnud küll koduõppel olla, aga siiski lõpetas 11. klassi:), korjas oma matriklisse ka ainult häid ja väga häid numbreid. Rääkimata väitlusturniiride ja olümpiaadide võitmisest. Ülle arvas, et ju see on see beebikool, kus noorest peast sai lastega käidud ja neid arendatud. Mina jälle mõtlen, et kõik kokku. Mis südamega tehtud, see annab head saaki. Ja tõele au andes pole ka Matis sarnaselt Jussile päevagi tavakoolis käinud, vaid ikka väikeses turvalises (era)koolis, kus lihtsalt ei lasta lapsel hukka minna.

Muusikakoolis said Musja ja Jaagup kiituskirja. Juss ei saanud, kuna tänu osavale sügisesele vangerdusele õnnestus tal solfis ja literatuuris mitte käia.

Kool kestis küll poole juunini, aga nüüd on vabadus. Harjume kõik tasapisi sellega, et volaskid on kodus, tahavad pidevalt (no vahet pidamata, ausalt) süüa, et nende suuri rõivaid on kogu maja täis ja neid endid ka. Ja kasutame neid majapidamistöödel enda hüvanguks:)

Arturi sünd.

23. mail elasid Musja, Hella, Mart ja Sass kaasa sellele, kuidas ema Merje elas kaasa ema Kristiina väikese poja Arturi sünnile. Nemad oma kodus, meie oma kodus. Need olid ärevad, kuid põnevad hetked:)
Ja Artur saabuski!!

Elust ja surmast.

Mardil oli Sass külas. Poisid püüdsid ja taltsutasid konni ja tegid muid tükke. Hiljem tuli jutuks, et nad üritanud arsti mängides ka konnadele süsti teha, aga siis hakanud konnad hirmsasti siputama.
Ütlesin, et loomi ei tohi piinata (ja lootsin, et nad ei tea midagi laborirottidest).
Sass kostis seepeale, et nad said ühe herilasehundi (suur kole putukas) kätte ja sellel torkasid küll silmad peast, kuna ta on nii paha, et sööb mesilasi.
Musja ütles siis, et kuule, sa sööd ise ka liha, sind ei piina sellepärast keegi.
Siis Sass mõtles tükk aega ja lõpuks kostis fataalse noodiga hääles, et surema peame lõpuks kõik.
Musja täpsustas "Aga mitte tingimata piineldes".