Ajakirjanduses.

Kirjutasin ajakirja "Meie pere" toimetaja palvel loo koduõppest. Sissejuhatus on netiversioonis kuhugile kadunud, las ta olla.

Tore oli honorari saada. Kui suureks saan, hakkan võib-olla kirjutajaks:)

Taimetoitlusest.

Hellake teab meil igasuguseid asju. Eile rääkis, et ühe tema (väljamõeldud) sõbra pere on taimetoitlased. Kui ma palusin täpsustada, et mida nad siis söövad, ütles Hella, et nad söövad taimerasva.

Siis ma küsisin, et mis toitlane ta ise on. Hella ütles, et tema on lilletoitlane ja sööb lillerasva.

Siuke lugu.

Kadriõhtu.

Musja, Mart ja Laura käisid katris ja mina tegin külavahel kadritaksot. Nalja oli nabani. Koduõppeline moment tekkis siis, kui üks mutike küsis Kadri-Mardi käest, et "Kas sina käid juba koolis?"

"Ei" vastas Mart.

"Siis lasteaias?"

"Eei" vastas Mart.

"Aa, sa oled siis kodune laps" sai tädi asjast aru.

Aga muidu saime targemaks selle koha pealt, et inimesed jagunevad suhtumises kadrisantidesse kaheks. Need, kes elavad taludes/eramajades ja kes lasevad kadrisid üle ukse ning need, kes elavad korteris ja kadrisid sisse ei lase. Need esimesed on julged, lahked ja toredad. Teiste kohta ei tea täpsemalt, aga julged nad pole.

Meie kadride kontosse võib arvata ka sellise tulemuse, nagu laulmine kahe vallavanema kodus. Küsimus, kuidas elab ühes külas kaks vallavanemat, jääb nutikaile nuputamiseks:)

Luugipere laululinnud.

Suured ja vanad perepojad on oma bändidega nii kaugele jõudnud, et mõned laulud on salvestet. Fännid saavad Jussi kuulata siit, seal ülal paremal on laul "Don".

Jaagupi kidrasoolod + natuke häält laulu lõpus on siin , laulu pealkiri on "Retry".

Loobi ja Orumetsa austajail tasub sügavalt sisse hingata ja lõdvestuda enne kõrvaklappide pähepanekut.

A mulle meeldivad:)

Aaduke aastane!

Aadu-nupsuke oma emme ja ilusate täditütardega sünnipäevapeol.

Tegin endale lapse sünnipäeva puhul kingituse ja kirjutasin sünniloo valmis.

Perede kontserdil.

Pärnu Raekojas oli jälle muusikakooli poolt korraldatud perede kontsert, kus astus üles ka meie väike keelpillibänd koosseisus Mart, Marie ja vana-Juhan.

Mart teeb tööd ja näeb vaeva:)

Sõbrapaelad.

Meil on viimase aja pop vaba aja veetmise moodus sõbrapaelte punumine. Või õieti oli vaheajal. Aga kogu maja on siiani lõngu ja niite täis. Igal juhul soovitame soojalt kõigile. Meil on selline raamat, kust ideid ammutada, aga ka netist leiab mõned lihtsamad õpetused (siit ka), siis saab ise edasi kombineerida. Netist otsides märksõnadeks siis "Friendship bracelets".

Punusid isegi vanad vennad, mis oli ütlemata tore vaatepilt.

Ilma õppimiseta päev.

Ei, me ikka teeme oma koduõpet ja elame. See, et blogisse eriti sissekandeid ei jõua teha, tuleneb kurvastavast tõsiasjast, et kahte asja koos teha ikka ei saa - elada ja seda elu kroonikasse kanda. Tuleb valida, kas teha koduõpet koos imiku ja talueluga või end blogis välja elada.

Aga üritamast ei keela ju keegi:)

Igal juhul oli täna selline päev, mil Mart ütles hommikul, et "teeme täna õppimisvaba päeva" ja et tema võib seda pidulikku päeva tähistada "Naksitrallide" lugemisega. Ma olin nõus, sest toimetamist ja siblimist oli palju nagu ikka. Aga siiski saabus hetk, mil istusime laua taga ja sõime pannkooke ja mulle tundus, et olemine on kuidagi jõude. Küsisin, et kas Mart ei tahaks pisut vormijoonistust teha. Tahtis.

Siis mõtlesime, et kuidas siis ikkagi päev ilma kirjutamiseta. Ja alustasime oma metsataadi luuletuse kirjutamisega vihikusse.

Ja siis tegime veel natuke matemaatikat. Kuna see 2. klassi töövihik on ikkagi masendavalt lihtne, keerasime lõpuotsa ette ja Mart hakkas ühte tekstülesannet lahendama. See rääkis sellest, et kui jõuluvana saab esmaspäeval 20 kirja ja teisipäeval 30 kirja rohkem, et vaat mis siis saab. Mart oli väga elevil, kutsus kohe Hella ja nii nad siis koos uurisid sõnumeid jõuluvanamaalt. Ja ülesanne sai ka õigesti lahendet.

Selline tore õppimisvaba päev!

Siis aga sai kell 1 ja kuna meie üks auto oli paranduses ja teine issiga linnas tööl, siis pidime nagu mehed muiste jalgsi bussipeatusesse kõndima, et Mart muusikakooli saaks. Pakkisime end külma- ja tuulekindlalt ja asusime teele.

Mõne aja pärast väsis kõige väiksem rännumees ära ja magas kogu tee magusasti.

Puhus tuul vinge, vinge, täitis maru hinge, hinge - nagu kirjutab luuletaja. Tõmbasime kapuutsid pähe ja jätkasime teekonda. Mart leidis tee kõrvalt pisut heina ja andis lahkelt Hellalegi. Mina imestasin, et mul sellised rohusööjad lapsed on.

Ja kõige õnnelikum oli Mart muidugi iga leitud jääkribu või liulaskmise koha peale. Kaldus vahepeal suisa põllule ära.
Ja Hellake leidis ühe külmunud õuntega puu teeservalt.

Ja vahepeal puhkas Mart ka jalga ratta seljas ja Hella sirutas jalga.
Ja ära käisime! Kokku umbes kuus kilomeetrit vankri ja rattaga, mis on meie senistest jalutusrekorditest küll suurim.

Nii mõnus oli näha kodu paistmas. Eriti tore on näha lisandunud saunasiluetti:)