Detsembris.

Esimese poolaasta lõpp hakkab saabuma. Lastel käisid enne Soome iseseisvuspäeva korraks tunnistused ka kodus ära. Mardi tunnistusel olid praktiliselt ainult "väga head", mõni üksik "hea", Hellal olid need vist peaaegu pooleks ja Musjal oli ka mõni meie mõistes "rahuldav". Aineid, mille eest hindeid pandi, oli suht vähe ja iga aine hindamine jagunes omakorda 4ks - ülesande mõistmine, kaaslastega koostöö (?) ja veel kaks, mida ma ei suuda tuvastada. Eks Musja hinded olid sõtuvuses tema keeleoskusest, mis pole päris Mardi ja Hella tasemel. Väiksematel on koolivälist suhtlemist palju, ka sõbrad on soomekeelsed ja nende kõnekeel on ikka väga hea. Musja sõbrad on 2 eesti tüdrukut, aga eks temagi soome keel täieneb tasapisi. Usun, et just Musja saab soome koolist väga hea kogemuse teistsuguste inimeste ja keskkonna suhtes. Ta on sellises eas, kus hinnatakse ja analüüsitakse palju ja minu rõõmuks oskab ta hästi võrrelda oma senist kogemust Eesti kooli ja Soome kooli vahel. Kusjuures mitte alati pole see Soome kooli kasuks. Näiteks ütleb ta, et inglise keel on väga nõrk ja et mõni õpetaja ei suuda tagada klassis head tööõhkkonda. Noh, tõttöelda ka Eestis ei suutnud... Musja jaoks on täiesti uus kogemus teiste rahvustega suhtlemine. Minu loogika järgi ei peaks saama inimesi rahvuse järgi kuidagi iseloomustada, aga Musja väidab, et saab küll ja mõne suhtes on ta ikka väga kriitiline. Nojah, Eestis ta vaevalt niipea mõne hiinlase, tailase, mustanahalise või araablasega kokku puutub, nii et ainult kasuks. Mart käib poistega hokivõistlustel ja tal on mitmeid sõpru, kellel külas käia. Eile käis sünnipäeval ka. Hoki tähendab lõputut seltsielu, isad ja emad on haaratud üritusse, käivad võistlustel kaasa elamas ja kui järjekordne matš on meie linnas, siis peavad vanemad kohvikut pidama või käima kohtunikel abiks vm. Mina olen õnneks pääsenud, aga isake on meil üsna hõivatud ja palub vahel Mardilt luba mõni võistlus vahele jätta. Hellake käib koolis nii suure rõõmuga, et ma kohe ei teagi, kuidas teda jälle koduõppele jätta. Ehh... nali, tegelikult tean ikka küll. Ja lapsed teavad ka, et järgmisest aastast oleme Eestis tagasi. Kui midagi ei muutu. Kui näiteks Musja ei armu mõnesse soome poissi ja keeldub tagasi minemast:)

Logistikast.

Kuna õues on pakane ja miinuseid hommikuti suisa 20 ligi, siis on mul jälle austav ema-taksojuhi roll. Isake katsetab hommikuti enne tööleminekut (no tema läheb muidugi rattaga!), et kas meie auto ärkab elule või ei. Siiani on ärganud ja meid truult teeninud. Aga jah, lapsi tuleb päeva peale ikka mitu ringi viia-tuua. Kool algab vaid paaril päeval kõigil ühel ajal kell 8. Enamasti on ikka nii, et Musja peab 8st kohal olema ja nooremad kell 9. Tänagi oli nii. Minu suureks imestuseks sõitis autotee kõrval kooli lähedal terve hulk lapsi ratastega kooli poole. Sallid ümber suu, kilepüksid jalas... no ma ei tea. Meie tibi ei saa mütsigi pähe pandud, sest hoole ja armastusega hommikul valmistatud soeng läheb segi. Täna oli tal kehaline kasvatus ja siis oli vaja riidest ketsidega kooli minna, sest koolikott on nii pisike (ma ütleks ridikül), et vahetusjalatsid sinna ei mahuks. Eile, kui käisin Mardil ja Hellal päeval koolis vastas, lugesin ära, et nende "parklas" oli oma sadakond jalgratast. Mis tähendab, et need algkoolilapsed (kuni vanuses 12) tulid kõik kooli ratastega - lume ja alla-kümne-kraadiga. Meie lapsed muidugi väidavad, et keegi ei tule nii kaugelt, nagu meie, st nats üle 3 km. Et kõik tulevad kõrvalmajadest. Ma ei tea, aga igal juhul on see selline fenomen, mida ma jätkuvalt imestan ja imetlen.