Jälle Tartus.

Neljapäeval käis Musja koolis, tegi terve päeva teistega kaasa. Meie väikestega läksime lõunast järgi. Rääkisime õpetajaga õppimisest, tasemetöödest, suvisest koduõppe kokkutulekust ja peenardest ja olime igati ühel nõul.
Minu vaimustust tulemusrikka kodu-kooli koostöö vahel jagas ka Musja, kes tagasiteel koju arutles pool aega selle üle, millise valemiga õnnestuks tal meie pere taas Tartusse tagasi elama suunata. Võimalikud variandid (õieti ainus vähegi reaalne variant) tundusid olema seotud issi töökohaga. Noh, et kui teda seal enam ei taheta või kui tema enam neid ei taha, siis võiks ta Tartus õnne otsida. Ja töökohta. Ja meie elukohta. Ja koolikohti. Ja siis saaks Marieke rahus igal hommikul Waldorfkooli minna. Sest selles koolis on nii hea õpetaja ja nii toredad lapsed ja nii hea söök. Ja see, mida nad tundides teevad, on ka nii huvitav.
Püüdsin Musjale seletada, et võimalus, et issi töökoht temast loobub, on väga väike. Musja sõnas sellepeale lootusrikkalt "aga see võimalus ikka on, eks?". Pakkusin, et see võimalus on 3% sajast.
Musja oli tükk aega vait. Lasi mõttel lennata.
Siis rääkis, et ok, eks ta siis lepib sellega, et ta päriselt Waldorfkoolis käia ei saa. Aga kui ta suureks saab, siis ta kolib Tartusse. Saab endale 5 last ja ilusa kodu ja mehe. Mees on ilmselt arst. No peaasi, et sportlane pole, sest neil on liiga suured kõhulihased. Ja mees ei tohiks olla ka liiga paks ega liiga kõhna. Ja siis need 5 last käiksid Waldrofkoolis ja tema oleks kodus. Koristaks, teeks head süüa, loeks ja puhkaks.
Ikka tahad ju lastele paremat elu, kui endal on...
Igal juhul kõlas see kõik ütlemata kenasti ja optimistlikult.
Järgmisel päeval helistas meile Tartust aga tädi Kersti, kes ütles, et tema tütreke Madli, kes on juhtumisi see õnnelik lapsuke, kes käib nimetet kooli nimetet klassi, võtaks heameelega Musja kohe pikemaks ajaks enda manu, kui Musjal peaks tekkima soov rohkem kui üks päev koolis käia. Mis tundus meile ütlemata armas ja suuremeelne pakkumine:)
Iseasi, kas uus karm seadus seda lubab. Aga tsss! me ei pea sellest ju kõva häälega rääkima...