Minu jaoks on olnud üsna üllatamapanev õpetajate suhtumine sellesse, et laps mitmel pool "ringitab". Mitu õpetajat on vähem või rohkem vihjanud, et kui Musja jätaks mõne trenni või ringi ära, siis ta saaks rohkem tema alaga tegeleda. Lisaks jutt sellest, et tuleks harjutada ja trenni teha ikka rohkem ja rohkem, sest muidu tippu ei jõua. Musja küsis minu käest, et kust nad võtavad, et ta tippu tahab jõuda. Mina ka ei tea. Ma pole kunagi ühtegi ringi pannud last sellepärast, et teda sihipäraselt tipu suunas töödelda. Kui lapsele meeldib ja tal on annet, siis on ju tore, kui ta mingi alaga tegeleb. Aga valikud peaks ikka jääma pere teha, et mida ja kuipalju.
Samas saan aru, et õpetajatel-treeneritel on oma ambitsioonid, ilmselt on nende jaoks oluline, et aeg-ajalt "niisama laste" kõrval oleks ka "tipu lapsed".
Aga kuhu jääb rõõm?
Näiteks tantsida niisama ei saa, pead võidu tantsima. Kui võidu ei tantsi, siis pole mõtet tantsutrenni tullagi. Treenerite jaoks on paar, kes võistlustel ei käi, täiesti mõttetu.
Omaette teema on tunnustus. Sellesama võistlustantsu treenerid (aga ka mõned teised) on vahel nii kitsid kiitma, et lihtsalt kahju hakkab lastest, kes peale pikka koolipäeva saalis higipull otsaees tantsivad. Olen kuulnud, kuidas Tallinnast džiibiga kohale purjetanud tantsuõpetaja õiendab lastega, et "miks ma pean teiesuguste ette tulema ja oma aega raiskama, kui te üldse ei viitsi pingutada?", arvates et selline jutt paneb lapsed kohe jube ilusti tantsima.
Ega ei pane. Vähemalt Musjat innustab see kõige rohkem, kui kriitikaga käib kõrvuti ka kiitmine. Nad on ju lapsed!
Mina olen kiitja-emme. Mulle kohe meeldib oma lapsi kiita. Musja vahel nuriseb, et miks ma muudkui teda kiidan. Et kui mõned lapsed saavad koolis kehva hinde, siis nad seda vanematele öelda ei julge, sest saavad riielda. Mina ei oska sellise asja eest küll kurjustada, vastupidi, ma ikka räägin, et vaatame, mida sa ei osanud ja kordame vm. Ja siis Musja ütleb, et meil on kõik vastupidi:)
Ei teagi siis, et kas peaksin ka pragajaks-emmeks hakkama? Ja mitte enam avaldama oma imetlust oma ilusa ja tubli tütre üle, kelle jaoks on vahel ka halvad hinded lubatud? Jeerum. See on ju vaid üks lühike vaatus elu pikas näitemängus, kui parafraseerida Gunnar Aarmad.
Hinnetega on üldse naljakas lugu. Musjal on klassikaaslasi, kes saavad hinnete eest tasu. Raha. Ja kes siis pingutavad, sest on ju põhjust. Raha kulub ikka.
Üks asi meenub veel. Musja ütles, et klassijuhataja pidi neile aeg-ajalt moraali lugema, et nad (st 5. klassi lapsed) ei õpiks kodus emadega, vaid ise. Mingil moel on õpetajad saanud haisu ninna, et õpilased sageli õpivad kodus õhtuti koos emaga ja seetõttu - arvavad õpetajad - ei taha lapsed koolis neid kuulata. Noh loodavad, et õhtul ema nagunii õpetab üle.
Ja jumala eest, need lapsed pole koduõppelt tulnud...
4 kommentaari:
Õpetajate suund tippu tuleb ühelt poolt sellest, et nemad on sportlased (aga spordis on ju teine koht esimene kaotaja) ja teiselt poolt ka sellest, et spordiklubisid rahastatakse vastavalt tulemustele.
Meenub ühe iluvõimlsemise tipptreeneri hinnang peale (4-5-aastaste laste) olulist esinemist "ka viimane rida oli väga tubli!"
Kiitmine - õpetajatel on sügavalt sees arvamus, et kiitmine teeb laisaks (aga võib-olla osasid laps sh ka neid endid lapsepõlves tegigi? ehk on raske uskuda, et enamik lapsi vajab kiitust?).
Tervitades Riina
Sama kogemus,et kui laps tahab lusti pärast trennis käia ja samal ajal ka muusikakoolis,siis peab valima.Meie pidime tennise selle pärast ära jätma,sest kõigil päevadel ei saanud käia,kuna kattus muusikakooliga ja öeldi,et niisama pole mõtet-peate valima.Kurb:(
Sütekas on ka kõva tamp ja päevad pikad,ilmselt mingil hetkel ei jõuagi kõigega,mis huvitab tegeleda.Johannes tahab ka Sütekasse minna,aga ma päris mõtlen selle üle,kas on mõtet.Tal on nii palju muusika ja loovusega seonduvaid huvisid,et kas siis enam nendega jõuabki tegeleda,kui päevad kella neljani venivad.Päev tuleb lapsel lõpuks pikem kui minu tööpäev.Pole päris normaalne.
Ilona
tere, Merje!
minu nimi on Kati, olen Su blogi tänulik lugeja, kunagi koduõppe teemade alt leidsin selle lingi. Elan Võrumaal, praegu lastega kodune, aga muul ajal vahepeal muusikakoolis õpetaja.
Ja see Su eilse jutu teema on ikka väga valusasti õhus olnud mul muusikakoolis kaa, niiet kohe ajab kommenteerima. See kooli poolt enesestmõistetav sissesõitmine lapse nn huvitegevustesse ja siis huvikoolide lisasurvestamine ja esinemistele ja tulemustele oienteeritus - emotsionaalselt üteldes on see kokku lihtsalt vastik. Kõige kehvem, et minu kogemuses on kannatajateks just lapsed, keda kodu kah nagu päris adekvaatselt ei toeta ja nii nad siis rabelevadki seal kõikide õpetajate ambitsioonide ja "peab"-ide käes. Ise ma muud ei mõistnud, kui lastevanematele vahest ikka ütelda, et nad katsuks kaa nt õpetaja ees oma lapse kaitseks sõna võtta või lihtsalt selgitadagi OMA prioriteete ja paluda aktsepteerimist. Aga tegelikult on vist siiski üsna vähe neid lapsevanemaid, kes seda koolide ja õpetajatega suhtlemist üldse ette võtavad.
Tervitan,
Kati
Tänud kaasa mõtlemast! Egas muud, kui jätkame võitlust oma laste eest:)
Ilona, pane ikka Sütekasse. See on ju parim kool! Te linnainimesed ja sõitmisele kuluv aeg annab palju juurde. Hea tahtmise korral jõuab kõike.
Postita kommentaar