Lehekuul.

Enne jõulu ja enne suurt suve on mul alati nii kiired ajad, et on tunne, et iseendale ei jõua järgi. See on mu viimaste päevade mõtteteema. Et kuidas saada aega juurde? Kas vähendada endale (vabatahtlikult) võetud kohustusi või kasutada olemasolevat "vaba" aega otstarbekamalt. Ja eelkõige - mitte viriseda ajanappuse pärast. Kui olemasolevat hetke nautida, siis on see hetk pikem...

Nojah, käes on jälle meie kontserdite sari. Tšellod, viiul, akordion, fagott. Hästi suur erinevus võrreldes selle ajaga, kui mina muusikakoolis käisin, on see, et laste eksamid-arvestused on vanematele esinemispraktika vormis. Mina mäletan eriala eksameid, kui pidime teiste õpilastega lõputult saali ukse taga ootama ja meid siis järjest ükshaaval sisse kutsuti. Ja saalis istus mitmes rivis õpetajaid, kes, nagu mulle tundus, olid ebasõbralikud ja ülikriitilised. Tegelikult kindlasti polnud, lihtsalt olin jänes. Mäletan, et mul oli klaveri lõpueksami ajal käed pehmed ja higised, lisaks läks pool lugu lihtsalt meelest ära, lisaks jooksid sõrmed kokku. Õudus kuubis. Mulle oleks ära kulunud pisut homöopaatilist Argentum Nitricumi:)

Aga minu lapsed käivad sellisel ajal muusikakoolis, mil vanemad saavad kuulata nende tehtavat muusikat, kaasõpilastest rääkimata. Nad on algusest peale harjunud esinema ja seepärast ei karda, vaid suudavad end kokku võtta ja mängida pilli hindele "9"

Mina ainult imestan, et kuidas see on võimalik. Ja imetlen.

Juss ja tema õpetaja Ira mängivad Elgari "Salute d´Amour´i"

Ja Mardikeselt Šlemülleri "Marss"