Rahvaste sõpruse päevast ja muust ka natuke.

Täna oli laste koolis rahvaste sõpruse päev, no midagi sellist igal juhul, isegi kui nimetus pole täpne. Kuna ka mina eesti keele õpetajana olin kutsutud lastele toeks olema, siis vähkresin poolest hommikust saati voodis ja mõtlesin, milline rõivas näeks seljas piisavalt soliidne välja ja teiseks kordasin oma lemmikluuletuse esimest kahte salmi. No ikka selle "Metsataadi" omi... Ärkasin varavalges (st enne poolt üheksat), ajasin Aadu üles, panime paremad riided selga ja suundusime koolimajja. Saalis oli juba terve rivi sõbralikke rahvusi, mitmetel ka emakeeleõpetajad kaasas. Esindet olid hiina, afganistani, sudaani, araabia, inglise, walesi, ameerika, rootsi jt keeled. Harjutati otse mikrofoni sisse "Tere hommikust" oma keeles ütlemist ja minu Hellake ütles nii kena, tugeva ja selge häälega:) Ja siis hakkasid lapsed saali voolama... ikka klass klassi järel, tuli ja istusid väga organiseeritult põrandale maha. Ridade kaupa, ma ei teagi, mis väega see oli saavutatud, aga read oli sirged ja ca 500 last istusid kõik kenasti üksteise kõrval. Tore vaatepilt oli. Ja algaski pihta. Kosovo õpetaja, kelle soome keel oli väga ladus, tegi sissejuhatuse keelte ja rahvaste paljususe kohta, pisut rääkis ka enda elust. Ja siis tulid need "tere hommikud" umbes 10-12 keeles. Hella pidas vastu. Ahjah, Mart va luuser, ütles, et tema ei taha rahva ette tulla ja ma ei sundinud ka. Siis lauldi araabia ja serbia keeles ja siis tuli meie luuledebüüt. Panin Aadu sülest ja astusin vapralt rahva ette, Hella tuli mu kõrvale ja meile anti mikrofon. Kuna Hellal oli tervitamine nii kenasti ja kõvasti välja tulnud, siis hoidsin mikrit tema suu ees, et ise pobisen kõrvalt ja aitan lihtsalt sõnade meelespidamisega. Alustasime ja siis - kõmm! viskas Hellakese närv üles. Ta läks näost punaseks, hakkas nutma või naerma, täpselt oli võimatu aru saada, et mis see oli ja keeras pea mulle sülle. Sain aru, et edasi pean üksi hakkama saama. Võtsin täiesti rahulikult mikrofoni ja elukutselise luulelugeja häälega lugesin kaks salmi. Esimeste sõnade "Oli mets ja metsas talu" jäi saal hiirvaikseks. Mõtlesin pärast, et ju see oli eesti ja soome keelte sarnasuse pärast, lapsed jahmusid, et mis värk selle eesti keelega on! Edasi oli ikka erinevaid sõnu ka:) Aga mööda ta sai. Hiljem mõtlesin, et selline pisiasi tegelikult, üks luuletus lastele lugeda, aga meie jaoks oli see päris suur üleelamine. Tegelikult olin ma noorest peast paras esinemisfoobik. Mäletan, et mu klassikaaslased hakkasid alati mühisema ja kahisema, kui mind klassi ette kutsuti, sest sain ikka mõne susserdusega hakkama ja ise põdesin hullult. Aga tundub, et aastapikkused esinemised naisteringis ja oma laste õpetamine on andnud positiivseid impulsse arenguks:) Muidu on elu kiire ja omas rütmis. Mõni päev läheb kole pikaks, eriti Mardil, kes on end trennide ja muusikakooli külge haakinud. Muideks, Mart vahetas muusikakoolis eriala ja õpib nüüd trumme. Ausõna, mina ei julge seda meie Eesti tšelloõpetajale öeldagi, vaene Ira. Aga trummid olid Mardi kindel soov ja tahtmine ja mina laste tahtele vastu ei astu. Hellake käib ikka balletis ja on nüüd siis ka ametlikult muusikakoolis viiuliõpilane. Kusjuures läbis kevadel konkursi, millest nii mõnigi tuttav läbi kukkus, nagu hiljem välja tuli. Siinne konkurss oli Eesti omast erinev. Ei mingit ettevalmistust ja pisi-pisikest dressuuri. Läksime kohale, kutsuti klassi ja midagi seal sees tehti. Aga mida, seda ma päris hästi ei teagi. Hella ütles, et lasti plaksutada ja patsutada ja koputada. No igal juhul läks läbi ja meie usinad Suzuki-õpingud kannavad vilja, sest praegu on Hellal hea võte ja lood saavad ruttu selgeks.

Tundub, et ma õppisin nüüd ka pilti lisama. Taandridadega on endiselt nõrk seis. Ok, teine pilt maandus teksti ette, aga parem ikka kui päris ilma:)