Enne jõulukuud.

Kribinal-krõbinal jõulu ja aastavahetuse ja uue kevade ja suve poole. Nii see eluke meil veereb rõemsaste. Mina olen viimasel ajal kibe käsitöönäpp. Koon muidugist. Aga kuna Hellakese balletistuudiol on homme suur etendus, siis sellega seoses olen valmistanud ka tema kostüümi. Nad on luigekesed (no ikka need Tšaikovski omad), kellele valge trikoo peale käib suleline rinnakaunistus ja pähe siuke sulgedega peaehe. Lisaks tuli tüllist seelikule litreid peale tikkida. Nende sulendustega olen tegelenud kaks nädalavahetust sellal, kui Hella ise tantsutunnis on. Õmblesime ja kleepisime seal teiste emadega. Teised pidasid mokalaata, mina igaks juhuks kuulasin. Täitsa tore oli nö naturale kuulata soome emmede muresid ja rõõme. Et kuidas keegi on sünnitanud ja milliseid kannatusi sellega seoses kogenud. Ja kellel sünnivad ainult tüdrukud ja kellel ainult poisid jne. Soomes on rõõmustavalt palju lasterikkaid ja nooruslikke emasid, nii et ma tundsin end päris omasuguste keskel. Kooliga on nii, et lapsed ei taha hommikuti kuidagi sinna minna. Muudkui mõtlevad igasuguseid põhjendusi välja a´la kõht valutab, süda on paha, pea valutab, et saaks koju jääda üks päevake. Ja ehk ka teine, et "haigus" tõepärasem paistaks. Ma vahel luban ka, mis seal pattu salata. Samas sunnin end ikka järjekindlaks, isegi kui motivatsioon kaob käest. Ja mõtlen üha rohkem Eesti ja koduõppe peale. Mitte et lastel koolis midagi häda oleks. Ei, kõik on ok. Neil on sõbrad ja õpetajad on väga head ja toredad ja kooli üritused on vahvad ja isegi hindeid ei panda. Aga ikkagi... on kodus parem lapsel olla. Aga ma ei lase neil koduõppemõttetel endast väga võitu saada ja võtan rahulikult, üks samm korraga.