Logistikast.

Kuna õues on pakane ja miinuseid hommikuti suisa 20 ligi, siis on mul jälle austav ema-taksojuhi roll. Isake katsetab hommikuti enne tööleminekut (no tema läheb muidugi rattaga!), et kas meie auto ärkab elule või ei. Siiani on ärganud ja meid truult teeninud. Aga jah, lapsi tuleb päeva peale ikka mitu ringi viia-tuua. Kool algab vaid paaril päeval kõigil ühel ajal kell 8. Enamasti on ikka nii, et Musja peab 8st kohal olema ja nooremad kell 9. Tänagi oli nii. Minu suureks imestuseks sõitis autotee kõrval kooli lähedal terve hulk lapsi ratastega kooli poole. Sallid ümber suu, kilepüksid jalas... no ma ei tea. Meie tibi ei saa mütsigi pähe pandud, sest hoole ja armastusega hommikul valmistatud soeng läheb segi. Täna oli tal kehaline kasvatus ja siis oli vaja riidest ketsidega kooli minna, sest koolikott on nii pisike (ma ütleks ridikül), et vahetusjalatsid sinna ei mahuks. Eile, kui käisin Mardil ja Hellal päeval koolis vastas, lugesin ära, et nende "parklas" oli oma sadakond jalgratast. Mis tähendab, et need algkoolilapsed (kuni vanuses 12) tulid kõik kooli ratastega - lume ja alla-kümne-kraadiga. Meie lapsed muidugi väidavad, et keegi ei tule nii kaugelt, nagu meie, st nats üle 3 km. Et kõik tulevad kõrvalmajadest. Ma ei tea, aga igal juhul on see selline fenomen, mida ma jätkuvalt imestan ja imetlen.