Musja käis jälle "oma" koolis. Sel aastal esimest ja õppeaastal teist korda siis. Oli sõbra Madli kaitsva tiiva all, läksid hommikul koos kooli ja peale kooli rändasid läbi Tartu linna, lõpetades hilisõhtul ujulas. Musjakese muljed oli positiivsed NAGU IKKA:) Ja mina nukker meie olemasolevate valikute üle, mis pole ju sugugi halvad, aga inimene tahab ikka rohkem ja paremat. Teadagi.
Põhitunnis õppisid waldorfkoolikad loomaõpetust ja Musja vastas mu küsimusele, et "noh, mis te seal siis tegite?" häbelikult "joonistasime kilpkonna". Ühes teises tunnis kuulati lugu kuningas Salomonist ja tema sõrmusest, Musja jutustas selle ümber pisimate detailidega. Üldse oli kõik olnud huvitav ja hoopis-hoopis teistsugune kui see kammajjaa, mida meie siin igapäevaselt pähe ajame. Suur ja väike algustäht, otsene kõne, tekstülesannete vormistamine jne. Ristküliku pindala leidmisest rääkimata. Muidugi ma saan aru, et neid meie poolt õpitavaid asju läheb igal edasipürgival kodanikul elus vaja ja eks ma sellepärast neid õpetangi. Aga see on rohkem selline töö kui et rõõm. Ma ei teagi, kas õppimine peab ikka selline olema.
Igal juhul on sel nädalavahetusel Musjal koolikatsed ja siis saavad meie piinad lõpetet. Järgmisel veerandil tegeleme ainult rõõmuga:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar