Musjal eile kõht natuke valutas ja igaks juhuks jätsin ta koju. Kõht hommikul enam eriti ei valutanud, aga laps sai une täis magada. Siis helistas meile Juss, kes ütles, et tooksime talle Uulu kooli esinemisrõivad, sest tal seal kontsert. Startisimegi kell pool 11 (väga varajane sooritus koduõppeema ja 4 lapse kohta) ja 10 minuti pärast olime Uulu vallamajas, kus sealsel koolil oli muusikanädal. Juhan ja tema kaks lauluvenda Martti ja Oliver laulsid imeilusti, isegi Aadu plaksutas käsi ja jorises kaasa:)
Siis sõitsin koju tagasi juba 5 lapsega ja arvasin, et meil on aega poolteist tundi, kuni suuremad muusikakooli peavad minema, aga korraga teatas Musjake, et talle meenus, et ta peab ikkagi varem linnas olema ja kirjanduse töö ära tegema. Kuna bussiga oleks ta liiga hiljaks jäänud, siis panime uuesti kiirelt riidesse, lapsed haarasid pillid ja mina Aadu ja kimasime linna, kuhu ma täna üldse ei plaaninud minna. Jätsin lapsed muusikakooli ja koju tagasi jõudsingi alles enne kolme, millega võis koduõppepäeva pidulikult lõpetatuks kuulutada.
Ühesõnaga ma tahan öelda, et koduõpe pole inimeste jaoks, kes hindavad kindlat päevakava ja leiavad turvatunde rutiinist.
Sellega seoses hakkangi tundma, et tegelikult mina vist armastaksin päevakava ja rutiine. Kui neid natukegi saaks:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar