Koduõppega on nii nagu Puhhil mesilinnukestega - ei või iial teada. Mina olen loobunud igasuguseid lühiajalisi plaane tegemast. Pikemaajaliselt on meil Mardiga muidugi ühine ilus eesmärk, see on kasvada ja targaks saada:) Aga igapäev on nagu on. Meie tegemised kujunevad päeva jooksul ja ei oska keegi neid ette ennustada. Vahel on mul küll ettekujutus millestki, mida võiks teha või peaks jõudma, aga siis ütleb Mart, et ta tahaks nüüd õue minna ja läheb. Ja tuleb tagasi mõne uue idee või asjaga ja leian end ülepea tegelemas millegagi, mida üldse ei plaaninud. Nii ongi kõige toredam. Ja vabam. Anna vabaks, anna vabaks, nagu ütleb Õnne tänava Mare, keda lapsed tsiteerida armastavad:)
Et lõpuni ausaks jääda, siis pean tunnistama ühe patu üles. Hommikud ei alga meil õppimisega, vaid "Südameasjaga". Suvel olin mina ja nüüd on Mart selle seriaali kirglik vaataja ja nüüd me siis istume hommikuti ja krõmpsutame ämbrist pirne ja elame kaasa Nicki ja Co seiklustele. Peale seda paneb südametunnistuspiinades koduõpetaja teleka HÄSTI KIIRESTI kinni ja kamandab lapsed ERITI KIIRESTI midagi kasulikku tegema. Ja jookseb ise SUURTE SAMMUDEGA kööki putru keetma.
Õppimisjärg on umbes selline - palju matemaatikat 2. klassi töövihikust, peast ja sekka vihikusse. Õpime 6 rida, see tähendab arvud 6-12-18-24-30-36jne edaspidi ja tagurpidi. Kuni 6ni on read selged. Liidame ja lahutame tekstülesannetes ja vaikselt harjutame korrutamist-jagamist. See viimane on muidugi veel kõige raskem mõista.
Üldiselt on Mart matemaatikas ikka väga nutikas. Mõte käib kiiresti ja ta leiab kiirelt lahendused päris keerulistele ülesannetele. Täna tegime midagi sellist: 1000+100+20000
100 piires surfab ta täiskümnete ja ühelistega suht vabalt, natuke pikema mõtlemisega teeb ka üleminekuga arvutused ära.
Emakeeles peab Mart päevikut. Iga päev paar lauset päeva jooksul toimunust. Tähed on selged ja häälikute pikkust kuuleb ka ilusti. Vahel õpime väiksemaid luuletusi pähe. Tähestikku õppisime (lauluga) ja täishäälikuid (joonistades).
Loodusõpetuses õppisime ilmakaari. Minu isiklik autorooli-metoodika:) No et sõidad lapsega linna poole ja siis loete koos rooli peal põhi-lõuna-ida-lääs jne. Väga hästi jääb meelde.
Inglise keeles on Mardil värvid koos nende juurde kuuluvate nimisõnadega selged. Alustame numbritega.
Käsitöös alustasime kudumisega.
Muusika käib meil siin kogu aeg, söögi alla ja peale, hommikul ja õhtul. Kodus nüüd ju kaks tšellopoissi:) Ja kui hästi läheb, jagab suurem poiss väiksemale õpetustki. Jussile sobib õpetajaamet, aga eks me näe...
2 kommentaari:
Loen ja mõtisklen omaette, et kuidas neid arvuridasid õpetatakse? Kasvõi kolme rida? Mõttest saan midagi aru küll, aga meetodit ei kujuta ette. Ja pole hädasti vaja ka, eks ta koolis õpi. Lihtsalt huvitab. Üldse sedasorti postitused pakuvad mulle kõige rohkem huvi. Tänan!
Ega ma neid otseselt ei õpetagi, st laps ise arvutab ja ma siis ütlen, kui valesti läheb. Väiksemate arvudega on muidugi lihtsam, suurtega läheb kauem aega. Aga näiteks 6-rida tuli üsna ootamatult lihtsalt meile seekord kätte. Kui iga päev need read läbi lugeda, siis jäävad lõpuks pähe. Ja kui kui on peas, siis loeme mitte ainult rida, vaid nii et "üks korda kolm on kolm, kaks korda kolm on kuus, kolm korda kolm on üheks jne" nii kaugele, kui laps tahab, mitte ainult kümne kordseni.
Ja tavaliselt me selle lugemise ajal viskame midagi, st see, kes ütleb järgmise arvu, viskab palli või mõne mänguasja või pulga vm teise kätte. Tore ja lõbus tegevus:)
Postita kommentaar