Täna oli ilm nii ilus, et otsustasime jalgsi poodi minna. Esmakordselt ajasin Aadu käru kuuri alt välja, Hella oli rattal ja läksime. Tee peal mötlesin, et kas mul oleks siin raskem koheneda, kui elaksime kusagil korteris linna keskel, kus autod söidaks maja eest mööda ja peaks kogu aeg lapsi jälgima, et nad teele ei jookseks. Kohas, kus poleks lilli, puid, pöösaid, ymberringi suminat... Muidugi oleks raskem. Siin meie kodukese lähedal on ymberringi suur rohelus ja metsik loodus, köikide ymberkaudsete majade elanikud näikse tegelevat ainult rohenäplusega. Arutasime ykspäev Reinuga, et siin on vist "öues-ainult-muru" aeg juba ammu otsa saanud ja asendunud "panen-kasvama-palju-mahub"-mötteviisiga. Seened kasvavad teeäärsete majade öuedes (ikka suured puravikud), jalgratta tee körvalt korjab Mart pöldmarju, kui koolist tuleb, meie öu on linnukesi täis. Mulle meeldib:)
Musjal on koolis homme selline päev, et syya nad ei saa muud, kui et putru ja vett. See raha, mis on ette nähtud nende toitmiseks, pidi minema Aafrika nälgivate laste toetuseks. Aga neil on homme kodundustund, kus nad teevad syya:) Nii et lapsed Soome Kiviniity (vöi Kiviniidu?) koolis ei jää mitte nälga, vaid nemad keedavad ja kypsetavad enestele ise midagi suupärast.
Musja rääkis veel, et kunstiöpetaja pidi hästi tore olema. Nemad seal vuristavad oma ömblusmasinatega ömmelda ja öpetaja laseb samal ajal raadiost paremaid palu. Noh, ikka Adelet ja teisi poppe hääli. Ausalt öelda tuli mul selle jutu peale eneselgi isu taas ömblema hakata. Raadio saatel.
Mardil oli soome keele töövihikus ylesanne kirjutada yles kaaslaste nimed, muuhulgas olid seal ka sellised kenad poisslapse nimed nagu Thyson, Iprahim ja Song Pojan.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar