Pisut reisimisest.

Jälle jäänud pikem vahe sisse mul selle blogimisega. Kui allesjäänud fännklubi ei meenutaks, et "kirjuta ikka ka midagi!", siis ei tea, kas endal tulekski meelde miskit kirja panna. Meelde ju tuleks, aga kas ka tegudeni jõuaks...Praegugi on nii, et nii kui arvuti taha istun, ronib Aadu selga või halvemal juhul lihtsalt keerab kusagil mingit jama kokku ja röögib natuke. Minu meelest mõjub ema arvuti taga lastele täiesti laastavalt. Kenasti mängivatest lastest saavad riiakad paharetid, kellele ei piisa enam üksteise seltskonnast, vaid kes peavad üksteist kiusama ja igati ema tähelepanu nõudma. Muidu on meil endiselt kõik hästi. Lihavõtete ajal käisime Eestis. See pikk sõit sinna ja tagasi ajab natuke hulluks küll, samas ma pole kindel, et elades lõuna pool või suisa Helsingis, käiks me Eestis tihedamini. Sel pisut isoleeritud olekul päälinnast kaugemal on omad eelised, millest ei raatsiks ka loobuda, vist. Ja tegelikult 5-6-tunnisel autosõidul ka täiesti oma pedagoogiline külg olemas. Seltskond on sunnitud üksteisega arvestama, leiutama ühiseks meeldivaks olemiseks igasuguseid tegevusi ja vestluteemasid. Näiteks õppisime Hellaga teepikkuse jagamist. Hella ikka tahab teada, et kui palju on sõidetud ja kui palju veel sõita. Tegin siis nii, et 5-tunnine sõit võrdub 5 sõrme püsti. Kui pool tundi sai sõidetud, siis sain ühe sõrme kõverdada ja kui oli terve tund sõidetud, siis läks üks sõrm maha ja püsti jäi 4 sõrme jne. Sellise mõõtmise tulemusel läks sõit tegelikult päris kiiresti:) Aaduke kui kõige raskem punkt õnneks ikka magas nii edasi- kui tagasiteel vähemalt kolmandiku kuni pool teest. Hellal olid Eestis sünnipäevapidustused ja ta sai kingituseks Andrus Kivirähu "Kaelkirjaku" cd, mina ostsin pisut eesti muusikaplaate kaasa, neid siis tee peal kuulasimegi. "Kaelkirjak" oli muidugi menuk. Muudkui kuulasime ja kuulasime ja ikka naersime jälle samade kohtade peal. Harriet Toompere hääl oli eriline boonus veel tekstile juurde. Ja mul endal õnnestus nüüd ka rongisõit ära proovida. Käisin Helsingis eesti keele õpetajate seminaril. Startisin varavalges ehk kell 5.20, rong sõitis 4 tundi ja õhtul tagasi kell pool 7 ja jälle 4 tundi sõitu. Paras tööpäev loksuda, aga mul oli kaaslaseks Epp Petrone "Kas süda on ümmargune?" ja tagasiteel üks tore eesti keele õpetaja Vaasast, nii et pold hullu midagi. Üritus toimus Helsingi Eesti Majas või on see Tuglase selts (või äkki mõlemat?). Huvitavad loengud ja palju uusi inimesi, igal juhul olin rahul, et asja ette võtsin. Ja ju see siis on uus etapp mu elus. Olla Soomes eesti keele õpetaja. Soome riik väärtustab emakeelset õpet kõrgelt, kui ainult eestlastest lapsevanemad ka sellest aru saaks ja oma lastele selgeks teeks. Ühest ettekandest tuli näiteks välja, et kui laps on tugev oma emakeeles, siis on ka tema soome keel parem. Vastasel juhul hakkavad need keeled omavahel segunema ja siis pole kumbki päris õige. Minu lastel küll veel aktsenti pole, aga noh, ega me pole ju nii kaua veel soomekeelses keskonnas olnud. Ja kui peresisene keel on ikkagi eesti keel, küllap siis see püsib ka tugevana. Eile küsisin Mardilt, et kas ta tahaks praegu olla koduõppel Eestis. Mart mõtles ja ütles, et tahaks siin koolis käia. Küllap kordan ennast, aga Soome kool ongi nagu koduõpe. Ainult koolis. Ja ma üldse ei põe, et mu lapsed ei saa "konkurentsivõimelist põhiharidust". Kõige tähtsam on see, et nad on rõõmsad. Musja muidugi pole rõõmus, sest ta on üks pahur pubekas. Aga see on ka selline tasand, et tal on võimalik rahus olla pahur pubekas, saab end vabalt väljendada ja olla see, kes sisimas tunne olla tahaks, ehkki see kõrvalseisjaile alati kerge pole. Või nagu ta ükspäev Reinule traagiliselt hüüatas, kui see mingi naljaga üritas liginemiskatseid tütrele teha "No miks te ei lase mul rahus masenduses olla, vaid peate oma tobedaid nalju tegema!". Moi, moi! (Vabandust, et tekst kõik ühe pika joruna. Mina ei suuda nende tehnouuendustega kaasas käia. Kirjutades jätan ilusti taandread ja reavahed, aga kui panen publish post, siis kaob see kõik ära. Ja pilte ei oska ka enam panna. Sry.)