Üks hale lugemine.

Mul õnnestus haigeks jääda. Kohe nii, nagu pole aastaid olnud. Et oli kõrge palavik, mis lihtsalt istus ühe koha peal ja näidanud mingeid väsimise märke enne, kui kukkus nädal ja 1 päev. Aga siis ta lihtsalt lahkus. Ja oli selge, et jään ellu:) Selles viimases ilmselt mu armas abikaas juba kahtles, sest tema, vaene mees, ei osanud minusuguse kangekaelse haigega midagi mõistlikku peale hakata. Noh, et ei võta rohtu - järelikult kas tahab üldse terveks saada...? Aga tegelikult tahtsin kirjutada oma kogemusest lastega suhtlemisest haiguse ajal. Nagu olen ikka vihjanud, on meie Musjake üks eeskujulik pubekas, nagu raamatulehekülgedelt maha astnud. Elab mingisuguses oma ilmas, kuhu meid ei lasta ja kust ta aeg-ajalt ise välja piilub. Mina olen aru saanud, et selles maailmas tuleb igal hommikul juukseid pesta ja seal tegutsevad poisid bändist nimega One Direction. Nojah. Haiguse ajal lebasin muudkui oma paksude tekkida all ja vahel käisid kodakondsed mind siis lõbustamas või vastasid kutsele aidata mõni ravum või tee kokku keerata. Ükspäev tahtsin midagi Musjalt (kõrvalttoast) ja kutsusin teda, ta ei kuulnud. Kutsusin veel, ikka ei kuulnud. Siis helistasin esimest korda - lasin kutsuda natuke ja kuulsin siis, et Musja ütleb "halloo!" Panin toru ära, lootes, et ta mõistab emakese soovi midagi öelda ja tuleb küsima. Ootasin, ei tulnud. Helistasin veel kord. Kordus esimene stseen, Musja jälle hallootamas. Helistasin veel kolmandat korda ja jälle sama lugu. Olin päris kuri juba ja helistasin neljandat korda, kui ta jälle toru võttis, siis ütlesin, et "tule siia!" Ja siis ta lõpuks tuli, näol ilmsüüta pilk, et miks ma talle ometi kogu aeg helistan ja ei räägi. Küsisin, et kas sa ei arvanud, et äkki on mul midagi vaja. Ta ajas silmad suureks ja ütles, et ei tulnud selle pealegi. Ta oli arvanud, et väikesed mängivad minu telefoniga... Järgmisel päeval kordasin sama katset Mardiga. Jälle ei kuulnud nad mu hüüdmist alumisele korrusele, võtsin siis telefoni ja helistasin Mardi numbrile. Kuulsin, et all helises. Ja hopp-hopp, oli Mart paari sammuga trepist üleval minu toas ja küsis, et "noh, mis Sul vaja?". Olin nii õnnelik, et vähemalt tema veel ei ole pubekas. Või blondiin. Või mõlemat. Aga sümptom, mis mul ikka ja jälle aina hullemaks muutub, on see, et vesistan iga jumala asja peale. Veel enne haigust käisin koolis õpetajate toas Mardi õpetajaga rääkimas. Meie vestluse ajal tuli õpetajale teade, et ühel tema klassi poisil on juhtunud mingi õnnetus ja ta ootab õpetajate toa ees. Me rääkisime oma jutud lõpuni ja siis lahkusin ja nägingi seda poissi. Pisike 10-aastane poisike istus toolil, silmad nutust punased...Ja mulle polegi rohkem vaja. Ma ei tea, kuidas ma saaksin koolis töötada! Ja ükspäev nägin poekassas arvet makstes, kuidas jalgrattur oli autole ette jäänud ja kiirabi tõstis teda kanderaamiga peale. Mina jälle sealsamas kassas, silmad vees. Ja haiguse ajal oli nii, et Aaduke jooksis mingi hetkel kokku. Nad mängisid kogu aeg kenasti, aga ühel hetkel ei mõistnud teda keegi ja tema teisi ja ta hakkas lihtsalt lõhkuma. Ja karjuma. Ja siis ma kuulasin seda oma tekkide alt ja mul hakkas tast nii kahju. Tõusin istukile ja kutsusin teda läbi enda nutu, et "tule emme sülle!". Ta tuligi ja rahunes kiirelt maha ja nutsime siis natuke koos. Ja siis ühel hetkel ajas jala alla ja hakkas organiseerima. "Nii, emme, nüüd toome Sulle vett ja pareme terad sisse. Nii, mis terasid Sa tahad?". See oli jube armas. Ta tõeliselt tahtis aidata ja jäljendas teisi. Aga nüüd on ka meil kevad ja toomingad lähevad kohe õide. Olen lapsi õpetanud sööma võilillelehti, õisi veel pole, ja vaarikalehti ja kortslehti ja sõstralehti. Tore roheline aeg!