Uued algused.

Läks jälle käima! See kooliaasta. Saabusime Soome kolmes osas - kõigepealt isake tööpostile, siis suuremad koolilapsed ja lõpuks mina tibudega. Venitasin, mis ma venitasin, aga lõpuks pidin pakkima asjad ja teele asuma. Oi, kuidas ei tahtnud jätta seda suvist maakodu ühes kõigega, mis maa seest välja kasvas ja mida suvi otsa oodanud olin... Türgi ube ei jõudnudki ära oodata, rääkimata õuntest. Aga mis siin ikka end haletseda. Lapsi ootas kool ja tuli tulla. Kõigel on kõigega seos ja päris vaba olla ma veel ei oska. Hellake on nüüd koolitüdruk. Kuna mulle käib hullusti vastu see kooli alguse retoorika, a´la "oi, kas sina lähed nüüd kooli tarkust saama" ja "koolitee - kõigi teede algus on see", siis ei teinud me sellest kooliminekust suuremat numbrit. Mulle meeldivad sujuvad ja orgaanilised üleminekud ja nädal peale ametlikku koolialgust siin Soomes, siis kui me kohale jõudsime, paningi Hellale ranitsa selga ja viisin kooli oma klassi. Ma pole kindel, kas ta üldse teab, et ta koolis käib. Ehh, nali. Aga tegelikult on Hella jaoks põhiline muutus võrreldes eelmise aastaga see, et nüüd siseneb koolimajja teisest uksest kui eelmisel aastal, kui ta eelkoolis käis. Mart ja Musja on nüüd Soome tavaklassides. Esimesed päevad ja nädalad testisin ikka väikse hirmuga nende nägusid ja meeleolusid peale kooli, et kuidas on ja kas ikka on? Aga nad on rõõmsad ja rahulolevad. Ja mina jätkuvalt imestan Soome kooli üle. Et kuidas neil õnnestub hoida lapsed sellises toonuses, et nad tulevad koolist rõõmsatena koju ja ainsad tumedad toonid on nende endi siseheitlused, no näiteks Musja stiilis "miks mul selline kole nina peab olema?" või Mardi stiilis "miks sa ei osta mulle kreemisaia?"