Hindamisest.

Üks koduõppe eeliseid muude ja paljude seas on see, et kui laps on haige, siis saabki ta rahus haige olla, kuni terveks saab. Kolm aastat tagasi, kui Reksil oli esimene silmaoperatsioon, oli ta peale opi kodus ja turgus. Poolteist aastat peale teist korda samuti. Praegu on minu jaoks suur küsimärk see, kuidas ta peale sellist suuremat sorti kõrvalejäämist koolist teistele järele jõuab ja oma asjad tehtud saab. Ma väga loodan kooli vastutulelikkusele ja sellele, et ei nõuta kõigi tööde järeletegemist. Hea, kui tasapisi järjele jõuab ja edasi liigub.

Viimastel päevadel olen jälle mõelnud hindamisele. Kui seda poleks, siis poleks pooli kooliprobleeme (vähemalt minu vaatepunktist) olemas. Hindamine koolis ei lase muuseas ka koduõppel rahus toimida, kuna õpetajad vaatavad koduõppele läbi hindeprisma. Õpetajate Lehes oli jälle mingi teema, kus kelleltki targalt mehelt (ei viitsi vaadata ja linki ka veel pole) küsiti peale mingit hariduskonverentsi, et kuidas ta suhtub hindamisse. Onu jahus pikalt sisehindamisest - vot tuleb oma rumalust tunnistada ja öelda, et ei tea mina, mis loom tuu om - ja möönis, et ei maksa äärmustesse langeda - ikka on meil ka välishindamist vaja. Et mingi uus släng siis vist numbrilise hindamise kohta = välishindamine.

Et tuleb keegi väljast ja paneb hinde. Täitsa hea väljend. Selmet asja sisuliselt hinnata või hinnangut anda.

Tegelikult on see sõna "hindama" üks naljakas sõna, kandes endas kaht tähendust, nii "hinnet panema" kui "hinda panema". No paneme siis väliselt lastele hindu. 

See on kahe(li)ne, see on nelja(li)ne jne. Silt külge ja asi valmis.

Aga jah. Lastevanemate Liit tegi tüki aega tagasi ettepaneku hinded ää jätta. Ma veel rõõmustasin, et ohhoo, kas tõesti keegi ka sellele mõtleb. Aga sinna see mõte jäi. No mida on kaotada? Peale suurema vabaduse. Mis on vist üks õudne asi, kui tegijate punktist vaadata.