Viimastel nädalatel ma tunnen end nagu Siimu isa Kivirähu raamatust, kellele poeg ajab peale, et lähme kalale. Meil siis variant, et Mart tahab pidevalt seenele minna. Mina ei tea, kust seeni saab ja mis seeni on mõtet korjata ja üldse on nii külm ja mul pole kummikuid. Ja siis otsin põhjusi, miks seda saatuslikku käiku edasi lükata. Kummikute probleem lahenes sellega, et kui läksime vallapoodi jäätist ja hapukoort ostma, siis lükkas Mart mulle korvi ka pisut kummikuid. Üsna õige suurus, ainult 1 numbri võrra väiksemad. Aga kuna hind oli soodne, siis sai lõpuks ost tehtud ja tegelikult langes ära viimane kattevari, mille taha pugeda.
Täna siis saatsime Musja linna laulma ja Hellakese Linda-Maile külla ja suundusime ise metsa seeneotsinguile. Esialgu oli vanainemise (minu st) jalg kange ja selg valus, aga juhtus ime ja metsaõhk ja okste praksumine kummiku all ja üleüldine rahu ja vaikus mõjusid tõeliselt reibastavalt. Lõpuks kalpsasime üle kraavide ja heinamaa ja läbi padriku - Mart ikka džentelmenina oksi eest lükkamas - ja ämber täitus tõmmu- ja kaseriisikaist, paar puravikku tuli ka.
Hella ütleb muidu kärbseseene kohta "sääseseen":)
Isake meil praegu välismaal ja suured poisid linnaelu peal. Ja mul süüa teha ainult neljale inimesele. No ei oska. See on nagu ei peakski süüa tegema. Koorid mõne juurika ja natuke liha ja natuke vett ja juba ongi nii palju suppi, et iga väiksem pada ajab üle ääre. Aga suurde pole mõtet ju teha, kui sööjaid nii vähe. Dilemma.
Aga seened mahtusid ilusti potti ja homme teeme neist raguud.
1 kommentaar:
No ometi kord tulid blogindusse tagasi!
Olin juba lootuse kaotanud. Kohe järgmises blogipostituses teatan meie blogi lugejatele ka, et Sa tagasi oled.
Ja, kui Sa paljuks ei pea, loe mu viimast postitust ning, kui saad ja jaksad, aita seda eesti ühiskonda kas või natuke parandada....
Ja ärge haigeks jääge, meil on juba kõik viirusega pikali, tegelikult ma ise ka.....
Postita kommentaar