Palju aastaid tagasi õppisin jõuluks selgeks sellise luuletuse. Ma ei tea, miks, aga see läks mulle väga südamesse. Mingid fragmendid on vahel meelde tulnud, aga kunagi ei suutnud tervet luuletust meenutada. Paar päeva tagasi tuli mulle idee otsida googlist nende sõnade abil, mida mäletasin. Ja leidsin!
Panen blogisse ka, siis on kindlas kohas:)
unetuna härmakuues ootab kuusepojake..
Hommikul ta vanem õde viidi ära laial reel...
öö on lähedal, kuid teda tagasi ei ole veel.
"Kibuvitsa-vanaema, tead sa, mis sai sõsarast?"
Eideke vaid ohkab unes ega kuule kuuselast...
kellelt ometi küll küsiks-keegi pole üleval.
rohukõrred, lillenupud ammu lumeteki all.
Virgub tuul ja sajab, helbeid tantsuringis keerutab.
Üks neist liugleb kuuse latva, talle tasa leelutab: "Ei su õde enam ole
Lihtne metsakuuseke..
ta kui murueide tütar, seljas särav kuueke.
Käes tal küünlad värvilised, kannab hõbetähte peas...
nagu muinasjutus elab suures saalis, laste seas.
Maga, maga, väikeveli,
küllap suureks kasvad kord.
Seni külmataat sind ehib
kaunis on ta härmakard..."
Laulis lumehelves une kuusepoja laugele
Laenas tiivad tuulesõbralt, lendas jälle kaugele...
4 comments:
Veidi kurb kuid väga armas. Kas sa autorit ka tead? Minusugusele melanhoolikule igati sobilik luuletus :)
Ei tea autorit kahjuks. Natuke nagu Heljo Männa moodi, aga pole kindel. Ma olen lasteluule raamatutest seda luuletust päris kaua otsinud, aga ei leidnud. Ja netis polnud autorit.
Ma arvan, et selle kurva noodi pärast ta lapsepõlves mulle nii südamesse läkski.
Siin veel üks versioon, mõni sõna on teisiti.
Kaugel laanelagendikul, seal kus külmund ojake,
unetuna härmakuues ootab kuuse pojake.
Hommikul ta vanem õde viidi ära laial reel,
öö on lähedal, kuid teda tagasi ei ole veel.
Lumeeide tütrekene, tead sa mis sai sõsarast,
eideke vaid ohkab unes, ega kuule kuuselast.
Kellelt ometi küll küsiks, keegi pole üleval.
Rohukõrred, lillenupud ammu lumeteki all.
Virgub tuul ja sajad helbed tantsuringi keerutab,
üks neist liugles kuuselatva, talle tasa lelutab:
olen lumelitrike tuisutaadi tütreke,
sinu sõsar saatis mind, palus tervitada sind.
Ei su õde ole enam lihtne metsakuuseke,
ta kui murueide tütar, seljas särav kuueke,
käes tal küünlad värvilised, kannab hõbetähte peas
nagu muinasjutus leidub, suures saalis laste seas.
Maga, maga väike veli, kuni suureks kasvad kord
seni külmataat sind ehib kaunis on ta härmakard....
On jah Heljo Mänd. Luuletuse pealkiri on Nääriöö muinasjutt ja ilmunud on see kogumikus Jõululaule lastele. Tln 1996. Kirjastus Olion.
Postitage kommentaar