Pisikesed jõulud.

Eile oli meil "eesti keele jõuluõhtu", mis tähendab, et kutsusin kõik oma õpilased koos vanematega kooli tähistamaks saabuvaid jõulupühi ja edendada ehk pisut ka kogukondlikku läbikäimist. Koos meiega oli kohal 6 peret, mitmest perest on mitu erinevas vanuses last. Ja mõned ei saanud kahjuks tulla.
Aga minu meelest läks meil õhtu ilusti korda. Lugesime pisikestega oma luuletusi ja siis oli tutvumisring, kus vanemad rääkisid, et millega tegelevad ja kuidas nad siia on sattunud jm. Lapsed hajusid koridoride peale jooksma ja neid polnud pikema aja jooksul näha. Aeg-ajalt oli kuulda rõõmsaid hääli lähemalt ja kaugemalt, õnneks suuremat matsu ei juhtunud, ehkki melu järgi oleks võinud seda karta. Hiljem kuulsin, et lapsed olid mööda tühja koolimaja laiali, mängisid pimesikku ja peitust, käisid aulas köie otsas kiikumas ja tegid veel jumal teab mida. Igal juhul suurtele tegin viktoriini Eesti ajaloost, mille võitis võistkond "Pärl" koosseisus meie Mart ja meie issi. Loodetavasti keegi ei kahtlustanud korruptsiooni...
Tore oli veel see, et kaasas oli ka nö noorem põlvkond, neli kolme-nelja-aastast last, kes vahvasti vennastusid ja suurematega kaasa kimasid.
Aga minul on süda nüüd kerge nagu linnukesel, sest esimene poolaasta on sisuliselt möödas ja mulle tundub, et me oleme sellest kenasti läbi tulnud.
Lastele meeldib koolis üha rohkem, nad on leidnud sõpru ja neil on tore. Eks me ikka arutame oma pisikeselt "reisilt" koju tagasi pöördumise variante, et millal ja mis põhjusel peake see toimuma. Mart ütles ükspäev, et tema tahaks oma koolis ikka lõpuni, st 6. klassini käia. Musjal on ettekujutus, et ta läheb Eestis gümnaasiumisse. No vaatame seda asja.
Muideks ei teadnud enamus eile õhtul meiega koos olnud peredest, et millal nad Eestisse tagasi lähevad, aga samas oli see mõte kõigil kusagil hõljumas.