Ylös, ulos, lenkille!

Täna hommikul kuulsin raadiost, et Tampere (vm) ülikoolis on uuritud hea paarisuhte "saladusi" ja üks põhilisi neist oli, et kogu pere koos lastega tehku koos argiseid tegemisi, elagu koos argist elu. Mitte, et paar peaks oma suhet kuidagi erilist aretama ja putitama a´la kusagil peenes hotellis nädalavahetuseti küünlavalgel.

Mulle igal juhul see meeldis. Sest meie pole ka mingi küünlavälgutajad ja hotelli laste eest pagejad. Elu käib siin ja praegu ja argipäev on just nii värviline kui värviliseks sa ise ta elad.

Kunagi täitsime ühte ankeeti, mis oli vajalik perede missivõistluseks (loe: paljulapseliste perede konkurss) ja seal oli küsimus, et "millised on teie pere ühistegevused?". Küll ma nuputasin seda vastust, et mis imeasja nad tahavad saada. Kui peres on 3,4...7,8,9 last, siis mis on need peened "ühistegevused", mida vanemad lastega koos võiks sooritada? Ma panin vastuseks, et teeme kõike koos. Kokkame, koristame, loeme ja laulame.

Poliitilise korrektsuse huvides olgu öeldud, et minul pole vähimatki nende inimeste vastu, kes tahavad aeg-ajalt lastest rahu saades küünlavalgel oma asja ajada. Nagu pole mul midagi ka nende vastu, kes kodus ei sünnita, lapsi vaktsineerivad või on lihtsalt homod:) Mulle lihtsalt meeldivad inimesed ja enamasti ma otse suheldes üldse ei mõtle kellegi ilmavaatele või tekialustele huvidele.

Samas mind puudutavad teemad, mis õhus laiemalt hõljuvad ja millest ma tunnen, et nad on ideena olulised.

Aga tagasi meie paarisuhte juurde. Kui Rein veel kodus olles soome keelt õppis, siis talle millegipärast hirmsasti imponeeris soomlaste hüüdlause "ylös, ulos, lenkille!", mis siis maakeeli võiks kõlada "üles, õue, kõndimaie!" ja ta unistas, kuidas ta Soomes hakkab tervislikuks ühes rattasõidu ja lengitamisega. Ja hakkaski! Nüüd ta muudkui sõidab oma rattaga, millel on naelkummid, ja õhtuti käib kõndimas. Ja ühel õhtul kutsus mindki kaasa. Ja ma läksin. Ja nüüd käime koos. Mulle kohe meeldib. Näiteks joosta mulle ei meeldi, sest see väsitab ruttu ära, veremaitse tuleb suhu ja minusugune hädapätakas on pärast jooksmist haigem kui enne.

Kuna me elame linnaserval "külas", kus on palju eramaju ja valgustatud teid, siis on kõndimisvalikuid palju. Eile käisime näiteks vaatamas, kas staadionile on juba hakatud ehitama liuvälja, et siis teaks kohe, kuhu uisuhuvilised suuna võtavad, kui külmaks läheb. Oli hakatud küll. Ja siis kõndisime üle koolihoovi. Ja siis üle kirikumäe.

Kõndides saab rääkida, mis on ka väga tore. Kodus on sageli omavahel kõnelemine raskendatud, kuna igasugused "segajad" on peal. Nii, kui mina juttu alustan, tekib tihti näiteks Mardil seos juba esimese väljaöeldud sönaga ja ta hakkab ise jumala rahus kõnelema.

Aga õues ei saa.

Ja eile näiteks suutis Rein isegi mu kirglikku taimetoiduteemalist tiraadi kuulata ja kaasa mõelda.

Nii et meie pere lisaks hea paarisuhte valemisse argipäevastele ühistegemistele ka õhtused väikesed lengitamised.