Tervisest ja koertenäitusest.

Meie oleme saunainimesed ja soomlased on ka saunainimesed. Igas korteris pidada oma saun olema, rääkimata majadest. Nii et me sobime. Eestis tegime talviti kaks korda nädalas, Soomes teeme enamasti kaks, vahel ka kolm korda. Ja oleme terved olnud. Ehk siis - kui parafraseerida Liisa Pakostat - oleme terved tänu kahele s-ga algavale sõnale "saun" ja "sport". Liisal oli neid sõnu küll kolm, aga meil see kolmas sõna algab hoopis r-tähega ja see on "rõõmus meel". See, kui terved oleme terve selle sügise ja talve jooksul olnud, on isegi mulle üllatuseks, kes ma tean, et meile haigused kergelt külge ei hakka. Või kui hakkavad, siis ei jää pikalt külge.
Nüüdki oli nii, et ükspäev Aadu kurtis kurguvalu ja kui kurku vaatasin, siis leidsin sealt väga suured punased mandlid. Samal õhtul olime saunas käinud ja ilmselt see Aadule väga ei sobinud, sest öösel tõusis tal palavik päris kõrgele. Andsin talle mõned terad ja natuke sooja teed juua, hoidsin kaisus ja Hella tegi umbes sada musi ja järgmisel hommikul oligi terve mees. Olid pikalt õues ja ehitasid lumeonni ja pärast tulid punaste põskedega tuppa. Nüüd on sellest nädal möödas ja sellest nö haigusest on järel ainult paar väiksemat lümfisõlme kaelal.
Aga tegelikult tahtsin kirjutada oma kohtumisest Mardi kooli medõega. Meid Mardiga kutsuti vastuvõtule ja valmistasin ette päris pika kaitsekõne mittevaktsineerimise hüvaks. Tädi rääkis, et nemad ikka jälgivad ja mõõdavad lapsi koolis iga paari aasta tagant ja vaatavad, kuidas vaktsiinid tehtud. Ma ütlesin seepeale, et Marti pole vaktsineeritud. Õde ütles seepeale sõbralikult, et ta võib täna kaks süsti ära teha. Mina ohkasin raskelt ja alustasin kaitsekõnega. Rääkisin, et mul pea pooled lapsed vaktsineeritud (ja mina olen oma kohuse ühiskonna ees täitnud...ok, tegelikult seda ma ei öelnud, aga mõtlesin) ja ühel lapsel ilmnesid neuroloogilised kõrvaltoimed (selle väljendi küsisin enne Reinult täpselt järele) ja midaiganes. Ning seepeale ütles medtöötaja täpselt sama sõbralikult "selge, siis ei vaktsineeri". Ja kogu lugu. See oli pisut ootamatu, kuid meeldiv reaktsioon.
Mart tunnistati igati eakohaselt arenenud ja täiesti puruterveks lapseks. Ma küll teadsin seda, aga ikkagi oli tunne, nagu koeraga näitusel:) Just nädalavahetusel vaatasime, et meie lähedal staadionil on koeranäitus ja siis ma mõtisklesin, et millised võiksid olla samasugused lapsenäitused. Vanemad kammiks, triigiks ja nuumaks lapsukesi nädalaid enne võistlusi ja siis tooks nad autoga kohale ja laseks lahti - poomile kõndima ja rõngast läbi hüppama. Või klotsidest torni laduma ja korrutustabelit ette kandma...
Ilmselt tulid sellised imelikud mõtted mulle pähe seoses sellega, et ma tegelikult pole aastaid käinud lastega arsti juures lapsi nö hindamas. Ja ehkki see oli siuke kummaline roll, oli siiski päris tore kuulda kõrvalseisja arvamust oma lapse "kõlblikkuse" kohta. Kuna medõe toon oli täiesti neutraalne ja ilma mingite alatoonideta, siis andsin talle andeks isegi tema püüded soovitada Mardil piima juua (mida ta pole teinud peale rinnast võõrutamist) või kala süüa (no lihtsalt ei maitse):)
Minu jaoks on absoluutselt talumatu kellegi üleolev suhtumine ja seda pole ma siin Soomes üheski kohas kogenud. Inimesed on sõbralikud ja osavõtlikud, isegi ametnikud. Keegi ei pea sind lolliks või vähemalt ei näita välja, kui peab.
Ja uudistest veel seda, et ka Musja sai põhikohaga muusikakooli ja nüüd harjutab viiulit erakordse usinusega. Mulle on päris üllatuseks selline motiveeritus arvestades tema muidu nii pubekameeleolu "ahh, see kõik on jama võrreldes sellega, kui kole ma välja näen"
Ja meil on õues järjest valgem. Oo, päike, tule, tule!!