Kokkolas talvel.

Nüüd oleme siis talvise Kokkola linna ka ära näinud. Täna hommikul tulid Mart ja Rein trepist üles ja kuulsin juba teki alla, et midagi erilist on juhtunud. Ja siis nad seisid uksel ja ütlesid, et arva, kui palju kraade on. Ehhee, miinus 20!
Ja lumi on ka tasapisi kogunema hakanud. Öösiti lükkavad nähtamatud lumesahad selle kokku, hommikuks on teed kenasti puhtad. Natuke näitab end ka päike, aga üldiselt elame hämaras, mis pole ka väga hull, sest inimesed põletavad rõõmuga tulukesi maja ees ja sees ja puude peal. Muidugi pole see väga säästlik, kuid ilus on küll.
Rein ihub uiske ja Mart unistab suuskadest. Väiksemad on seni piirdunud poe kõrval lumehunniku otsast alla laskmisega.
Täitsa naljakas on muidugi see, et noored sõidavad endiselt ringi jalgratastega. Minu meelest on see omaette fenomen, kui enesestmõistetava näoga sõidavad näiteks Musja kooli õpilased ratastega kooli. Tuul puhub, lumi sajab, seljas raske kott ja peas paks müts. Aga nemad tulevad jalgrattaga. Sest kui järele mõelda, siis millega nad ikka peaks tulema. Kõigil ei saa ju vanemad pidevalt taksojuhte mängida.
Ma ei kujuta tegelikult enam ette, kuidas Eesti lapsed kooli saavad, kui nad sinna ratastega ei sõida:)

Meie lapsed läksid rõõmuga kooli peale uut aastat. Ja reede õhtuti ootavad nad juba esmaspäeva, et saaks kooli minna. Nii et meil on kooliskäimisega endiselt okidoki. Kui nüüd vaheajal kodus Eestis käisime, siis minult ikka küsis üks ja teine, et kuidas on selle koduigatsusega ja kus siis rohkem kodutunne on, kas siin või sealpool lahte. Ma ei osanud kohe öelda täpselt seda, mida tunnen. Aga olen nüüd seedinud nii ja naa ja täpsustatud andmetel võiksin öelda, et ma ei tunne end kusagilt lahti kistult. Mäletan põhjusi, mis me Soome tulime ja need on alles. Neist peamine on laste kool. Ma tõesti ei suuda leppida Eesti koolisüsteemiga. Või vähemalt, kui on võimalus valida. Ma ei taha, et mu lapsed saaks iga liigutuse eest hindeid ja et nad peaks kooliskäimise pärast stressama.
Täitsa võimalik, et seda võiks pidada ärahellitamiseks, aga mulle meeldib Soome kool väga. See, et lapsi siin hoitakse, et ei peeta enesestmõistetavaks nende peedistamist faktide ja pideva kontrollimisega.
Tunnistused tulid ka enne jõulu paar nädalat. Seal olid lahtrid erinevate aspektidega, olid õpetajapoolsed hinnangud, lapse enda poolsed hinnangud. Musjal olid ka hinded - enamasti vahemikus 8-10 (10 on siin maksimum). Järgmisel päeval viidi tunnistused tagasi ja siis jätkus kool veel paar nädalat. Ei olnud sellist suurt tseremooniat, et "lapsed, veerandilõpp läheneb, pingutage ja ponnistage nüüd kõvasti!" või et "no mitu kolme sinul tuleb?" ja "meie klassis on x arv läbiviielisi".
Oi, kuidas ma ei seedi seda hinnetejama.

Aga jah, meil läheb hästi:)