Koduõppe ohud.

Olin maha maganud ühe koduõppeteemalise nupukese. Õnneks või kahjuks, aga nüüd ma ta otsa tuba kraamides koperdasin.

vt www.postimees.ee/231107/esileht/arvamus/297309.php

Mul tekkis selle loo peale kohe UUS LUGU. Tuli eiteakust, aga siin ta on.

Istub anonüümne autor "Postimehe" toimetuses, meel morn, tukk rasvane ja prill udune. Tema lemmikkangelane seriaalist "Kire lõksus" on äsja surma saanud ja elu tundub tühi. Kuni korraga saabub netikanalist uudis koduõppe võimaliku pikendamise kohta.

Rasvatukal, kes pole elus kuulnud sõna "koduõpe", lööb prill särama. Tema pisikeses peas tormavad edasi-tagasi fantaasiad, kujutelmad, üks õudsem ja võikam kui teine.

Laps kodus rahvastepalli mängimas. Võimatu.

Laps kodus "järjest loe" tegemas. Võimatu.

Laps kodus, ole lahke, pendelteatejooksu ja klassidevahelist välklehtede konkurssi sooritamas.

Laps klassivendadega õlut libistamas. Võimatu.

Laps klassiõdedega triipu tõmbamas. Täitsa võimatu.

Aga see on ju VÕIMATU!

Nii mõtleb Rasvatukk ja tema kitsaile huulile ilmub kibe naeratus. Ta haarab oma näritud otsaga pliiatsi järele. Ja kirjutab loo. Ta kurjustab oletatavate lapsevanematega. Koputab nende südametunnistusele, manab nende võsukestele ilget (asotsiaalset) tulevikku, rõhub vastutusele ja riskidele. Ohtudest rääkimata.

Kuna Rasvatukk pole ammu koolis käinud ja Õpetajate Lehte ta ka ei loe (ta isegi ei tea, et selline leht käib), siis ei ole ta mitte midagi kuulnud ka sellest, et lisaks õpikuteadmistele on ka koolis veikesed probleemid ja ohud. Et mitte öelda riskid. Ja sellest, et asi, mida lapsed koolis õpivad, on suhteliselt segaselt eesmärgistatud isegi neile, kes selle eesmärgistamise eest palka saavad.

Seevastu teab Rasvatukk, et perele ei saa loota. Ei saanud tema oma vanematele loota, kuna ta oma varasest lapsepõlvest neid lihtsalt ei mäleta. Ja parem pole Rasvatuka endagi suhe oma lapsega (kui see nüüd tal ikka kusagil peaks olema).

Samas - mööngem - et samal õhtul jõuab Rasvatukk koju pisut paremas meeleolus kui tavaliselt. Ja lapselt, kes on ka koju jõudnud, küsib ta tavapärasemast innukamalt "No kuidas koolis läks, kas hindeid ka said?"

*******************************************************************************

Ja siinkohal väike anekdoot portaalist "Kakuke":

"15-aastase tüdruku kiri"

Ema leiab oma 15-aastase tütre toast kirja:

"Kallis ema! Ma otsustasin kodust lahkuda. Ma armastan teda väga! Võib-olla tema tätoveeringute pärast, mis talle vanglas tehti, võib-olla mootorratta pärast, mille ta varastas, aga võib-olla sellepärast, et ta on mu raseduse esimesel kuul mulle toeks olnud, ehkki ta pole üldse mu lapse isa. Me hakkame Ahmediga elama metsas tema treileris. Treileri ümber on aed, kus kasvatame kanepit. Kanepit anname me ka Ahmedi sõpradele, kes omakorda annavad meile kokat ja heroiini. Ema, palun palveta, et avastataks AIDS-i vastane ravim, Ahmedil on seda väga vaja! Tegelikult olen ma praegu naabrite pool ja kirja kirjutasin ma selleks, et sa taipaksid, et elus on palju hullemaid asju, kui minu koolitunnistus kapi ülemisel riiulil!"

Kus kivi all vähk peidus?

Ma ei oskagi kuidagi suhtuda sellesse meie Kõige Suurema Sõbra algatusse teha aasta-enne-kooli-õpe kohustuslikuks. Kiusatus on mõelda, et see on mingi ametnike nõks meie, ausate koduõppelastevanemate narrimiseks. Tundub ju nagu, et enamus eelkooliealisi lapsi on nii ehk naa hõlmatud lasteaianduse ja sinna juurde kuuluva arendamise-õpetamisega. Et milleks siis veel selline sund-arendamine? Või et kas on mingites uuringutes tulnud välja, et aasta enne 7seks saamist tuleb last palehigis hakata ette valmistama tõeliseks eluks st kooliks ja et senise koolielu nõrgad kohad (ülekoormus, väljalangemine, vägivald, madalad palgad jm) on tingit sellest, et 6-aastased jõmpsikad on ebapiisavalt haritud?

Kuna (aga, siiski, ikka veel) mina usun Suurde Sõpra ja tema kaugnägelikku pilku, siis peaksin ehk hoopis oma pilku mujale fokuseerima. Õpetajate Lehe andmetel (30.nov.07) "...tuleb Lukase sõnul koolieelne õpe teha kättesaadavaks kõigile, ka nendele lastele, kes lasteaias ei käi. Raha plaanitakse eraldada nii lasteaias käivate laste kui ka nende jaoks, kes valmistuvad kooliks kodus või mõnes eelkoolis" (...)

Noh, mis meil saab raha vastu olla:))

Kui see vaid nii kerge oleks. Siiani hoiduvad riigiisad kiivalt raha pere kätte andmast. Pered teadagi jooks või reisiks (kuidas need prioriteedid just juhtuvad olema) selle nutsu kiiresti maha.

Tegelikult oleks ju tänuväärt, kui koduõppelapseni jõuaks näit. mingigi materiaalne osake sellest söögirahast (juustu, leiva vm) näol, mida riik igale põhikooli õpilasele on lubanud.

Rääkimata sihtotstarbelisest arvest kantseleikaupade poes akvarellipaberi, vahakriitide, vesivärvide, sulepeade, värvipliiatsite tarbeks. Või viltimisnõelte.

Pearaha on muidugi püha ja puutumatu ja kuulub koolile.

Aga jah, see va koolieelne õpe...

Misiganes loomake see saab olema, lootkem et sellest sünnib midagi kasulikku ka koduõppe üritusele. vt ka http://www.opleht.ee/Arhiiv/2007/30.11.07/paevateema/1.shtml

Meie põnnid arenesid täna veemängudes. Nagu selles Ellen Niidu luuletuses "Mänguvesi", milles kõik sai mänguvett täis. Mõistlik ja koostöövalmis nagu ma olen, ei keela mina oma lastele pärisvett ja pärismängu. Ja see tuleb neil hästi välja.

Ja Hellake ikka pidžaamas, nagu koduõppelapsele typical.

Musjake esines viiuliga Raekoja saalis oma õpetaja viiuliklassi jõulupeol. Ja peale lõppu ütles õpetaja, et Musja on väga lootustandev:))

Ja et ta on ütlemata kohusetundlik. See viimane on meie laste ühine viga. Ei teagi, kas asi geenides (no vaevalt, arvestades pereema häirimatust segamini tubade ja hilise ärkamise suhtes) või tõesti koduõppes.

Musja jumaldab oma viiuliõpetajat. Tunne vastastikune.

Long live, Tõnis Lukas!

Nüüd me siis teame, kes on koduõppe Kõige Suurem Sõber. Ikka lugupeet minister, kes sai hakkama sellise kübaratrikiga, mida isegi kõige optimistlikumad meie hulgast oodata ei osanud. Lootkem ainult jumala armule selles osas, et määrus kuhugile koridoriukse või selle läve taha kinni ei jää.

Ehhee:))