Koduõppe ohud.

Olin maha maganud ühe koduõppeteemalise nupukese. Õnneks või kahjuks, aga nüüd ma ta otsa tuba kraamides koperdasin.

vt www.postimees.ee/231107/esileht/arvamus/297309.php

Mul tekkis selle loo peale kohe UUS LUGU. Tuli eiteakust, aga siin ta on.

Istub anonüümne autor "Postimehe" toimetuses, meel morn, tukk rasvane ja prill udune. Tema lemmikkangelane seriaalist "Kire lõksus" on äsja surma saanud ja elu tundub tühi. Kuni korraga saabub netikanalist uudis koduõppe võimaliku pikendamise kohta.

Rasvatukal, kes pole elus kuulnud sõna "koduõpe", lööb prill särama. Tema pisikeses peas tormavad edasi-tagasi fantaasiad, kujutelmad, üks õudsem ja võikam kui teine.

Laps kodus rahvastepalli mängimas. Võimatu.

Laps kodus "järjest loe" tegemas. Võimatu.

Laps kodus, ole lahke, pendelteatejooksu ja klassidevahelist välklehtede konkurssi sooritamas.

Laps klassivendadega õlut libistamas. Võimatu.

Laps klassiõdedega triipu tõmbamas. Täitsa võimatu.

Aga see on ju VÕIMATU!

Nii mõtleb Rasvatukk ja tema kitsaile huulile ilmub kibe naeratus. Ta haarab oma näritud otsaga pliiatsi järele. Ja kirjutab loo. Ta kurjustab oletatavate lapsevanematega. Koputab nende südametunnistusele, manab nende võsukestele ilget (asotsiaalset) tulevikku, rõhub vastutusele ja riskidele. Ohtudest rääkimata.

Kuna Rasvatukk pole ammu koolis käinud ja Õpetajate Lehte ta ka ei loe (ta isegi ei tea, et selline leht käib), siis ei ole ta mitte midagi kuulnud ka sellest, et lisaks õpikuteadmistele on ka koolis veikesed probleemid ja ohud. Et mitte öelda riskid. Ja sellest, et asi, mida lapsed koolis õpivad, on suhteliselt segaselt eesmärgistatud isegi neile, kes selle eesmärgistamise eest palka saavad.

Seevastu teab Rasvatukk, et perele ei saa loota. Ei saanud tema oma vanematele loota, kuna ta oma varasest lapsepõlvest neid lihtsalt ei mäleta. Ja parem pole Rasvatuka endagi suhe oma lapsega (kui see nüüd tal ikka kusagil peaks olema).

Samas - mööngem - et samal õhtul jõuab Rasvatukk koju pisut paremas meeleolus kui tavaliselt. Ja lapselt, kes on ka koju jõudnud, küsib ta tavapärasemast innukamalt "No kuidas koolis läks, kas hindeid ka said?"

*******************************************************************************

Ja siinkohal väike anekdoot portaalist "Kakuke":

"15-aastase tüdruku kiri"

Ema leiab oma 15-aastase tütre toast kirja:

"Kallis ema! Ma otsustasin kodust lahkuda. Ma armastan teda väga! Võib-olla tema tätoveeringute pärast, mis talle vanglas tehti, võib-olla mootorratta pärast, mille ta varastas, aga võib-olla sellepärast, et ta on mu raseduse esimesel kuul mulle toeks olnud, ehkki ta pole üldse mu lapse isa. Me hakkame Ahmediga elama metsas tema treileris. Treileri ümber on aed, kus kasvatame kanepit. Kanepit anname me ka Ahmedi sõpradele, kes omakorda annavad meile kokat ja heroiini. Ema, palun palveta, et avastataks AIDS-i vastane ravim, Ahmedil on seda väga vaja! Tegelikult olen ma praegu naabrite pool ja kirja kirjutasin ma selleks, et sa taipaksid, et elus on palju hullemaid asju, kui minu koolitunnistus kapi ülemisel riiulil!"