Reedesed rõõmud.

Täna hommikul tegi Mart meile meeleolumuusikat. Mängis kahel käel hästi ilusti. Just mängis, mitte ei klimberdanud. Meie Musjaga kuulasime ja imestasime...

...ja viltisime. 

Kuna Musja teatas kohe peale ärkamist, et täna tuleb märgviltimine, siis ei saanud mina tema vastu. Tassis aga villad kohale, koristas laua ja sundis mind raamatust järge ajama, et kuidas asi käib. Algul tahtis mütsi, siis leppis kotiteoga.
Mõõtis villa.

Seebitas ja veetas.
Rullis ja vanutas seda värki.
Ja tuligi siuke kott. Panime rullikud ka peale, et ikka uhkem oleks. Nüüd jääb veel kotisang teha, ega kõike ju korraga jõua.

Samal ajal möllasid Mart ja Hella juba õues jääga, hiljem ajasid püssiga kuuri all hiirt taga. Või rotti, see on veel täpselt teadmata. 

Meie laste jaoks on suht raske pärale jõudma tõsiasi, et tali käes. Ikka kõnnivad õue nagu oleks suvi või vähemalt sügis. Toariietele, milleks on Mardil on t-särk ja püksid, Hellal ikka pikem pluus, tõmmatakse peale jope ja jalga kummikud. Ja ongi nagu kogu nendepoolne panus. Kui mina ei ajaks lapsi mööd õue taga ja ei kisaks "Pane jopelukk kinni ja tõmba kapuuts pähe", siis nad ilmselt külmuks. Sokkidest ja kinnastest siinkohal me ei räägigi.

Ja hiljem hakkas Musja "Mary Poppinsit" lugema. Talle raskelt meeldib. Luges meilegi valitud palakesi. Ja siis väiksemad jooksid ringi ja karjusid "Siit tuleb aMEERIka Poppins!"

Ja siis tuli Musjale koristamishoog peale, nagu ta ise nentis. Ja siis ta koristas ja vaatas kõiki, kes teda segasid Mary Poppinsi (kurja) pilguga.

Vildib nagu jaksab.

Mõistlikust õppimisetööst, nii nagu ontlik linnarahvas seda ette kujutab, et tule siin majas enam midagi välja. Täna hommikul ümisesin Musjale, et "innglize keeel, matemaaatika, emakeeel...", aga tema juba viltis jälle. Ja kui hetkeks nõela kõrvale pani, siis ainult selleks et viiulit mängida.

Tänahommikune saak siin:) See krunniga proua pea lisandus Hella käpakese abil. Millegipärast pole Musjal tulnud vaimu peale prouale keha teha ja nii too siis viibib meie seas nagu tegelane Adamsite perest.

Siiski, siiski. Vaatamata tegusale viltimishommikule, saabus ka valgustus ka inglise keele vallas. Saime täpselt ja kenasti poole peale oma unititega. Ja võime nüüd rahulikult õppida inglisekeelseid jõululuuletusi ja -laule.

Aga õhtul tabas Musjat uus hoog. Meie Gütermanni ajakirjas olid sellised toredad villarullbiskviidid, mida märjalt viltida.
Siis rullida ja rullida. Ja siis pesta ja lõigata.

Ja siis pliidil küpsetada. Ei, vabandust - ikka kuivatada:)

Nüüd nuputame, mida imet nende rullikutega peale hakata. Võimalusi on mitmeid.

Laste ja naiste tööst.

Tänane hommik algas töiselt. Mardil oli vaja oma bättmänni rõivas korda teha ja nii ta haaras nõela ja niidi järele (ise ajas niidi nõela taha) ja palus, et ma teda õmblustöös juhendaks.

       Ja siis sai vabalt lendama hakata.
Siis ärkas Musja ja loomulikult ja esimese asjana haaras vildinõela järgi. Mart maandus ja, tundes vildipisikut nakkuvat, haaras teise vildinõela järgi. Esimese kahe tunniga vilditi ära kolm nõela. Õnneks on veel kolm alles, aga tundub, et kogu lastetoetus ja pereisa palk kulub nüüdsest vildinõeltele.

Minul polnud viltivate lapsukestega enam miskit asja, sain rahus pesu riputada ja kitse lüpsta ja sõpradega telefonijuttu puhuda. 

NB! Koduõppe suurim vaenlane on telefon. Ta neelab koduõpetaja endasse ja lapsed, kes enne helinat on usinalt meisterdanud, mänginud, laulnud, muutuvad lõdvaks, pahuraks ja lolliks.

Õnneks suutsin täna lõpuks telefoni endast lahti rebida ja pisut ka õppetööle pühenduda.

Meie vanad ametid said kena järje "Taluelu" näol. Rääkisime, millest vana talukompleks koosnes, mis oli rehielamu ja kuidas seal toimetati. Musja joonistas kõik ilusti üles. Ja siis otsisime vanasõnu kodu ja pere kohta.

Lemmikud: 

"Naiste tööd ja sõiduhobuse sitta ei nähta kusagil"

"Ega kaklemine tee siis midagi, kui muidu hästi elatakse"

"Iga mees on oma naise siga: sööb ära kõik lobid, mida naine teeb"

Sellise terase ütlemisega juba see vanarahvas meil oli:) Ja lastel nalja palju.

 Ja siin näited meie värskest vildinukuvarust (vaadata pea paremale viltu nagu tihasel). Õhtul lisandus veel üks haldjas.

Peale kooli.

Musja käis eile Tartus "oma" klassil külas. Tegi kohe kogu päeva kaasa. 

Enne seda muretses, et kas oskab matemaatikat ikka nii palju ja hästi kui vaja. Või ei oska. Möödunud nädala lõpp kulus arvutamisele, nii et õhtul voodis und oodates sosistas mulle "ma praegu kordasin natuke korrutustabelit". Nojah. Igal juhul tuli tal koolis kõik heaste välja. Korrutas nagu nalja. Isegi tunnikontrolli tegi ära, veatult:)

Klass õppis uue osana tehete järjekorda, aga meil see - ju - ammu õpitud. Musja oli küsinud õpetajalt, et kas nemad sulgudes tehteid ei teegi. Aga veel ei tee. 

Aga kõige hullem lugu on sellega, et Usin Õpilane Marie sai külge pisiku. Viltimispisiku. Tuli koolist, vilditud pallike kaasas ja kogu tagasitee Tartust Pärnusse rääkis unes sellest, et tal oleks nüüd palju heiet vaja. Viltimisnõela oli oma raha eest koolist ostnud.

Ja nii ta siis vildib meil kogu aeg.

Tegi pallikesele näo ja juuksed.

Ja sai selline patsiga tüdruk. Sellest õnnestumisest sai Musja hoogu ja arvas, et ta võiks nüüd selle töö peale jäädagi ja teha selliseid toredaid nukke rohkem ja need siis näiteks maha müüa. Nii 5 krooni tükk. Ma arvasin, et äkki suvel Hansalaadal oleks tõesti šanssu. Aga siis peaks neid kohe palju olema. Ja siis Musja viltis käbedalt edasi.
Ei saand riideid selga ega sööki söödud. Ega ükskordühte ega etteütlust tehtud. Viiulit ikka harjutas.
Ja saabus õhtu ja Musja viltis endiselt. Tegi valmis pool printsessi, pärlite ja pika kleidiga. Vot, kui kasulik on koolis käia.