Augustist Soomes:)

Juhtus nii, et osa meie perest jätkab oma igapäevast elu praegu Soomes. Mind ahvatles vöimalus lähemalt tundma öppida Soome kooli ja seega otsustasin panna siin kooli nii Marie kui Mardi.

Lapsed on erinevais koolides, kuna Mardi kool löppebki 6. klassiga, aga Marie pidi minema juba 7.ndasse. Ei saa just öelda, et eilse esimese koolpäevaga oleks seotud olnud mingeid erilisi emotsioone. Köik on söbralikud - sellega oleme Soomes oldud 10 päeva jooksul juba harjuma hakanud. Klassikaaslasteks oma meie lastel praegu igat värvi lapsi, on Taist, Iraanist, ka tumedanahalisi lapsi. Mölemal on klassid väikesed (7 öpilast), kuna tegemist on keeleöppele keskendunud nö ettevalmistusklassiga. On mingid ained, mis on koos pöhiklassiga, nagu muusika, kehaline, käsitöö. Selline väike klass annab öpetajale muidugi hea vöimaluse tegeleda iga lapsega väga individuaalselt ja täpselt tema tempot arvesse vötta. On vöimalik, et pöhiklassiga liitumine toimub ka varem, vastavalt sellele, kuidas on omandatud vajalik sönavara. Aga yldiselt arvestame sellega, et lapsed selle aasta on oma praegustes klassides.

Täna kohtun kohaliku konservatooriumi (ehk meie möistes muusikakooli) rektoriga, et uurida muusikaöpingute jätkamise vöimalust.

Tasapisi viime end asjadega kurssi, önneks pole keeleoskuse taha siiani asjad takerdunud. Kui käisime Reinuga pesumasinat ostmas, siis kysis myyjatädi, et mis maalt me oleme tulnud ja kiitis meie soome keelt:) Nyyd saan aru, miks mul oli tarvis pedas soome keelt öppida ja jubedaid eksameid selles sooritada...

Natuke elutarkust.

Perekonnaõpetust esimeses klassis vist ette nähtud pole. Ma arvan nii ja järele ei viitsi ka vaadata. Aga ega koduõpe ei küsi, mis on ja mis pole ette nähtud.

Lapsed kuulsid kusagilt sõna "menopaus" ja tulid küsima, et mida see tähendab. Ma ütlesin, et see on see, kui naine enam lapsi ei saa. Mart mõtles pisut ja ütles siis, et "aa, meestel on siis kogu aeg menopaus". Peale seda nad kordasid veel mõnda aega mõnuga sõna MENOPAUS, sest see kõlas uudselt ja hästi.

Marie hakkas oma kooriga õppima uut laulu ja seal on sõnad "siia-sinna lendu minna, arm ja rõõm kui täidab rinna, maailmas vaid ilu hoiab mind". Nüüd on nad seda laulu juba nädalapäevad edasi-tagasi mitmeid kordi, mitmes erinevas variatsioonis laulnud. No pidevalt täidab arm ja rõõm rinda. Ja ühel päeval kuulasime Mariega, kuidas Mart omaette laulis ja siis mõtiskles, et "no kuidas siis mehed saavad armastada, kui neil pole rinda?".

Igal juhul on minu esimese klassi lõpetaja juba üsna haritud mehe reproduktiivorganite ja sugudevahelise suhtlemise osas.

Suvetöö.

Jah, Mart on juba suvetööl. Kirjatarkust talle enam ei jagata ( loodan, et järgnevate aastate jooksul saab see natuke, mis me jõudsime ää õppida, jälle üles soojendatud ja käima tõmmatud) ja matemaatikaks on ilmad liiga soojad.

Niisiis unistab Mart reisist Rootsi koos Osvaldi ja tädi Üllega ja on valmis kõigeks, et reisiraha kokku saada. Peaasjalikult väljendub see igatises abivalmiduses - ta koristab tube, hoiab Aadut, rohib küüslaugupeenart ja niidab muru. Selle viimase puhul on muidugi raske vahet teha, et kustmaalt algab töö ja lõpeb harrastus. Sest alates sellest, kui Mart õppis nuruniidukit käima tõmbama, ta ainult niidaks. Näiteks niitis ta kahepäevase vahega ära suure maalahmaka maja tagant. Esimesel korral jäi niide lihtsalt nii kõrge, et enamus võililli õitses rahus edasi ja ei pannud Mardi niitmist tähelegi. Teisel korral timmisime lõikuri madalamaks ja nüüd on meil peaaegu Inglise muru.

Postiljon tõi sellise pildi:)

Lehekuul.

Enne jõulu ja enne suurt suve on mul alati nii kiired ajad, et on tunne, et iseendale ei jõua järgi. See on mu viimaste päevade mõtteteema. Et kuidas saada aega juurde? Kas vähendada endale (vabatahtlikult) võetud kohustusi või kasutada olemasolevat "vaba" aega otstarbekamalt. Ja eelkõige - mitte viriseda ajanappuse pärast. Kui olemasolevat hetke nautida, siis on see hetk pikem...

Nojah, käes on jälle meie kontserdite sari. Tšellod, viiul, akordion, fagott. Hästi suur erinevus võrreldes selle ajaga, kui mina muusikakoolis käisin, on see, et laste eksamid-arvestused on vanematele esinemispraktika vormis. Mina mäletan eriala eksameid, kui pidime teiste õpilastega lõputult saali ukse taga ootama ja meid siis järjest ükshaaval sisse kutsuti. Ja saalis istus mitmes rivis õpetajaid, kes, nagu mulle tundus, olid ebasõbralikud ja ülikriitilised. Tegelikult kindlasti polnud, lihtsalt olin jänes. Mäletan, et mul oli klaveri lõpueksami ajal käed pehmed ja higised, lisaks läks pool lugu lihtsalt meelest ära, lisaks jooksid sõrmed kokku. Õudus kuubis. Mulle oleks ära kulunud pisut homöopaatilist Argentum Nitricumi:)

Aga minu lapsed käivad sellisel ajal muusikakoolis, mil vanemad saavad kuulata nende tehtavat muusikat, kaasõpilastest rääkimata. Nad on algusest peale harjunud esinema ja seepärast ei karda, vaid suudavad end kokku võtta ja mängida pilli hindele "9"

Mina ainult imestan, et kuidas see on võimalik. Ja imetlen.

Juss ja tema õpetaja Ira mängivad Elgari "Salute d´Amour´i"

Ja Mardikeselt Šlemülleri "Marss"

Aadu ja maasikamoos.

Emadepäeval.

Umbes kuu aega tagasi sai meie lasterikas pere, kes teadagi on Eesti riigi erilise hoole ja tähelepanu alune, kutse emadepäeva kontserdile ja sellele järgnevale vastuvõtule presidendipaari juures. Kaasas oli palve enda tulekust teada anda. Ma helistasin ja andsingi teada. Ja küsisin, et mille eest meid kutsuti. Protokolliosakonna neiu ei osanud öelda. Siis ütlesin, et ma käisin 10 aastat tagasi ka president Meriga kohtumas. Sellepeale arvas neiu, et ju me siis oleme andmebaasis sees. Minu meelest on see väga naljakas. Et me oleme "andmebaasis sees olev" lasterikas pere, kes aeg-ajalt 10 aasta tagant kutsutakse välja presidendiga kohtuma paljalt eksisteerimise eest. Nojaa, aga kingitud hobuse suhu ei vaadata ju. Ikka tuleb osutet tähelepanu eest tänulik olla. Me oleme.

Teel pealinna väikesed uurisid, et mis seal tehakse peale suupistete ja pildistamise (seda ma neile lubasin ja sellega meelitasin suured vennadki kaasa). Ütlesin, et valitakse emade miss. Noh kõige emam ema. Mart arvas seepeale lootusrikkalt, et äkki valitakse mind. Ütlesin, et ärgu lootkugi, ikka valitakse vanu ja austusväärseid. Mitte selliseid, kellel lapsed alles põlvepikkused (selliste puhul ju ei tea, kas üldse kasvavadki lugupeetavaiks kodanikeks) ja kellel endal pole ette näidata ühiskonna poolt respekteeritud panust Eesti Asja ajamisse. Ja hea, kui ta poleks ülemäära lasterikas...Nagu näha juuresolevalt pildilt, osutus mu arvamus prohvetlikuks:)

Minusugusel vanal küünikul on üldse raskusi tähtpäevadega kaasneva sentimendi ja paatosega kaasaminekuga. No mida korra aastas sest vaesest emadusest jahvatada? Kõik minu tuttavad naised on potensiaalsed Miss Emad, üks tublim kui teine. Lihtsalt piinlik on, kui riik, kes tahab lastetoetusi kärpida (olgu või töötute turgutamiseks) tõmbab lipud üles ühel päeval aastas, et teatada "meil on emasid".

Aga Estonias käisin. Sõin ja jõin seal minagi:))

Sellel pildil olen oma armsate lastega. See parempoolne troll on meie Juss oma uute rastade ja vanade päikseprillidega. Muidu on Juss hea ja tore poiss:)

Üle pika aja.

Kohe nii piinlik on, et pole jõudnud endale võetud kohustusi täita. Mõni usin blogilugeja on juba helistanud, mõni kirjutanud, et kas meil on miskit lahti, et ei elumärki. No ei ole lahti midagi. Lihtsalt ma ei teagi mis on. Kord pole aega, siis ei anna lapsukesed mulle arvutit ja nii see käib.

Koduõppe vallas on öelda järgmist. Mart käis Tartus koolis. Lühikokkuvõte läbielatust oli, et kool on tore ja õpetajad on toredad ja isegi tunnid on toredad ja ta käiks küll selles toredas koolis. Nädalavahetuseti, kui neid hirmsalt karjuvaid lapsi seal parasjagu ei viibiks.

Nojah, eks me ürita tuleval aastal uuesti...

Huvikoolindus seevastu õitseb ja õilmitseb. Mardi tšellomäng muutub iga päevaga paremaks ja juba ta õpib vibratot. Õpetaja annab talle juba siukseid mitte-tita-lugusid ja minu meelest tuleb mõni neist ikka väga kaunisti välja. Isegi konkursile saadeti, kus ta sai noorima tšellisti eripreemia:)

Ja mina, ikka Mardi tuules, olen avastanud, miks ma omal ajal muusikakoolis pidin käima. Sest ega siis sellest aru ei saanud ja iga kord, kui sellest majast lihtsalt mööda kõndisin, pomisesin "pomm alla!". No ma olen selline otseütleja naine.

Aga praegu olen leidnud endas pianisti Mardi tšellole saadet tehes. Ja meil kahekesi tuleb väga hästi välja. Ainult Juss poriseb, et tema pidi omal ajal küll üksi mängima ja keegi teda ei saatnud. Nu ajad muutuvad.

Siis läks Mart korvpallitrenni, kus tal on nüüd isegi oma särk ja number 11. Minu meelest väga hea number. Ja nüüd mööduvad õhtupoolikud Mardil teleka eest, kus ta vahib mingeid Eesti karikamänge (?). Ja ajab perekonda hulluks oma pallipõrgatamisega.

Ja siis käib ta veel ka lauatennisetrennis, kus talle samuti väga meeldib. Aga mulle isiklikult tundub, et ega vist kõike kaua ei jõua ja millestki tuleb loobuda.

Niiöelda tavalist kooliõpet ei tee me juba mõnda aega. Vihikuid ja töövihikuid ei täida, rääkimata õpikutest. Küll on Mardil paar kohustust - esiteks iga päev natuke kirjutada, näit. etteütlust, kui mul juhtub aega olema, või siis lihtsalt teksti maha kirjutada. Ja teiseks peast arvutada. Teeme kõiki nelja tehet. Arvuridasid on kasutusel 12, tõele au andes jagamine nende suuremate arvudega muidugi eriti ei õnnestu veel. Küll aga korrutamine. Ja liidame-lahutame 100 kandis kahekohaliste arvudega.

Nii et elame veel:)

Aadu ja Kollane.

Matemaatika

Mardi arvutamise stiilinäide.

Ei saa üle ega ümber...

me oma Suzukist ja viiuldamisest. Nüüd oli Hellake ja co televisioonipurgis ja kõik see Eesti rahvas sai ilusaid viiuliga lapsi vaadata:)

Ja ega ma ei saa jätta kiitmata ka oma koolilapsi. Jaagup bänd lõi Sütevaka bändide konkursi kinni, mis matsus. Juss käis samal ajal Saaremaal laulmas ja sai eripreemia.

Mardil on eeloleval reedel muusikakoolis tšellokonkurss.

Oi heldeke, oi heldeke.

Teateid tegelikkusest.

Musja käis eelnevatel koduõppeaastatel ikka päris mitmes ringis ja trennis. Praegu kooliajal on kõvasti tegu, et asju aja sisse mahutada ja logistiliselt paika saada. Kuidagiviisi on see õnnestunud. Mõned ringid muidugi vahel kattuvad ja kui tunniplaan muutub, siis sõidab ka kool huviringidesse sisse (hetkel näiteks muusikakooli tundidesse). Õppida tuleb nagunii. Kõige sellega saaksime hakkama, kui motivatsiooni jätkuks.

Minu jaoks on olnud üsna üllatamapanev õpetajate suhtumine sellesse, et laps mitmel pool "ringitab". Mitu õpetajat on vähem või rohkem vihjanud, et kui Musja jätaks mõne trenni või ringi ära, siis ta saaks rohkem tema alaga tegeleda. Lisaks jutt sellest, et tuleks harjutada ja trenni teha ikka rohkem ja rohkem, sest muidu tippu ei jõua. Musja küsis minu käest, et kust nad võtavad, et ta tippu tahab jõuda. Mina ka ei tea. Ma pole kunagi ühtegi ringi pannud last sellepärast, et teda sihipäraselt tipu suunas töödelda. Kui lapsele meeldib ja tal on annet, siis on ju tore, kui ta mingi alaga tegeleb. Aga valikud peaks ikka jääma pere teha, et mida ja kuipalju.

Samas saan aru, et õpetajatel-treeneritel on oma ambitsioonid, ilmselt on nende jaoks oluline, et aeg-ajalt "niisama laste" kõrval oleks ka "tipu lapsed".

Aga kuhu jääb rõõm?

Näiteks tantsida niisama ei saa, pead võidu tantsima. Kui võidu ei tantsi, siis pole mõtet tantsutrenni tullagi. Treenerite jaoks on paar, kes võistlustel ei käi, täiesti mõttetu.

Omaette teema on tunnustus. Sellesama võistlustantsu treenerid (aga ka mõned teised) on vahel nii kitsid kiitma, et lihtsalt kahju hakkab lastest, kes peale pikka koolipäeva saalis higipull otsaees tantsivad. Olen kuulnud, kuidas Tallinnast džiibiga kohale purjetanud tantsuõpetaja õiendab lastega, et "miks ma pean teiesuguste ette tulema ja oma aega raiskama, kui te üldse ei viitsi pingutada?", arvates et selline jutt paneb lapsed kohe jube ilusti tantsima.

Ega ei pane. Vähemalt Musjat innustab see kõige rohkem, kui kriitikaga käib kõrvuti ka kiitmine. Nad on ju lapsed!

Mina olen kiitja-emme. Mulle kohe meeldib oma lapsi kiita. Musja vahel nuriseb, et miks ma muudkui teda kiidan. Et kui mõned lapsed saavad koolis kehva hinde, siis nad seda vanematele öelda ei julge, sest saavad riielda. Mina ei oska sellise asja eest küll kurjustada, vastupidi, ma ikka räägin, et vaatame, mida sa ei osanud ja kordame vm. Ja siis Musja ütleb, et meil on kõik vastupidi:)

Ei teagi siis, et kas peaksin ka pragajaks-emmeks hakkama? Ja mitte enam avaldama oma imetlust oma ilusa ja tubli tütre üle, kelle jaoks on vahel ka halvad hinded lubatud? Jeerum. See on ju vaid üks lühike vaatus elu pikas näitemängus, kui parafraseerida Gunnar Aarmad.

Hinnetega on üldse naljakas lugu. Musjal on klassikaaslasi, kes saavad hinnete eest tasu. Raha. Ja kes siis pingutavad, sest on ju põhjust. Raha kulub ikka.

Üks asi meenub veel. Musja ütles, et klassijuhataja pidi neile aeg-ajalt moraali lugema, et nad (st 5. klassi lapsed) ei õpiks kodus emadega, vaid ise. Mingil moel on õpetajad saanud haisu ninna, et õpilased sageli õpivad kodus õhtuti koos emaga ja seetõttu - arvavad õpetajad - ei taha lapsed koolis neid kuulata. Noh loodavad, et õhtul ema nagunii õpetab üle.

Ja jumala eest, need lapsed pole koduõppelt tulnud...

Mart 8!!

Hommikul sai meie Mart 8-aastaseks. Sel puhul jäi emme roogasid valmistama ja issi läks lastega jõulumäele. Nagu õige valge mees kunagi - kaks last käekõrval, üks poiss, teine tüdruk:)

Igapäevaselt.

Täna oli jälle selline tavaline koduõppepäev. See tähendab päev, mil hommikul veel ei tea, mis hakkab toimuma.

Toimus see, et kell 3 ajas Musja mind üles teatega, et ta oksendas. Andsin terakesi ja laps magas hommikul kella 11ni. Ärkas siis roosa ja rõõsana ja kooli muidugi ei läinud. Küll aga oli nõus koos meiega arvuridu tegema. Oi, küll oli meil tore koos Musja ja Mardiga oakotti visata ja korrutada!

Ikka 3-rida, 4-rida, 6-rida, siis vahepeal preemiaks ja puhkuseks 5-rida, edasi 7-rida, mis ei tulnud just NII lihtsalt ja siis veel selline endaga-korrutamise-rida (1*1, 2*2, 3 *3 jne) ja kõigelõpuks 11-rida. Musjale endale ka meeldis, ikka ju selline suur ja tark koolitüdruk kodus.

Mart on tegelikult hetkel vene keele lainel. Loeme luuletusi ja harjutame lihtsamaid küsimusi a´la kak tebja zavut ja gde tõi zivjošš. Mardi ž ja š pole üldse venekeelsed. Need on sellised väikese armsa eesti poisi ž ja š, hästi pehmed. Eks me harjutame.

Kirjutada Mart praegu ei viitsigi. Saime Metsataadi eeposega ühele poole ja nüüd ta siis puhkab.

Kahe nädala pärast on Mardil tšellokonkurss, milleks on vaja usinalt harjutada. Ma pole kindel, et nii väike poiss peab sellisel asjal osalema, aga meie tšelloõpetaja näib arvavat, et see on hea mõte ja nii me siis muudkui häälestame pilli ja timmime poogent ja mina üritan klaverisaatest läbi närida.

Iga päev tuleb mõni kabepartii ka ära teha. Mulle tundub, et Mart on minust kabes parem. Aga ma ei näita seda tunnet välja ja üritan ikka targa lapsevanema muljet jätta.

Seitsmepenikoormasaabastega naise õhtu.

Teate ju küll muinasjutte, kus mees, kellel on seitsmepenikoormasaapad, hoiab tavaliselt saabaste küljes kivisid (kiva:)), selleks, et nende saabastega mitte ära kimada ja vaguralt tee peal teistega tempos püsida.

Nu vot mul on sama tunne, et kui mul kõik lapsed kodus, siis need on need kivikesed seal saapakeste küljes. Ja oi kui kergeks läheb hoobilt edasiliikumine, kui mõni kivi saapa küljest eemaldada. Ehk siis kui mõni laps seitsmest õhtul ei tule koju, vaid on kusagil külas/memme juures/laagris vm. Täna õhtul on kodus seitsmest vaid neli. Ossapoiss. Kõigepealt kohanemine ehk eksistentsiaalsed küsimused a´la mitu kartulit koorida ja kuidas üldse söögitegu doseerida? Siis edasi midagi loomingulisemat ehk küsimus, kuidas tulla toime lastest vabaks jäänud õhkruumiga? Kui tavapärasest vähem rahvast ümbritseb sind õhtuväsimuse, omavaheliste kokkupõrgete ja pillimänguga.

Raske, aga tore. On see näpuotsatäis vabamat elu, mis annab aimu helgest pensionipõlvest, mil ma päevad läbi tegelen enesearenduse, iluaianduse, peenema näputöö ja raamatute kirjutamisega:)

Kui Mart ja Hella täna päeval asju pakkisid, et Kristiinale ja lastele külla minna, siis küsisin neilt (teeseldud ahastusega hääles), et "kuidas ma küll hommikul ärkan ja mida homme ilma teieta peale hakkan, tibukesed?"

Hella ütles seepeale "sa võiksid pisut õppida".

Maailma parim vanaisa

saab homme 75!!

Uuel aastal.

Kõigepealt tuleb vanad võlad õiendada ehk teha esimese poolaasta kokkuvõte. Mardi kui õpilasega olen igati rahul. Võiksin öelda, et enamgi. Mart on kiire taibuga ja korralik poiss:) Kirjutamine trükitähtedega on tal käpas, õpime vaikselt raamatutrükitähti. Eks näis, kas asume kevade jooksul ka seotud kirja kallale. Ega ta eriti õigekirjaga ka mööda pane. Pikad ja lühikesed ning tugevad-nõrgad tähed kuuleb kohe ära, i ja j-ga ei eksi samuti. Arvan, et ta on mul seni kodus olnud lastest kirjutamises kõige tublim.

Matemaatikas oleme teinud arvuridu 5-ni, lisaks veel 9, 10 ja 11-rida. Vahelt on puudu need kõige raskemad - 6, 7 ja 8-rida. Arvutamises jõudsime tehete järjekorrani, see tähendab, et teeme ülesandeid a´la 3*(72-68). Vahevastuse kirjutab selle tehte peale, mida esimesena teeb ja siis lahendab lõpuni.

Tekstülesandeid ikka ka igasuguseid. Ja ikka kõik tehted korraga. Muidugi on jagamine kõige raskem. Mart ütleb jagamise kohta, et "aa, see õuntega asi". Õuntega asi on see, et seletasin jagamist, et kui emal on 20 õuna ja need tuleb võrdselt 5 lapse vahel ära jagada, mitu õuna iga laps saab. Nüüd ta siis räägib omaette iga kord, kui jagamine ette sattub, et "on 24 õuna ja tuleb jagada 8 lapse vahel, palju igaüks saab?" ja siis jagabki.

Oleme õppinud inglise ja vene keele salmikesi ja mõningaid sõnu. Mõtlesin, et paluks Mardi vene rahvusest tšelloõpetajal temaga tunnis natuke ka vene keeles rääkida, harjub rohkem keelega.

Jah, ega rohkem polegi.

Lisaks Mart muidugi loeb, lahendab mõistatusi ja ristsõnu, uisutab, suusatab ja käib vibu laskmas. Ja mängib tšellot ja armastab ülekõige solfedžot. Minu jaoks täielik müstika, sest traditsiooniliselt lapsed ei armasta solfi. Aga meil on õpetaja Ene, keda jumaldavad nii Mart kui Musja:)

Ja meie endine koduõppelaps Musja lõpetas esimese poolaasta kahe neljaga (Sütevakas veerandite kaupa ei hinnatagi), milleks olid matemaatika ja ajalugu. Ma olen väga rahul, arvestades tema Kuu pealt kukkunud olekut ja suurt hulka huviringe.

Üks lõputa lugu.

Leidin Musja kirjutatud muinasjutu, millel kahjuks lõpp puudu. Kirjutatud umbes siis, kui Musja oli 1. või 2. klassis, otsustades käekirja ja vigade järgi.

Aga siin see on:)

HALTIA MAA.

Oli kort üks tütruk kes oli oma ema ia isa ia 3 venta ia ühe õe metsas ära kaotant ia kui ta neit otsaima läks näkita et üks Haltias lentas pute latvas aga kui väike tütruk lähetamale läks näkita et Haltias on lõksu lankent oot oot ütles tütruk ma aitan su sialt ala

Peost suhu ehk targad vennad.

Täna arutasid Jaagup ja Mart söögilaua ääres, et mida tähendab väljend "peost suhu" elama. Mõlemad olid nõus, et see tähendab kitsaid olusid, et mitte öelda vaest elu.

Jaagupi versioon - peost suhu tähendab seda, et inimene on nii vaene, et pole kahvlit ka, millega toitu suhu pista.

Mart versioon - see on siis, kui vaestel inimestel pole enam kodus üldse süüa, siis nad lähevad peole ja söövad seal kõhu täis (pidu - peo).

Tundub, et me elame päris priskelt ära. Kahvleid jätkub ja pidudel ka toitumas ei käi veel.

Head uut aastat meile kõigile!

Nuputamisest masu ajal.

Mardi hetkekirg on nuputamine. Meil on Ripsik käima jäänud. Nüüd Mart avastas, et ristsõnade lahendamise eest on välja pandud auhinnad. Igasugused erinevad, aga rahalised ikka ka. Ja kellel siis kallil masuajal raha vaja poleks? Igal juhul Mardil on palju raha vaja ja nüüd ta lahendab ristsõnu ja sudokusid nagu hull. Hommikul ärkab ja juba kribab kirjutada vastuseid, mis eelmisel õhtul väsind meelde ei tulnud. Või närib pliiatsit ja ootab minu ärkamist, et vastust küsida. See va minu ärkamine, muuseas, on viimasel ajal üha raskem ja hilisem. Ja Hellake ei saa üldse enne 11 jalga alla. Mis teha, kui taevas on nii masendavalt madal ja tarekesse valgus ei jõua.

Täna hommikul leidis linnast tulev issi meid igal juhul sudokusid lahendamas ja tema kainesse mõistusse ei mahu üldse see, et üks täiskasvand inime kallil südapäeval hasartselt lapsega numbreid kirjutab. Võiks ju ikka kanalat puhastada või pesu lapata.

Aga meil on koduõpe ja koduõppes on kõik lubatud, mille puhul on vähegi lootust, et see last arendab.

Tšelloõpetaja ütles täna, et Mart on lootustandev noor pillinäpp ja ta tahaks temaga kevadel konkursile minna. Ja lisas, et mul on väga ilusad lapsed. Ma uhke:)

Ajakirjanduses.

Kirjutasin ajakirja "Meie pere" toimetaja palvel loo koduõppest. Sissejuhatus on netiversioonis kuhugile kadunud, las ta olla.

Tore oli honorari saada. Kui suureks saan, hakkan võib-olla kirjutajaks:)

Taimetoitlusest.

Hellake teab meil igasuguseid asju. Eile rääkis, et ühe tema (väljamõeldud) sõbra pere on taimetoitlased. Kui ma palusin täpsustada, et mida nad siis söövad, ütles Hella, et nad söövad taimerasva.

Siis ma küsisin, et mis toitlane ta ise on. Hella ütles, et tema on lilletoitlane ja sööb lillerasva.

Siuke lugu.

Kadriõhtu.

Musja, Mart ja Laura käisid katris ja mina tegin külavahel kadritaksot. Nalja oli nabani. Koduõppeline moment tekkis siis, kui üks mutike küsis Kadri-Mardi käest, et "Kas sina käid juba koolis?"

"Ei" vastas Mart.

"Siis lasteaias?"

"Eei" vastas Mart.

"Aa, sa oled siis kodune laps" sai tädi asjast aru.

Aga muidu saime targemaks selle koha pealt, et inimesed jagunevad suhtumises kadrisantidesse kaheks. Need, kes elavad taludes/eramajades ja kes lasevad kadrisid üle ukse ning need, kes elavad korteris ja kadrisid sisse ei lase. Need esimesed on julged, lahked ja toredad. Teiste kohta ei tea täpsemalt, aga julged nad pole.

Meie kadride kontosse võib arvata ka sellise tulemuse, nagu laulmine kahe vallavanema kodus. Küsimus, kuidas elab ühes külas kaks vallavanemat, jääb nutikaile nuputamiseks:)

Luugipere laululinnud.

Suured ja vanad perepojad on oma bändidega nii kaugele jõudnud, et mõned laulud on salvestet. Fännid saavad Jussi kuulata siit, seal ülal paremal on laul "Don".

Jaagupi kidrasoolod + natuke häält laulu lõpus on siin , laulu pealkiri on "Retry".

Loobi ja Orumetsa austajail tasub sügavalt sisse hingata ja lõdvestuda enne kõrvaklappide pähepanekut.

A mulle meeldivad:)

Aaduke aastane!

Aadu-nupsuke oma emme ja ilusate täditütardega sünnipäevapeol.

Tegin endale lapse sünnipäeva puhul kingituse ja kirjutasin sünniloo valmis.

Perede kontserdil.

Pärnu Raekojas oli jälle muusikakooli poolt korraldatud perede kontsert, kus astus üles ka meie väike keelpillibänd koosseisus Mart, Marie ja vana-Juhan.

Mart teeb tööd ja näeb vaeva:)

Sõbrapaelad.

Meil on viimase aja pop vaba aja veetmise moodus sõbrapaelte punumine. Või õieti oli vaheajal. Aga kogu maja on siiani lõngu ja niite täis. Igal juhul soovitame soojalt kõigile. Meil on selline raamat, kust ideid ammutada, aga ka netist leiab mõned lihtsamad õpetused (siit ka), siis saab ise edasi kombineerida. Netist otsides märksõnadeks siis "Friendship bracelets".

Punusid isegi vanad vennad, mis oli ütlemata tore vaatepilt.

Ilma õppimiseta päev.

Ei, me ikka teeme oma koduõpet ja elame. See, et blogisse eriti sissekandeid ei jõua teha, tuleneb kurvastavast tõsiasjast, et kahte asja koos teha ikka ei saa - elada ja seda elu kroonikasse kanda. Tuleb valida, kas teha koduõpet koos imiku ja talueluga või end blogis välja elada.

Aga üritamast ei keela ju keegi:)

Igal juhul oli täna selline päev, mil Mart ütles hommikul, et "teeme täna õppimisvaba päeva" ja et tema võib seda pidulikku päeva tähistada "Naksitrallide" lugemisega. Ma olin nõus, sest toimetamist ja siblimist oli palju nagu ikka. Aga siiski saabus hetk, mil istusime laua taga ja sõime pannkooke ja mulle tundus, et olemine on kuidagi jõude. Küsisin, et kas Mart ei tahaks pisut vormijoonistust teha. Tahtis.

Siis mõtlesime, et kuidas siis ikkagi päev ilma kirjutamiseta. Ja alustasime oma metsataadi luuletuse kirjutamisega vihikusse.

Ja siis tegime veel natuke matemaatikat. Kuna see 2. klassi töövihik on ikkagi masendavalt lihtne, keerasime lõpuotsa ette ja Mart hakkas ühte tekstülesannet lahendama. See rääkis sellest, et kui jõuluvana saab esmaspäeval 20 kirja ja teisipäeval 30 kirja rohkem, et vaat mis siis saab. Mart oli väga elevil, kutsus kohe Hella ja nii nad siis koos uurisid sõnumeid jõuluvanamaalt. Ja ülesanne sai ka õigesti lahendet.

Selline tore õppimisvaba päev!

Siis aga sai kell 1 ja kuna meie üks auto oli paranduses ja teine issiga linnas tööl, siis pidime nagu mehed muiste jalgsi bussipeatusesse kõndima, et Mart muusikakooli saaks. Pakkisime end külma- ja tuulekindlalt ja asusime teele.

Mõne aja pärast väsis kõige väiksem rännumees ära ja magas kogu tee magusasti.

Puhus tuul vinge, vinge, täitis maru hinge, hinge - nagu kirjutab luuletaja. Tõmbasime kapuutsid pähe ja jätkasime teekonda. Mart leidis tee kõrvalt pisut heina ja andis lahkelt Hellalegi. Mina imestasin, et mul sellised rohusööjad lapsed on.

Ja kõige õnnelikum oli Mart muidugi iga leitud jääkribu või liulaskmise koha peale. Kaldus vahepeal suisa põllule ära.
Ja Hellake leidis ühe külmunud õuntega puu teeservalt.

Ja vahepeal puhkas Mart ka jalga ratta seljas ja Hella sirutas jalga.
Ja ära käisime! Kokku umbes kuus kilomeetrit vankri ja rattaga, mis on meie senistest jalutusrekorditest küll suurim.

Nii mõnus oli näha kodu paistmas. Eriti tore on näha lisandunud saunasiluetti:)