Mängudest, öpetamisest ja linnapeast.

Hella ja Aadu on nyyd jöudnud sellesse ikka, mida ikka ootavad lapsevanemad, kellel lapsed järjest syndinud "yksteisele mängukaaslaseks". Ma vaatan ja naudin. Nad räägivad ja laulavad ja teevad nalja KOOS. Köike teevad koos ja kui yks on eemal, siis teine igatseb. Nii on olnud köigi mu lastepaaridega - algul Juss ja Jaagup, siis Jaagup ja Reks, siis Reks ja Musja, Musja ja Mart, Mart ja Hella ja nyyd noorimad. Kusjuures väga lahe on vaadata sugudevahelisi erinevusi. Poiste mängud oli ikka sellised poiste omad. Siis kui tulid tydrukud, teisenesid ka mängud. Ma ytleks isegi, et "erinevus rikastab". Ja söltuvalt sellest, kas mängukaaslastest vanem on poiss vöi tydruk, on siis ka mängude spetsiifika. Näiteks Aadul värvivad tema kaks suurt öde halastamatult varbakyysi, vahel sörmi ka, aga see on tema isiklik initsiatiiv. Yhtki mänguautot meil siin pole...vist. Ja poes kysis Aadu ykskord, et kas ta vöiks endale poiste seeliku osta. Nii et feminism ruulib. Ja kui Mart oli suur vend ja Hella see totu 2-3aastane, siis oldi rohkem poistemängu lainel.

Muidugi sogab karm pubekaiga suhteid, aga peale seda tuleb jälle helgem aeg. Ja mina kogu aeg köige selle keskel:)

Siin teevad minu lapsukesed öhupallidele nägusid pähe. Nad mängisid terve päeva nende pallidega nagu nukkudega. Olid miskid printsessid, siis oli mitu emmet jne. Nalja kui palju!

Ja muidugi - meie igapäevased toa- ja autokaaslased on ports CD-plaate, mida siis tydimuseni käiatakse. Köige popimad on ilma igasuguse kahtluseta "Taevase pulma" jutud, siis järgneb kohe VAT-teatri muinasjuttude plaat, siis on Crease´i laulud (mida Hella yritab aeg-ajalt filmiga synkrooni viia, video ostsin kohalikust kirbukast ja see on soomekeelne), siis on Grimmi muinasjutud Tönu Aava esituses jne. Igal juhul kui me nyyd vaheajal Eestisse läheme, siis ma panustan uute CD-de ostmisse, sest ausalt öelda hakkab ikka kyll juba saama päevast päeva samadest (ehkki toredatest) lugudest. Uskumatu, kuidas lapsed ei tydine!

Igal juhul olen väga avatud igasugustele uutele ideedele selles osas, kui keegi oskaks miskit head soovitada.

Aga jah. Mina sain eile tervituse Kokkola linnapealt. Siin käib ju köik posti teel, nagu meil oma 15 aastat tagasi:) Köik tuleb postkasti - olgu arved vöi muud tähtsad saadetised. Ka meie uued pangakaardid saadeti posti teel. Ja järgmisel päeval tulid pin-koodid...

Ja siis eile saabus pontsakas ymbrik, mille sees oli ylaltoodud tervitus linnapealt ja igasugust pudi-padi nagu linnakaart, tutvustavad broshyyrid ja pastakas linna logoga. Igal juhul tundsin end väga tähtsalt, kuna minu körgepalgaline abikaas pole siukest kirja saand mitte. Aga tal pole ka töölepingut linnaga. Mul on. Ehh.

Tööst ka natuke. Siin pildil on Hellake kodutööd tegemas. Mina olen ikka selline karm öpetaja, annan tööd koju ja panen hindeid...nali, tegelikult ei pane hindeid. Mu noorimate öpilaste grupp koosneb 7st väga armsast lapsukesest pluss yhest armsast Aadust, kellel kogu aeg keset tundi tuleb kakahäda ja kes siis iseseisvalt mööda koolimaja endale sobivat vetsu otsib. Tegelikult on see muidugi körvalise tähtsusega, peamine on see, et lapsed öpivad tublisti tähti, loeme luuletusi, teeme näpumängu, räägime juttu, mina öpetan neile eesti keelt, nemad mulle soomekeelseid sönu. Mulle meeldivad lapsed ja tore on öpetada. Olen seda vist juba maininud:)

Eesti keele öppimisega seoses veel, et olen ikka suurematele lastele soovitanud raamatuid ja möne ise andnud lugeda ja öelnud, et kui miskit muud eestikeelset enam lugeda pole, no lugege uudiseid. Yhel öhtul sai Mart arvutisse ja luges yhest mörvast ja teisest verisest önnetusest ja veel yhest tapmisest ja siis kysis, et miks ainult sellised uudised on? Sellised pahad ja kurjad. Ja me seletasime, et need, kes neid uudiseid toodavad ja yles riputavad, arvavad, et inimesed tahavad neid lugeda. Vahepeal oli Mart jöudnud uue jubeda uudiseni ja luges meile, kuida yhes Inglismaa vanglas tapsid kaasvangid yhe lapsepilastaja ära. Hambaharjaga. Ja selle koha peal hakkas Mart totakalt itsitama. Täiesti kindlalt ei tea Mart, kes vöi mis on lapsepilastaja, aga möte sellest, et keegi tapetakse hambaharjaga tundus talle absurdselt naljakas.

Ja siis ma mötlesin, et enam ei mingeid uudiseid.

Vöi et Marti nende kallale mina ei lase, kuni jöud vähegi yle käib. Tegelikult peaks neist isegi eemale hoidma...

Ja toidunurgake:) Viimane lambakints läks eile tervitustega Hiiumaale ahju.