Mardi tööd ja tegemised.

Eile öhtul oli Mardil esimene tshelloga esinemine siin Soomes. Seda nimetati öpilasöhtuks ja vanemad olid palutud kuulama. Pille oli erinevaid - körvuti tshelloga veel klaver, klarnet ja saksofon. Pärnu muusikakoolis oli meil tavaliselt yhe vöi paari öpetaja klassikontsert, kus esinesid yht pilli mängivad erinevate klasside öpilased.

Mart oli köige viimane ja ilmselt ka köige edasijöudnum. Ma ei olegi täpselt aru saanud, et mis klassis ta siin on. Öpetaja ytles, et Mart teeb ruttu mingid yleminekukatsed (?) ära, see tähendab, et mängib mingid lihtsad lood, et siis saaks teda "edutada". Ega mul pole kurta, sest Mart ise kyll ei nuta suurema koormuse ja raskemate lugude järele. Pigem olen teinekord mina see, kes meenutab, et jäähoki ja lauatennise vahele vöiks ka pisut pillimängu mahtuda. Ja kevadel mängis Mart nönda:)

Mina jälgisin huviga kuulajaid-lapsevanemaid. Ikka tahaks ju aru saada, et mis inimeste keskel elad ja kuidas nemad oma lapsi kasvatavad. Köigepealt, et kontserdil oli nii emasid kui isasid peaaegu yhepalju. Isad on yldse haaratud igasugustesse aktsioonidesse, näiteks tulevad laupäeval balletiringi ka väikesed tydrukud isade käekörval. Eestis ma sellist nähtust vähemalt balletis ei mäleta.

Ja laps-pealtvaatajaid oli ka palju. Minu körval istus yks naine, kellel oli kaasas 5 last vanuses umbes 1,5 kuni 8(9). Ja köige vanem ehk see, kes esines, oli siis kuues. Tundsin töelist hingesugulust selle naisega. Kusjuures need lapsed olid väga rahumeelsed. Väike jahmerdas ringi kyll, aga ei karjunud, ei tömmelnud. Lisaks oli nende ema yhe mu Eesti söbranna täpne koopia, nii et ma vaatasin neid vist täiesti kohatu uudishimuga.

Oli ka yks selline ema, kes köndis oma pojukesega sisse poole pilliloo pealt. Paugutas uksega ja sammus yle saali ronides toolirea keskele istuma. Ma algul mötlesin, et no on ikka kombed siin! Aga pärast sain aru, et see oli erand. See pojake andis töelise etenduse. Töstis oma crocsides jalad eesoleva rea tooli seljatoe peale, aeles kahel toolil korraga ja ema pidi teda korduvalt korrale kutsuma, kuni löpuks sai ema kannatus otsa ja ta vedas lapse kättpidi kontserdilt minema. Me pärast Mardiga mötlesime, et sellel emal endal olid ka probleemid käitumisega, nii et poeg täitsa sobis talle.

Neljapäeva öhtul nuias Mart, et tema tahaks koju jääda. Ma ei saanud algul arugi, et milles kyssa, aga löpuks selgus, et reedel on inglise keel ja Mardi jaoks on raske see, kui ta peab öppima inglisekeelseid sönu ja neid siis soome keeles teadma. Et tegelikult kaks keelt korraga. Lubasin seekord jääda tingimusel, et ta siiski sönad ära öpib. Ja teine tingimus on, et teeme eesti keele etteytlust.

Oi, me siis kirjutasime. Öppisime helilisi ja helituid häälikuid ja sulghäälikuid ja kaashäälikuyhendi erandeid nii ja naa. Siis tegime öpitu peale etteytlust. Kokku vist mingi 2 tundi. Ja Mardile meeldis:) Ytles, et ta vöib teinekordki minuga eesti keelt kodus öppida.

Ja minu meelest sai talle pöhikooli täheortograafia selgeks tehtud:)