Mulle meeldib see tunne.
Ilmselt olen loomult erak:)
teisipäev, 1. november 2011
Linn on nagu mets.
Kõndisin mööda linna (kedagi kusagilt oodates) ja mõtlesin, et linn on nagu mets. Võõras linn muidugi, kus sa kedagi ei tunne. Oled selline nagu oled, ei pea mõtlema, et kohtud kellegagi, kellega pead suhtlema või kena näima, kui selleks tuju pole. Lihtsalt oled sina ise. Kõigil ümberringi on oma asi ajada ja keegi ei hinda ega arvusta. Et kas oled maitsekalt või moodsalt riides ja pole kellegi asi, kui kõnnid käed taskus.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
5 kommentaari:
Jah. Nii on. Ja see on ainus, mida ma linnaelust taga igatsen. Seda tunnet.
(Sina ikka oskad sõnastada nii tabavalt!)
haa, nüüd saad lõpuks pihta, miks mulle suurlinnas elada meeldib ;))
Kärt
Manhattanil kogesin sama. Oled üksi, iseendaga, tegelikult ümbritsetuna tohutust linnamelust. Suur linn ja ümberringi vaid võõrad näod, samas tunne on turvalisem kui Tallinna kesklinnas, kus isegi libedal tänaval mahakukkujaid püsti ei aidata. New Yorgis ole milline tahad, üleni hall või hullult ekstravagantne, keegi pika pilguga ei vaata. Seda juhtub muidugi küll, et võhivõõrad tulevad juttu rääkima või teevad komplimente. See komme jäi sealt natuke endalegi külge... et ikka kipun inimestega tänavalt vestlusesse astuma :) Eestlased ei ole sellise asjaga harjunud. Soomes vist ka inimesed sellessuhtes pisut avatumad?
Ehtel
Jah, aga ikkagi jääb küsimus linna eelistamisest metsale või vastupidi:)
Ehtel, soomlased on küll sõbralikud, aga minuga pole keegi veel tänaval suhtlema tikkunud. Ega ma eriti tihti tänaval viibi ka, ikka autosse ja välja, lastekari taga...
Selle kirjeldatud tunde kontekstis seda eelistamise küsimist minu arust (või minu jaoks) ei jää- metsa jääb ju aina vähemaks ja vähemaks ja see vähene, mis alles on, on täis neid "selle tunde" otsijaid ja nii ei tekigi metsas erakuil enam seda tunnet. Vähemasti mitte tunnet, et mets on nagu linn...
Postita kommentaar