Lapsed.

Rein läks täna hommikul poisse rongi peale viima, mina jäin koju. Kell oli 6.50 hommikul. Ei raatsinud kohe voodisse pugeda, vaid kõndisin mööda pimedat maja, keset kogu seda segadust, mis kaasneb 9 inimese koosviibimise ja neist kahe lahkumisega. Lõpuks istusin suurde tuppa maha ja nautisin vaikust. On ikka suur vahe vaikusel ja vaikusel. Kui oleksin lasteta, siis elaksin kogu aeg vaikuses ja rahus, puhtuses ja korras. Kas siis oskaks seda niimoodi väärtustada? Ilmselt oskaks väärtustada, aga kas just NIIMOODI:) Vaikus on tore, kui tead, et maja iga nurk on täidetud soojuse ja eludega. Mis siis, et need elud sõidavad varsti Sinu omasse sisse ja ei jäta Sulle omaette olemiseks ainsatki nurgakest.

Nüüd on mu viiest pojast kolm minust pikemad. Vaatasin neid ja mõtlesin, et issand, kuidas saavad inimesed niiiiii erinevad olla. Igaüks ise nägu, ise tegu. Igaühega olen võidelnud ja pisarateni solvunud olnud, siis jälle andestanud, neid imetlenud. Tundnud end täiesti läbikukkunud emana ja siis jälle väga võimekana:)

Olen ennegi ja ikka mõelnud selle fenomeni üle, et kas lapsed peavad vanemaid kartma. Kustmaalt lähevad piirid sõbraliku oleku, võrdsuse, neutraalsuse, autoritaarsuse jne vahel. Meie lapsed meid ei karda. Vahel mulle tundub isegi, et nad ei võta meid kui vanemaid (mõtlen muidugi suuremaid lapsi), vaid kui kaaslasi. Ma ei tea, kas see on halb või hea. Kaaslaste suhtes ollakse ju õiglasemad ja kriitilisemad, kui sunnitud alluv-ülemus vahekorras. Või vähemalt lubatakse endale rohkem. Meie lapsed lubavad endale päris palju. Kui midagi ei meeldi, siis see öeldakse välja. Kui tuju on halb, siis elatakse end välja. Kui meeldib, siis ei jäeta sedagi enda teada. Aga kokku teeb see lõputu põrkumise, vastandumise, kohanemise (olgu vägisi või vabatahtliselt), mida mina pean tasandama piirini, kus oleks võimalik veel koos eksisteerida.

Neil on oma selged seisukohad maailma suhtes. Neil on oma huumorimeel. Vahel mulle tundub, et nad ei karda mitte midagi, ega mitte kedagi. Meri põlvini:)

Ja mis on tõeliselt imetlusväärne. See on see, kuidas nad suhtlevad oma väikese vennaga. Tema on see, keda nad tahavad skypes näha ka siis, kui levi on kehv ja me pildi maha võtame. Ja kui ma küsin Jaagupi käest, et millest te kõige rohkem puudust tunnete seoses meie eemalolekuga, ütleb ta "Aadust".

Nad naudivad täiega tema juttu, tema nalju, temaga müramist. Tõstavad ja pilluvad ja kallistavad. Ikkagi elus asi:)

Ma usun, et mu poistest tulevad head isad, isegi kui nad meestena peavad veel palju õppima ja elult õppetunde vastu võtma.

Ausalt öelda pole mul ka paremaid vestluspartnereid ja kuulajaid kui oma lapsed. Suurematel on muidugi oma arvamus (ja vahel liigagi palju ja radikaalne), aga nad oskavad kuulata. Ja mulle meeldib nendega maailmast rääkida. Ja kuulata, mida nemad asjast arvavad.

Ma ei mäleta oma vanematega mitte mingisuguseid vestlusi või huvi tundmistki selle suhtes, mis mul oli teismeliseeas/hiljem oluline. Ema poolt oli mingi turvaline tsoon, kust ta iial üle ei tulnud a´la "on sul kõik asjad pakitud", "millal sa jõuad" jm. Aga ei enamat. Nüüd, kus me oleme ise täiskasvanud ja laste emad, on ema lasknud end selle materiaalse tasandi suhtes lõdvemaks ja ei kontrolli kogu aeg meie füüsilist funktsioneerimist. Ja vahel saab temaga isegi toredasti juttu puhuda. Isaga ei jõudnudki seda aega ära oodata...

Mulle tundub, nagu haigutaks eelmiste põlvkondade vahel palju suurem auk (kuristik?) kui praeguste laste ja vanemate põlvkonna vahel. Või üldistan jälle liiga julgelt? Sest paljudes peredes on nii, et lapsed elavad oma täitsa eraldi elu vanematest. Või siis ollakse seotud, kuid minu jaoks mingite imelike hierarhiliste süsteemide kaudu.

Või olen mina ikkagi liiga vabameelne.

Ülaltoodud pilt on mulle eriti südamelähedane. Kes teab, see teab, miks:))