Rahvaste sõprus.

Mulle natuke päris ootamatult (sellepärast, et ma lihtsalt ei mõelnud sellele enne Soome tulekut) on mu Surju metsas kasvanud lapsukesed sattunud etnilise mitmekesisuse rikastavasse keskkonda. Alguses, kui lapsed alles kooli olid läinud, oli Musja parim sõbranna kena väike Tai tüdruk nimega Föön. Ilmselt kirjutatakse teisiti, aga nii hääldatakse:)

Lisaks on ta klassis veel paar Taimaa last, hiinlasi, venelasi ja araablasi. Paralleelgrupis on ka mustanahalisi. Ja Musja rõõmuks ka 2 last Eestist. Vene poisid on sõbralikud ja mängivad hästi korvpalli. Araablased on ka huvitavad. Nad ei võta kunagi peast oma rätikesi ja seetõttu ei osale ujumise- ja kehalise kasvatuse tundides. Ükskord tuli ühel araabia tüdrukul üks juuksesalguke räti alt välja ja siis teine tõttas seda peitma.

Peale Eestist tulekut õhkas Musja "kui ilus on eesti keel" ja mina ütlesin, et no näed, nüüd saad võrrelda. Kui on kogemus hiina või araabia keele kõlast kõrvus, siis on see õhkamine õiglase kaaluga:)

Mardi klassis on ka hiina poiss ja mustanahalised araablased või vähemalt nii ta väidab. Mart on oma klassi oivik, õpetaja muudkui kiidab ja imestab, et miks see laps niimoodi õppida tahab ja üldse ära ei tüdine. Mart ise ütleb, et õppida on tore, aga teised segavad. Näiteks kipuvad neegripoisid tunnis tantsima. Ma ütlesin, et seda nad teevad, kuna on nii loodud:)

Mardi parim sõber on temast aasta vanemast klassist üks hiina poiss, kelle nimi on Songpojang (loe: Sumbojan). Songpojangil sündis eile õeke, kes sai nimeks Songnina.