Oktoobri alguses.

Koduõppega on nii nagu Puhhil mesilinnukestega - ei või iial teada. Mina olen loobunud igasuguseid lühiajalisi plaane tegemast. Pikemaajaliselt on meil Mardiga muidugi ühine ilus eesmärk, see on kasvada ja targaks saada:) Aga igapäev on nagu on. Meie tegemised kujunevad päeva jooksul ja ei oska keegi neid ette ennustada. Vahel on mul küll ettekujutus millestki, mida võiks teha või peaks jõudma, aga siis ütleb Mart, et ta tahaks nüüd õue minna ja läheb. Ja tuleb tagasi mõne uue idee või asjaga ja leian end ülepea tegelemas millegagi, mida üldse ei plaaninud. Nii ongi kõige toredam. Ja vabam. Anna vabaks, anna vabaks, nagu ütleb Õnne tänava Mare, keda lapsed tsiteerida armastavad:)

Et lõpuni ausaks jääda, siis pean tunnistama ühe patu üles. Hommikud ei alga meil õppimisega, vaid "Südameasjaga". Suvel olin mina ja nüüd on Mart selle seriaali kirglik vaataja ja nüüd me siis istume hommikuti ja krõmpsutame ämbrist pirne ja elame kaasa Nicki ja Co seiklustele. Peale seda paneb südametunnistuspiinades koduõpetaja teleka HÄSTI KIIRESTI kinni ja kamandab lapsed ERITI KIIRESTI midagi kasulikku tegema. Ja jookseb ise SUURTE SAMMUDEGA kööki putru keetma.

Õppimisjärg on umbes selline - palju matemaatikat 2. klassi töövihikust, peast ja sekka vihikusse. Õpime 6 rida, see tähendab arvud 6-12-18-24-30-36jne edaspidi ja tagurpidi. Kuni 6ni on read selged. Liidame ja lahutame tekstülesannetes ja vaikselt harjutame korrutamist-jagamist. See viimane on muidugi veel kõige raskem mõista.

Üldiselt on Mart matemaatikas ikka väga nutikas. Mõte käib kiiresti ja ta leiab kiirelt lahendused päris keerulistele ülesannetele. Täna tegime midagi sellist: 1000+100+20000

100 piires surfab ta täiskümnete ja ühelistega suht vabalt, natuke pikema mõtlemisega teeb ka üleminekuga arvutused ära.

Emakeeles peab Mart päevikut. Iga päev paar lauset päeva jooksul toimunust. Tähed on selged ja häälikute pikkust kuuleb ka ilusti. Vahel õpime väiksemaid luuletusi pähe. Tähestikku õppisime (lauluga) ja täishäälikuid (joonistades).

Loodusõpetuses õppisime ilmakaari. Minu isiklik autorooli-metoodika:) No et sõidad lapsega linna poole ja siis loete koos rooli peal põhi-lõuna-ida-lääs jne. Väga hästi jääb meelde.

Inglise keeles on Mardil värvid koos nende juurde kuuluvate nimisõnadega selged. Alustame numbritega.

Käsitöös alustasime kudumisega.
Muusika käib meil siin kogu aeg, söögi alla ja peale, hommikul ja õhtul. Kodus nüüd ju kaks tšellopoissi:) Ja kui hästi läheb, jagab suurem poiss väiksemale õpetustki. Jussile sobib õpetajaamet, aga eks me näe...

Mardi esimesed õppimised.

Ega kodus õppimine enne mihklipäeva ikka õiget hoogu sisse saa. Aga natuke ikka üritame. Põhiline on leida mõni impulss, mis lapselt tuleb ja seda kasulikult tarbida. Näiteks tahtis Mart mängida ühel hommikul seda mängu, mida me tavaliselt autos mängime. Noh, et keegi ütleb (kas temaatilise või lihtsalt) sõna ja teine ütleb sõna, mis algab eelmise sõna lõputähega jne.

Mul oli kiire ja nagu ei viitsinud mängida. Aga ta ikka muudkui käis peale. Lõpuks ütlesin, et ok, mängime, aga ühel tingimusel. Sa kirjutad kõik oma sõnad paberile, mina ei vaata, kuidas just. Ja ta kirjutasiki! Terve paberi kribas täis. Ikka üks sõna korraga, siis ütlesin mina uue sõna jne.

Siis leppisime kokku, et pidevalt on lugemisel mõni raamat. Mart loeb praegu "Vahtramäe Emilit".

Ja matemaatikat teeme ikka ka kogu aeg tasapisi. Küll peast, küll vihikus. Samal ajal arvutame, aga harjutame veel ka numbreid ilusasti kirjutama.

Mart arvutab juba suhteliselt suures arvuruumis. Seepärast ostsin talle "Koolibri" matemaatika tööraamatu 2. klassile. Täna hakkasime tegema ja ta oli üsna pettunud, et sellised lihtsad üleasanded on. Samas on see algklassi matemaatika keerulisemaks aetud igasuguse pudi-padi ja vormistamisnõuetega. Neid me ignoreerime. Meie ainult arvutame.

Vormistamine on vanemas vanuses lihtsalt ärafikseerimine ja pole mingit mõtet lapse pead praegu sellega kuumutada.

Arvuridasid oskab Mart vabalt 2,3 ,5 ja 10ga. Võtame nüüd 4 ette.

Inglise keelega alustasime. Värvidega sõnapaarid: black night-white snow, red blood-green grass, yellow sun-blue sky, pink pig-grey mouse jne. Iga päev kordame, vahepeal tema üksi, siis ma ütlen ette ja ta lihtsalt kordab järgi. Mälu töö.

Mart õpib nüüd ka muusikakoolis tšellot. Esialgu meeldib väga:)

Diasepaam ja haloperdiool.

Oleme nüüd Musjaga jälle inglise keele kenasti käima saanud. Musja ütles eile hommikul, et ta tahaks midagi inglise keeles kirjutada ka. Ja hakkaski kribama. "My name is Marie. I´m nine years old. I have one sister ja four brothers jne." Vahepeal küsis õigekirja, aga laused pani ise kokku. Oma pool lehekülge.
Ja teine aine, mis praegu on aktuaalne, on matemaatika. Liidame suurtele arvudele järke juurde. No näiteks 67 889 ja siis ülespoole + 1 ja allapoole -1, niimoodi mitu-mitu rida. Ja siis järgmisel korral liidame näiteks ülespoole +1000 ja alla - 1000.
Võtsime kasutusele nüüd neljanda klassi töövihiku, sealt saab jõukohast materjali. Korrutustabel, kiiruse- ja ajaühikud.

Eile mängisid lapsed jälle arsti. Majas, kus terviseküsimused on pidevalt päevakorral (arstist isa ja tervisefanaatikust ema!), on see ilmselt paratamatu.
Hella koomas patsiendi rollis.
Musja "Teeme nüüd tilka!" Võtab ja tilgutab Hellale kõrrega ananassimahla suhu.
Siis teeb Mart kunstlikku hingamist, st surub Hellale käega kõhtu. Ja kuulab kopsu.
Musja "Ja nüüd anname dia-sepaami" Annab rummikoogitükikesi suhu.
Seepeale tahab Mart olla koomas patsient.

Kui issi on kodus "tööl" st valves, siis on tavaline, et ta telefoni teel laseb patsiendile määrata "diasepaami" ja "haloperidooli", misiganes loomad need peaks olema. Aga lastel on kindel ettekujutus, et psühhiaatri-amet on midagi lihtsat ja toredat. Õpi ainult selgeks, kuidas tuleb öelda "diasepaam" ja "haloperidool":)

Mardike on taasavastanud õueelu. Meelitab Musjatki retkedele, paate jõele ujutama ja lumikellukesi leidma.
Kevad on sulnis, isegi kui ta valel aastaajal algab:)

Kas summa sõltub liidetavate järjekorrast.

Mardi sünnipäev on nii lähedal, et annab ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ja Mardi kannatus hakkab katkema. Kui 32 päevaga sünnipäevani oli lihtne leppida, siis 4 päeva sünnipäeva pidamiseni ja 6 päeva päris sünnipäevani ajab iga viieaastase hulluks. Aga arvutamisele mõjub hästi:)
Eile komistas Mart kogemata kombel Türi-vanaema kingituse otsa. Võtsime selle siis lahti ja sees olid veeflöödid. Sellised, mille sisse tuleb vastava kõrguseni vett valada ja siis saab õige kõrguse kätte. Noodid olid ka kaasas, mille järgi lugusid mängida. Oi, me mängisime täna kogu hommiku Old Macdonalds has a farmi.
Aga üldiselt ruulib matemaatika. Hellal on üks pisike varandusekastike (see vasak ja kollane), kus ta hoiab oma kallisasju (emme huulebalsamit ja Jaagupi mobiili jm). Ja Mardil on ka varandusekastike (see parem ja must), kus ta hoiab oma äratulnud hambaid ja legosid ja puhtaid sokke. Ja eile avastas Hella, et tema kastike ON VÄIKSEM KUI MARDI OMA. Ehhee, see ju esimese klassi matemaatika! Seal on ka kõrvuti joonistatud kaks karu ja laps peab ütlema, kumb on suurem.
Matemaatikat tegime täna Musjaga ka. Kuna teemaks on kujunenud kirjalik liitmine ja lahutamine, siis tundus mulle õige aeg rääkida suurtest arvudest ja järguühikutest (nõnda neid küll nimetamata). Noh, ühelised, kümnelised...sajatuhandelised, miljonilised. Mina ütlesin ette ja Musja kribas kirja arvusid näit. 5 498 505 110. Vägev!
Siis millegipärast tekkis vajadus üle korrata üht algklassi matemaatikaõpikute lemmikreeglit - summa ei olene liidetavate järjekorrast. Tegime selle uuesti puust ja punaseks. Ja siis püüdsime ellu viia. Et mis juhul päriselus summa (ehk tulemus) siiski oleneb liidetavate (osalejate, liitujate) järjekorrast.
Musja pakkus, et näiteks ei saa "Rong see sõitis tsuhh, tsuhh, tsuhhi" noote mängida suvalises järjekorras. Siis pole enam sama lugu.
Ja koogitainast ei saa ka suvalises järjekorras kokku segada.
Ja kui ühes toas on varandusehunnik ja on viis inimest, kes tahavad seda endale saada ja neile öeldakse, et kes esimesena siseneb, saab esimesena valida sealt hunnikust - vaat siis on ka vahe, et kes esimesena, teisena jne liitub.
Igal juhul tundus see üks väga eluline teema ja tegi meile palju nalja ja pani fantaasia lendama.

Seoses Reksi tänase silmaoperatsiooniga kerkis päevakorda Hella nuku kõõrdsilma korrigeerimine. Musja tegi seda Mardi uue taskunoaga ja väga osavalt tegi.
Hiljem kirjutas retsepti: "Palun ärge laske enda beebit suurte poiste juurde, ehk Reinu, Jaagupi ja Juhani juurde. Kuna Rein on tiiger, Jaagup on nii korralik vahel ja akab ta silmaga mässama, Juhan on lihtsalt suur. Süüa tohib ainult tablete ja ütlege oma beebile palun, et ta magaks. Allkirjaga toktor Kahula".
Sellest tüdrukust tuleb günekoloog, ma ütlen:)

Nuputamisest ja hilisest lugemaõppimisest.

Kui koduõppehommikut ei katkestaks alatasa helisev telefon ja tuhanded pisikesed, kuid elutähtsad toimingukesed, siis oleks õppimine koos lastega lust ja rõõm. Musja on etteütluste, nuputamise, loodusõpetuse ja viiuli lainetel.

Enne tänast ette ütlemist mõtiskles Musja teemal, et tema jaoks on kõige raskem asi, kui ta kunagi kooli peaks minema, see, et ta ei saa tooli peal kronksus istuda. Ta niheleb seal kogu aeg ühele küljele ja teisele ja jalad üles ja üks jalg alla jne. Ja siis kiigub tooliga. Ei saa öelda, et see kõik käekirjale kasuks tuleks ja seepärast ma ikka kutsun teda korrale, kui ilusat käekirja vaja, aga üldiselt lasen kiikuda ja liikuda. Las lapsuke kasvab vabalt:)

Etteütlus oli täna a´la "kurjad haned ajasid aias masseerijat taga" ja "haiged lapsed nägid kuidagi loiud välja". Ikka üks pirn teise otsa. Pole siin miskit.

Nuputamisega läks kehvasti. Kõigepealt jooksis Musjal, siis mul juhe kokku. Sestap palume sõprade abi järgmise ülesande lahendamisel "Neljakümnest poisist mängivad 18 poissi jalgpalli ja 24 korvpalli. 12 poissi harrastavad mõlemat mängu. Mitu poissi ei mängi kumbagi mängu?" Mulle meenus, kuidas kunagi lapsepõlves loetud raamatus üritas tegelane kokku liita jooksvaid meetreid ja ei osanud mitte, sest meetrid ju jooksid. No oli samasugune tunne, et poisid jooksevad eest ära. Või harrastavad.

Loodusõpetuses rääkisime sellest, kuidas looduses on kõik nii kuis on. Pole head, pole halba. Kõik lihtsalt on ja see ongi hea. Tegelikult tahtis töövihik vist midagi muud (millised elupaigad sobivad organismidele?), a meil kukkus selline jutt välja.

Mart esitas Hellale ilmekalt "Mannu jäätise" lugu "Mesimummist". 

Kord pahandas üks kena naisterahvas koduõppe listis, et mis lugu see on, et 5-aastane ei oska lugeda ja kuidas see üldse võimalik on? Ta küsis, et mida te ometi teete nende lastega, kes ei oska viieselt lugeda. Noh, ma ei taht otse öelda, et peidame raamatuid ja ei näita tänava nimesilte, vaid vastasin, et laseme lastel olla ja elada. Nüüd Mardi pealt vaatan jälle, et mida ma siis teen selleks, et ta veel ei loeks. Vastan ta küsimustele numbrite, arvude, suuruste, rahaühikute jm kohta. Poja käib mööda maja, mõõdulint vööl nagu mõõk ja mõõdab kõike. Loeb oma rahakotist sente kokku ja rehkendab, et mitu viielist mahub ühte kümnelisse. Ja mitu kahelist. Ja mitu kahelist ja viielist läbisegi.

Igal õhtul nuiab Mart issi käest "Viplalat". Ilmselt tuleks õige (ja vastutustundlise) stsenaariumi korral tal käed kinni siduda ja öelda, et meie sulle ei loe, loe ise. Kuni mees hakkaks lugema. 

Nujaa. Tegelikult ta natuke ikka tähti tunneb. Umbes nagu Pipi. Eriti neist oma lõbusat elu häirida ei lase:)

8 töövihikuõpetajat.

Teisipäevad on meil üldse sellised kõige raskemad. Ja praeguse polaaröö perioodil, kui silma lahti enne 10 ei saa, on asi ikka täitsa hull. Ärkame, sööme ja märkamatult ongi kell pool 1, kui peame end linnateele muusika- ja kunstikooli asutama. Täna õhtul käisime lisaks veel kontserdil. Õppimisest ei tule sellise rütmi juures suurt midagi välja. 

Või kuidas võtta. Natuke ikka tuleb. Sellal kui mina hommikul meie loomi talitasin, oli Musja matemaatika käsile võtnud. Ühe tekstülesande juures jäi hätta. Lugesime koos nii ja naapidi ja ei saanud targemaks. Siis küsisime Jussilt nõu, ei saanud temagi sest sotti.

Ülesanne: 

Sel poolaastal on ujumistundides käinud 3500 algklasside õpilast. Täna hommikul tuli ujumistundi veel 4 klassi, igas 18 õpilast. Iga klassiga oli kaasas 2 õpetajat saatjateks. Mitu last on nüüd ujumistundides käinud?

Musja korrutas 4*18=72 ja siis liitis ja sai 3500+72=3572 algklassilast, aga milleks need 4*2= 8 õpetajat mängu toodi? Istuvad, õnnetukesed basseini serval ja kõlgutavad jalgu, aga kes hoolib nende ülelugemisest? Mitte keegi.

Lugupeetavad blogikülastajad, aidake meid, rumalaid:)

Ja ega see matemaatikapisik pole viltimispisikust parem ühti. Kui ikka võtab, siis võtab või öösel pool 12. 

Ja koduõppelaps ikka oma öösargiks, mis tundub hästi sobima koduõppe vapiloomaks:)

Kassa saad, tüdruk, magama!! Homme teed oma matemaatikat, küll teed!

Nädalaalgus.

Hommik algas füüsikaeksperimendiga. Eile sügavkülma pandud veeklaasid keerasime ümber ja meelitasime jää välja. Ilus oli. Mullid sees ja külm. Panime kolm sellist mullijääd teekannu ja tegime endale teed. Väga hea tee oli:)

Nädalavahetusse jäi Musja 39,3 palavik ja seetõttu mõtlesime natuke luuserdada. Aga ei tulnud selle välja miskit. Musja ütles, et temal pole häda midagi ja et võiks nüüd ikka midagi teha ka.

Rääkisime siis elamutest. Püstkodadest, savionnidest, puujalgadel hüttidest, igludest. Natuke ka palkmajast, kus ise elame. Ja kõik need tundusid mõnusad. Eriline menuk oli muidugi džunglis puuokstesse ehitatud onn. Sinna läheksid lapsed kohe.

Siis tegime matemaatika tekstülesandeid. Esimene oli umbes selline, et "5 saia maksab 20 krooni. ema ostis samapalju kooke ja maksis 60 krooni. palju maksis üks kook?". Musja keerutas pliiatsit nii ja naapidi ja ei saanud asjast kinni. Siis joonistasime kogu pildi üles ja ta muidugi mõistis kohe. Eks niimoodi kipubki matemaatika olema, et vastus ja mõistmine tulevad kiiremini kui lahenduskäik paberil.

Aga siis hakkas jooksma. Musja lahendas veel 4 ülesannet ja oleks edasi teinud, kui poleks hakanud saatuslik tantsusaade:) Ikka koos kudumisega.
Ps. täna leidsime matemaatika töövihiku kahelt leheküljelt kolmes (3!) ülesandes trükivead ehk ülesanded, milles oli valesti antud lähteandmed või mida lihtsalt ei saanud lahendada.

Tehete järjekorrast.

Mardi une ja ärkamise rütm on nihkes umbes miinus 2-3 tundi. Ta ärkab kukega ja siis õhtul hakkab 7-8 paiku unejuttu lunima. Ja nii tasapisi jäävad hommikud ja õhtud aina varasemaks. Plikad põõnutaks poole päevani ja mina muidugi koos nendega (huvitav, et unearmastus pärandub naisliini mööda). Aga kohusetunne sunnib takka ja nii me ajasime täna ka jala alla juba enne 9. Mart kargas juba ringi, mängis suupilli ja nõudis memoryt. Suupillimäng tuleb tal päev-päevalt aina paremini välja, lool on rütm ja viis täitsa olemas.

Teisipäev on õudne päev. Pakkida asjad, maksta võlg relvameistrile, rautada hobune. Sööta kits, kütta ahi, harida lapsed. Kitse on soovitav ka lüpsta, lisaks toita kanu, pliit tahaks ka kütmist ja lapsed putru. Ikka Musja tatart ja Mart kaerahelvest. Hella sööb algul üht, siis teist. Täna oli mees käskinud ka liha praadida, mida Kiur meile nädalavahetusel saatis. Seda kõike ikka oli. Ühes teadmisega, et kell 12 löövad kellad ja peame linna poole startima.

Siis lisandus suupillile viiul. Pealik sundis suupilli vaikima.

Siis süvenes Musja tehete järjekorra maailma. Korrutustabel tahtis meenutamist, aga tuli küll. Isegi jagamine, mis on tunduvalt raskem kui korrutamine. Aga lohutasin teda, et jagada ongi raskem kui kokku krabada. Olgu elus eneses või matemaatikas.

Aeg-ajalt ma lähen närvi, kui ta mulle tõelise blondiininäoga otsa vaatab ja mõtiskleb, et kas 8*7 on 94 või pole. "Mõtle, inimene, mõtle!" A siis tuleb jälle sellise ülesande õige vastus, mida oodatagi ei oska. 

Siis avastas Musja, et käes jõulusalmide õppimise aeg. Ta leidis lasteluule antoloogiast hulga ilusaid salme, millest kaks vihikusse jäädvustas ja pähe õppis. Üks oli dialoog "Täheke". Musja tegi ettepaneku, et nad võiks seda Mardiga koos jõuluvanale esitada, aga Mart otsustas olla häbelik ja ei tahtnud õppida (ilmselt kujutas end elavalt ette jõuluvana põlvel). Pärast hüppasid Hellaga voodis ja karjusid mõlemad "täheke, täheke, kas sa magad?". Ja veel hiljem avaldas Mart soovi see luuletus siiski selgeks õppida.

Kell 11.45 avastasin, et pea pesemata. Siis avastasin, et hommikusöök söömata. Ja siis, et ma lähen kohe paanikasse. Käed krabasid juustuleiba, suu lonksas külma teed, märjad juuksed tilkusid teesse ja Hella ruigas, et teda tohib ainult emme riidesse panna.

Vihkan kiirustamist ja püüan seda aja hoolika planeerimisega vältida. Aga ikkagi ja alati sekkub faktor x lapsukeste kakahäda või kadunud salli või muu anomaalse nähtuse näol.

Ja jälle olime autos ja kihutasime linna. Arenema ja sotsialiseeruma.

Tegus esmaspäev (vähese õpiteguriga)

Tänasele hommikule seadis piirid hiline ärkamine ja varane telekavaatamine. Aga mul pole südant Musjale tantsusaadet keelata. Seadsin tingimuseks, et võib, kui koob samal ajal:)

Natuke siiski jõudsime. Musja harjutas viiulimängu, Mart pani mõnuga suupilli.

Kuna päike oli nii sulnis, siis edasi tundus matemaatika olema just see ÕIGE. Võtsime ette tehete järjekorra. Ma andsin ikka põhjani, st segiläbi kõik tehted, sulud-värgid. Musja sattus pisut segadusse, aga siis näris läbi. Vahepeal üritas väita, et vahet pole, mis järjekorras teha. kas jagada 300 300ga või 5ga.  Ma tõestasin, et on vahe. Kui sul on 300 kommi, siis on vahe, kas jagad need 300 või 5 lapse vahel.

Eks homme jälle. 

Hella luges lootusrikkalt "golden, golden", aga inglise keelt eriti täna ei puudutanud.

Hiljem saatsime Musja linna tantsima. Autos arenes vestlus Mardiga. Ta tahtis, et me läheks poest läbi. Mina ei tahtnud ja ütlesin, et üks Tõeliselt Peen Daam ei käi poes kummikute, dressipükste ja vana mütsiga, nagu mina sel hetkel olin. Ja siis ta küsis "Kas sina oled peen daam?" ja mu maailm varises kokku. Sain aru, et just seda ma pole ja seega võiksin poodi minna küll. Aga ma ei läinud ja taaskord pidin lapsele valetama. "No muidugi, et olen. Kui ära pesta ja kammida."

Ja siis asusid Mart ja Hella pannkooke tegema. Püüdsin küll seletada, et mul on lõunaga hoopis teised plaanid, aga Marti minu plaanid eriti ei huvitanud. Ta tegi taigna, Hella andis lihvi ja mul ei jäänud muud üle, kui küpsetada. 

 

Kui kõht on pannkooke täis, siis võib teadagi asuda lõunasöögi valmistamise kallale. Tööjaotus oli õiglane. Mart kooris kartuleid (maailma parima Tupperware koorijaga, mis isegi 5aastase käes koorib ise), Hella sõi kartuleid (E: "Mina sõin ka toorest kartulit, kui ma väike olin.", H: "Mina olen suur!"). Mina muudkui jälle keetsin ja küpsetasin, nagu mingi täiesti mõttetu kodumasin:(

    Väike pärastlõunane suupill voodis hüppamise ja kardina taha pugemisega. Pugemine on meil üldse auasi. Kes rohkem ja nutikamalt poeb, see paremaid hindeid saab. Lisaks laulis Mart laulu "Mu armas isamaa", mis läks edasi (suht monotoonsel viisil) "mu armas emamaa, mu armas hellamaa, mu armas musjamaa, mu armas reksimaa, mu armas aksimaa...mu armas onumatimaa".

Siis jäi Hella magama ja Mart sai taas võimaluse mulle memorys pähe teha. Muudkui vaatas oma röntgensilmadega kaarte ja noppis. Ja lõppskoor oli 12-24 minu hävinguks. Kusjuures, ma lugesin oma kaardipaarid üle ja jäin vaatama, et palju siis Mardil õnnestus kokku kühveldada. Ja selleks hetkeks, kui tema oma 24 oli ära lugenud, oli mul oma hulk meelest läinud ja pidin uuesti üle lugema. Lihtsalt piinlik.

Sellega saigi tänane koduõppepäev läbi. Kuidas me aru saame, et läbi? Lihtne vastus - need, kes pole koduõppel, tulevad koju.

Ja peale seda on hoopis teised lood ja laulud.