Oktoobri alguses.

Koduõppega on nii nagu Puhhil mesilinnukestega - ei või iial teada. Mina olen loobunud igasuguseid lühiajalisi plaane tegemast. Pikemaajaliselt on meil Mardiga muidugi ühine ilus eesmärk, see on kasvada ja targaks saada:) Aga igapäev on nagu on. Meie tegemised kujunevad päeva jooksul ja ei oska keegi neid ette ennustada. Vahel on mul küll ettekujutus millestki, mida võiks teha või peaks jõudma, aga siis ütleb Mart, et ta tahaks nüüd õue minna ja läheb. Ja tuleb tagasi mõne uue idee või asjaga ja leian end ülepea tegelemas millegagi, mida üldse ei plaaninud. Nii ongi kõige toredam. Ja vabam. Anna vabaks, anna vabaks, nagu ütleb Õnne tänava Mare, keda lapsed tsiteerida armastavad:)

Et lõpuni ausaks jääda, siis pean tunnistama ühe patu üles. Hommikud ei alga meil õppimisega, vaid "Südameasjaga". Suvel olin mina ja nüüd on Mart selle seriaali kirglik vaataja ja nüüd me siis istume hommikuti ja krõmpsutame ämbrist pirne ja elame kaasa Nicki ja Co seiklustele. Peale seda paneb südametunnistuspiinades koduõpetaja teleka HÄSTI KIIRESTI kinni ja kamandab lapsed ERITI KIIRESTI midagi kasulikku tegema. Ja jookseb ise SUURTE SAMMUDEGA kööki putru keetma.

Õppimisjärg on umbes selline - palju matemaatikat 2. klassi töövihikust, peast ja sekka vihikusse. Õpime 6 rida, see tähendab arvud 6-12-18-24-30-36jne edaspidi ja tagurpidi. Kuni 6ni on read selged. Liidame ja lahutame tekstülesannetes ja vaikselt harjutame korrutamist-jagamist. See viimane on muidugi veel kõige raskem mõista.

Üldiselt on Mart matemaatikas ikka väga nutikas. Mõte käib kiiresti ja ta leiab kiirelt lahendused päris keerulistele ülesannetele. Täna tegime midagi sellist: 1000+100+20000

100 piires surfab ta täiskümnete ja ühelistega suht vabalt, natuke pikema mõtlemisega teeb ka üleminekuga arvutused ära.

Emakeeles peab Mart päevikut. Iga päev paar lauset päeva jooksul toimunust. Tähed on selged ja häälikute pikkust kuuleb ka ilusti. Vahel õpime väiksemaid luuletusi pähe. Tähestikku õppisime (lauluga) ja täishäälikuid (joonistades).

Loodusõpetuses õppisime ilmakaari. Minu isiklik autorooli-metoodika:) No et sõidad lapsega linna poole ja siis loete koos rooli peal põhi-lõuna-ida-lääs jne. Väga hästi jääb meelde.

Inglise keeles on Mardil värvid koos nende juurde kuuluvate nimisõnadega selged. Alustame numbritega.

Käsitöös alustasime kudumisega.
Muusika käib meil siin kogu aeg, söögi alla ja peale, hommikul ja õhtul. Kodus nüüd ju kaks tšellopoissi:) Ja kui hästi läheb, jagab suurem poiss väiksemale õpetustki. Jussile sobib õpetajaamet, aga eks me näe...

Kätgutist ja Kuslapist.

Täna hommikul peale ärkamist läks jutt millegipärast sellele, et millega õmmeldakse inimestel haavu (pimesoolikas, keisrilõige jm) kokku. Mulle tundus, et ma seda ikka kunagi teadsin, aga tegelikult ega ma õieti ei mäletanud küll, et misasi see catgut siis õieti oligi. Igal juhul pakkusin lastele välja, et kassi soolikatest tehtud spetsiaalniit. Musja ütles sellepeale "väkk", sest temal on ju pimesoolt lõigatud. Ma arvasin, et küllap tänapäeval on soolika asemel midagi peenemat, aga mida, see tahab veel selgitamist.

Seepeale hakkasid lapsed arutama, et mis seal inimese sees õieti on - noh, soolikad, maks, kopsud, neerud jne. Haistsin head võimalust pisut haridust pakkuda ja ajasin jala alla. Ning otsisime välja oma inimese keha raamatu, kus kõik ilusti pildi peal olemas.
Peale hingamiselundkonda Musja rauges ja kuna Mart, kes on kirglik pannkoogisõber, oli alustanud taignateoga, siis aitas Musja selle lõpuni viia. Esimesed koogid jäid panni külge kinni ja kohe hullusti. Ma ei suutnud välja mõelda, et miks. Siis ütles Musja, et vaatame kokaraamatust järgi. Ma ütlesin, et no kuule, ma olen 25 aastat pannkooke teinud (jättes täpsustamata ühe esimestest kordadest, kui tegin kooke 7st munast ja vähesest vedelikust, mille tulemusena valmis pannkoogi asemel omlett) - kas sa arvad, et ma ei oska.
Musja aga ajas näpuga järge ja küsis muudkui selliseid ebamugavaid küsimusi, et kas soodat panime (ei), kas vett panime (ei), kas suhkrut panime (ei). Siis panime. Lõpuks ma lisasin omaenese tarkusest veel pisut jahu ja koogid hakkasidki tulema.
Musja oli väga uhke, et tänu temale sellest asjast ikka asja sai.
Kusjuures tegevust võiks tinglikult nimetada integreeritud õppeks. Musja küpsetas (kodundus, käsitöö) ja samal ajal tantsis andunult sambat:) Ikka nii, et tainas pannile ja siis puusi nõksutama, endal pannilabidas püsti peos.

Tegelikult on meil üks väga muusikaline koduõpe. Igaüks pidevalt joriseb laulukest või siis mängib kusagil nurgas pilli või tuleb muusikat plaadilt.
Suure venna Jaagupi puhul on muidugi küsimus, et kas see õudne stiil, mida nende bänd viljeleb (hevi-metall-punk-lisaks), on ikka muusika. Ja selle nähtuse talumine on omaette sallivuse proovikivi kogu perele. Samas - kuidas minna lapse juurde ja öelda - pillimäng lõpetada! kui teine õndsa näoga kitra plõnnib...

Aga tänane päev möödus tegelikult emakese viimase aja lemmiku Voldemar Kuslapi saatel. Kuslap on üks väga pedagoogiline muusika. Mõjub meile kõigile väga reibastavalt ja samal ajal õpetlikult. Tema pajatused meeletust rüütlist, minu südames elamisest, petturlikust naisterahvast, mustamäele korteri hankimisest, jalgratturitest jnejne on lihtsalt suurepärased.
Kui Musja oli jälle linna laulma (tjah, et miks ta peaks seda küll linnas tegemas käima? ahjaa, sotsialiseerumise tarbeks) saadetud, siis tassisime oma lemmiku autost tuppa ja noored panid musa veerema. Hella riietas end Musja lillasse võistlustantsukleiti, pani jalga Musja siidikingad ja ette mustad päikseprillid ja tantsis Kuslapi järgi suurte pöörete ja põrandale prantsatamistega (stiil breaktants segamini valsiga). Mart muidugi ikka ka. Kohutavalt naljakas vaatepilt oli:))
Isegi paks pereema kõigutas end kraanikausi äärel, kuni tundis, et naba nihkub paigast.

Mul on veel unistus, et suurema rahalaeva saabumisel osta kodusse ka Loop ja Joala. Ehkki eelluure plaadipoodidesse ütleb, et Joalat pole ja ei tule. Niuks.

Kas summa sõltub liidetavate järjekorrast.

Mardi sünnipäev on nii lähedal, et annab ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ja Mardi kannatus hakkab katkema. Kui 32 päevaga sünnipäevani oli lihtne leppida, siis 4 päeva sünnipäeva pidamiseni ja 6 päeva päris sünnipäevani ajab iga viieaastase hulluks. Aga arvutamisele mõjub hästi:)
Eile komistas Mart kogemata kombel Türi-vanaema kingituse otsa. Võtsime selle siis lahti ja sees olid veeflöödid. Sellised, mille sisse tuleb vastava kõrguseni vett valada ja siis saab õige kõrguse kätte. Noodid olid ka kaasas, mille järgi lugusid mängida. Oi, me mängisime täna kogu hommiku Old Macdonalds has a farmi.
Aga üldiselt ruulib matemaatika. Hellal on üks pisike varandusekastike (see vasak ja kollane), kus ta hoiab oma kallisasju (emme huulebalsamit ja Jaagupi mobiili jm). Ja Mardil on ka varandusekastike (see parem ja must), kus ta hoiab oma äratulnud hambaid ja legosid ja puhtaid sokke. Ja eile avastas Hella, et tema kastike ON VÄIKSEM KUI MARDI OMA. Ehhee, see ju esimese klassi matemaatika! Seal on ka kõrvuti joonistatud kaks karu ja laps peab ütlema, kumb on suurem.
Matemaatikat tegime täna Musjaga ka. Kuna teemaks on kujunenud kirjalik liitmine ja lahutamine, siis tundus mulle õige aeg rääkida suurtest arvudest ja järguühikutest (nõnda neid küll nimetamata). Noh, ühelised, kümnelised...sajatuhandelised, miljonilised. Mina ütlesin ette ja Musja kribas kirja arvusid näit. 5 498 505 110. Vägev!
Siis millegipärast tekkis vajadus üle korrata üht algklassi matemaatikaõpikute lemmikreeglit - summa ei olene liidetavate järjekorrast. Tegime selle uuesti puust ja punaseks. Ja siis püüdsime ellu viia. Et mis juhul päriselus summa (ehk tulemus) siiski oleneb liidetavate (osalejate, liitujate) järjekorrast.
Musja pakkus, et näiteks ei saa "Rong see sõitis tsuhh, tsuhh, tsuhhi" noote mängida suvalises järjekorras. Siis pole enam sama lugu.
Ja koogitainast ei saa ka suvalises järjekorras kokku segada.
Ja kui ühes toas on varandusehunnik ja on viis inimest, kes tahavad seda endale saada ja neile öeldakse, et kes esimesena siseneb, saab esimesena valida sealt hunnikust - vaat siis on ka vahe, et kes esimesena, teisena jne liitub.
Igal juhul tundus see üks väga eluline teema ja tegi meile palju nalja ja pani fantaasia lendama.

Seoses Reksi tänase silmaoperatsiooniga kerkis päevakorda Hella nuku kõõrdsilma korrigeerimine. Musja tegi seda Mardi uue taskunoaga ja väga osavalt tegi.
Hiljem kirjutas retsepti: "Palun ärge laske enda beebit suurte poiste juurde, ehk Reinu, Jaagupi ja Juhani juurde. Kuna Rein on tiiger, Jaagup on nii korralik vahel ja akab ta silmaga mässama, Juhan on lihtsalt suur. Süüa tohib ainult tablete ja ütlege oma beebile palun, et ta magaks. Allkirjaga toktor Kahula".
Sellest tüdrukust tuleb günekoloog, ma ütlen:)