Sügise lood ja laulud.

Kuidagi on kujunenud nii, et üks kuu ongi meie jaoks paras tsükkel ühte asja ajada. September oli rohkem nagu arvutamise asi. Nüüd on keel ja kirjandus.

Kirjutame tähti ja tähemuinasjuttu, teeme siukseid väikseid sõbralikke etteütlusi, mis Mardile väga meeldivad, sest nende eest on Musja nõus talle hindeid panema.

Siis püüan lugeda iga päev ühe Grimmide muinasjutu, peale mida lapsed joonistavad sellest ühe pildi. Mardi pildiraamid lähevad igal juhul iga korraga aina ilusamaks. Pildid ikka ka!

Ja muidugi loeb Mart ise pidevalt mõnd raamatut. Ja peab päevikut. See viimane on meil traditsioon juba suuremate laste ajast. Ega palju sinna ei tule, paar olulisemat lauset päevast. Näiteks 11.10.09 "TÄNA TULI TORU MEES KOOS KAHE VÄIKSE LAPSEGA JA SIIS LUGSIN LÕVI LÕRI JA JÄNES JASI."

12. 10.09 "TÄNA TULI ESIMENE LUMI MAHA. LÄKSIN ISSIGA LINNA MUUSIKAKOOLI JA LUGESIN KARU MAJA."

Hellake leidis kusagilt meie "Taevase pulma" cd ja nüüd kuulab sealt lugusid. Nii et muudkui üks muinasjutustamine teise otsa.

Siis oleme pähe õppinud mõned väikesed luuletused sügisest, mis meeldivad nii Mardile kui Hellale ja mulle ja loeme neid siis koos massdeklamatsioonis. Ja see on imetlusväärne, kui ilmekalt oskavad lapsed lugeda

"Suvi läks ja sügis tuli

vahtra ladvas süttis tuli

haavad aias punasid

kastan täis on munasid"

jne.

Mardi tšello kõlab aina paremini ja solfedžos oskab ta juba noodivõtmeid joonistada:)

Oktoobri alguses.

Koduõppega on nii nagu Puhhil mesilinnukestega - ei või iial teada. Mina olen loobunud igasuguseid lühiajalisi plaane tegemast. Pikemaajaliselt on meil Mardiga muidugi ühine ilus eesmärk, see on kasvada ja targaks saada:) Aga igapäev on nagu on. Meie tegemised kujunevad päeva jooksul ja ei oska keegi neid ette ennustada. Vahel on mul küll ettekujutus millestki, mida võiks teha või peaks jõudma, aga siis ütleb Mart, et ta tahaks nüüd õue minna ja läheb. Ja tuleb tagasi mõne uue idee või asjaga ja leian end ülepea tegelemas millegagi, mida üldse ei plaaninud. Nii ongi kõige toredam. Ja vabam. Anna vabaks, anna vabaks, nagu ütleb Õnne tänava Mare, keda lapsed tsiteerida armastavad:)

Et lõpuni ausaks jääda, siis pean tunnistama ühe patu üles. Hommikud ei alga meil õppimisega, vaid "Südameasjaga". Suvel olin mina ja nüüd on Mart selle seriaali kirglik vaataja ja nüüd me siis istume hommikuti ja krõmpsutame ämbrist pirne ja elame kaasa Nicki ja Co seiklustele. Peale seda paneb südametunnistuspiinades koduõpetaja teleka HÄSTI KIIRESTI kinni ja kamandab lapsed ERITI KIIRESTI midagi kasulikku tegema. Ja jookseb ise SUURTE SAMMUDEGA kööki putru keetma.

Õppimisjärg on umbes selline - palju matemaatikat 2. klassi töövihikust, peast ja sekka vihikusse. Õpime 6 rida, see tähendab arvud 6-12-18-24-30-36jne edaspidi ja tagurpidi. Kuni 6ni on read selged. Liidame ja lahutame tekstülesannetes ja vaikselt harjutame korrutamist-jagamist. See viimane on muidugi veel kõige raskem mõista.

Üldiselt on Mart matemaatikas ikka väga nutikas. Mõte käib kiiresti ja ta leiab kiirelt lahendused päris keerulistele ülesannetele. Täna tegime midagi sellist: 1000+100+20000

100 piires surfab ta täiskümnete ja ühelistega suht vabalt, natuke pikema mõtlemisega teeb ka üleminekuga arvutused ära.

Emakeeles peab Mart päevikut. Iga päev paar lauset päeva jooksul toimunust. Tähed on selged ja häälikute pikkust kuuleb ka ilusti. Vahel õpime väiksemaid luuletusi pähe. Tähestikku õppisime (lauluga) ja täishäälikuid (joonistades).

Loodusõpetuses õppisime ilmakaari. Minu isiklik autorooli-metoodika:) No et sõidad lapsega linna poole ja siis loete koos rooli peal põhi-lõuna-ida-lääs jne. Väga hästi jääb meelde.

Inglise keeles on Mardil värvid koos nende juurde kuuluvate nimisõnadega selged. Alustame numbritega.

Käsitöös alustasime kudumisega.
Muusika käib meil siin kogu aeg, söögi alla ja peale, hommikul ja õhtul. Kodus nüüd ju kaks tšellopoissi:) Ja kui hästi läheb, jagab suurem poiss väiksemale õpetustki. Jussile sobib õpetajaamet, aga eks me näe...

Mardi esimesed õppimised.

Ega kodus õppimine enne mihklipäeva ikka õiget hoogu sisse saa. Aga natuke ikka üritame. Põhiline on leida mõni impulss, mis lapselt tuleb ja seda kasulikult tarbida. Näiteks tahtis Mart mängida ühel hommikul seda mängu, mida me tavaliselt autos mängime. Noh, et keegi ütleb (kas temaatilise või lihtsalt) sõna ja teine ütleb sõna, mis algab eelmise sõna lõputähega jne.

Mul oli kiire ja nagu ei viitsinud mängida. Aga ta ikka muudkui käis peale. Lõpuks ütlesin, et ok, mängime, aga ühel tingimusel. Sa kirjutad kõik oma sõnad paberile, mina ei vaata, kuidas just. Ja ta kirjutasiki! Terve paberi kribas täis. Ikka üks sõna korraga, siis ütlesin mina uue sõna jne.

Siis leppisime kokku, et pidevalt on lugemisel mõni raamat. Mart loeb praegu "Vahtramäe Emilit".

Ja matemaatikat teeme ikka ka kogu aeg tasapisi. Küll peast, küll vihikus. Samal ajal arvutame, aga harjutame veel ka numbreid ilusasti kirjutama.

Mart arvutab juba suhteliselt suures arvuruumis. Seepärast ostsin talle "Koolibri" matemaatika tööraamatu 2. klassile. Täna hakkasime tegema ja ta oli üsna pettunud, et sellised lihtsad üleasanded on. Samas on see algklassi matemaatika keerulisemaks aetud igasuguse pudi-padi ja vormistamisnõuetega. Neid me ignoreerime. Meie ainult arvutame.

Vormistamine on vanemas vanuses lihtsalt ärafikseerimine ja pole mingit mõtet lapse pead praegu sellega kuumutada.

Arvuridasid oskab Mart vabalt 2,3 ,5 ja 10ga. Võtame nüüd 4 ette.

Inglise keelega alustasime. Värvidega sõnapaarid: black night-white snow, red blood-green grass, yellow sun-blue sky, pink pig-grey mouse jne. Iga päev kordame, vahepeal tema üksi, siis ma ütlen ette ja ta lihtsalt kordab järgi. Mälu töö.

Mart õpib nüüd ka muusikakoolis tšellot. Esialgu meeldib väga:)

Emakeelest.

Lugupeetava õppejõu ja armsa sõbra artikleid ei saa kohe vahel jätta linkimata. Mati kirjutab sedasama, milleni minagi olen jõudunud, et õigekirja õpib laps läbi lugemise ja kirjutamise, mitte läbi ortograafia tuupimise. Minus tekitab sügavat kurbust see, kuidas algklasside emakeeleõpetus on korraldatud. Pudi-padi töövihikutes ja hunnik reegleid. Aastast aastasse korratakse üht ja sama, ainult spiraalimööda keerulisemalt, selmet õppida asja (teoorias) üks kord ja nii, et laps aru saab ja meelde suudab jätta.
Kodus oleme keskendunud etteütlustele ja alles viimasel ajal hakanud teooriaga mõningaid põhimõtteid kinnitama.

Argipäev.

Ma ei tea, kuipalju saab koduõpet planeerida. Või individuaalõppekavva toppida. Või vastupidi - individuaalõpekava koduõppepäeva sisse toppida. Ühesõnaga, meil läheb päev nii, nagu jumal juhib. Kusjuures see on väga huvitav variant, sest kunagi ju ei tea, et kuhu keerab ja mis nalja just saama hakkab.
Üks mis kindel, üle kella 9 (harva ka 9.30) me endil magada ei lase. Kõigepealt tõuseb muidugi Mart, kes laseb kassi aknast sisse ja äratab mindki akna kolina peale. Siis mõne aja pärast mina ja ajan Musjagi üles. Musja ise põõnutaks ilmselt keskpäevani. No on meie tüdrukutel ema unegeenid, mis teha. Hellat me ei ärata, tema hakkab ise 11 paiku ukse vahelt piiluma, kui meil õppimisetöö täies hoos.
Kuna Musja on huvialaliselt äärmiselt hõivatud ja käib igapäev linnas end viiuli, tantsu ja laulu alal harimas, siis ei lase me hommikupoolikust ühtki minutit kaotsi. Kõik kulub õppimise peale. Sageli tuleb hommikusöökki meelde alles enne bussi või auto peale minekut.
Õpime praegu matet, emakeelt ja inglišt. Matemaatikahoog läks Musjal tegelikult juba üle. Emakeele etteütlused ja grammatika on endiselt in, aga kõige südamelähedasem on hetkel inglise keel. Täna muudkui jahvatasime, niimoodi pool unitit läbi, kuni hetkel, kui ma tundsin, et süda läheb nendest pencilitest ja glue-stickidest pahaks, ütles Musja nõrkeva häälega "enam ei jõua." Ja oligi kõik. Näpuotsaga peale veel suurt ja väikest algustähte eesti keeles ja kogu moos.
Ja saatsime tibukese linna solfi ja laulma ja ujuma. Kuna Musjal õnnestus ka Laura endaga laulma meelitama, siis on need laulupäevad tema jaoks suur õnn ja rõõm. Sest sõbraga koos olla on ikka parem kui emmessennida, mida ma nüüd lõpuks ikka olen lubanud. Küll raske südamega, aga parem ikka kui Rate, mobiil ja pangakaart kokku:)

Täna oli kodus ka suurvend Jaagup, kes tundis, et tal pole head koolivormi. Jätsin siis lapsukese koju turguma ja viimset suvehetke nautima. Ta käis Mardiga kalal (üks Mardi kolmest kirest seenelkäimise ja hiirtejahi kõrval) ja hiljem poetas elutoas ube 3 tundi järgimööda. Ja uuris väikestega suurt loomaraamatut, kust nad pidevalt said uusi teadmisi KÕIGE PIKEMATE ja KÕIGE RASKEMATE kalade kohta. Isegi mulle jäi külge teadmine, et säga võib kasvada kuni 5 m pikkuseks.
Suured ja mõistlikud koolilapsed vahel harva koduõppel on vägadegi tore nähtus.

Hella ütles eile tädi Heli küsimusele, et kui vana sa oled - "ma ei tea, aga emme ütleb, et kolm ja pool.":))

Soo-ooper.

Kirjutasime täna kaluri ametist. Sellest, kuidas kõige paremini saab ahvena kätte jää-äärsest veest.

Seoses sellega tekkis Musjal huvitavaid ideid sõnamoodustuse kohta. Koos mõtlesime välja järgmised ilusad sõnad:

soo-ooper

maa-aare (vrd maavara)

puu-uuristaja

vee-eelne

Koduõpe ja 5. klass

Reksi kooli "tagasi istutamine" on sujunud leebelt. Õigupoolest läks ta kooli juba haiguslehe neljandal päeval, ehkki tõend lubanuks olla kodus terve nädala.

Natuke koduõpet osutus muidugi tarvilikuks. Sain targemaks minagi:)

Eesti keeles võtab Pärnu humanitaarkallakuga eliitkool 5.klassis tegusõna pöördelisi vorme. Et Reks sai esimese töö D (3) ja tema kindel tahtmine oli see hinne paremaks parandada, siis hakkasime koos asja uurima.

Tegema, tegemas, tegemast, tegemaks. No problem.

Tegeleda, tegeletav, tegelev, tegelenud, tegeletud. See oli töös vale puha. Kusagilt oli ilmunud -le liide, millega sõna on arusaadavalt lihtsam käänata.

Harutasime nii- ja naapidi, aga ühel hetkel jooksis minu roostes filoogimõistus kokku ja tekitas vormi "tehnud". Sain aru, et õige see pole, aga midagi paremat ka ei tulnud.

Abiks sõbrad-emakeeleõpetajad pealinnast. Kes hoidsid pead käega kinni ja ütlesid, et astmevaheldust põhikoolis käsitleda on liiast ja milleks üldse ja et nemad ainult näitavad lastele, et sellised vormid üldse olemas.

Nojah, eks me pikapeale saime ikka aru, et õiged vormid on nüüd:

teha, tegev, tehtav, teinud, tehtud

Ja siis küsis sõber-emakeeleõpetaja pealinnast, et "ahhaa, aga sa ütle parem -da tegevusnimi sõnast "taotlema"!"

Vot see ülesanne jääb täna blogilugejatele koduseks ülesandeks.

Aga Reks läks järgmisel päeval kooli ja pööras-käänas nii, et sai uue töö A (5+)

Ja siis veel seda, et päev enne kodumaa sünnipäeva andis muusikaõpetaja klassis ülesande kirjutada peast hümni salmid (ilma et seda oleks eelnevalt üles antud või korratud) ja kes ei oska, see saab sugeda. Ei, ikka saab F = nõrga = 2

Reks saigi F.

Selline on see koolielu. Karm, aga halastamatu, nagu ikka ütles meie õppejõud Mati:)

Nuputamisest ja hilisest lugemaõppimisest.

Kui koduõppehommikut ei katkestaks alatasa helisev telefon ja tuhanded pisikesed, kuid elutähtsad toimingukesed, siis oleks õppimine koos lastega lust ja rõõm. Musja on etteütluste, nuputamise, loodusõpetuse ja viiuli lainetel.

Enne tänast ette ütlemist mõtiskles Musja teemal, et tema jaoks on kõige raskem asi, kui ta kunagi kooli peaks minema, see, et ta ei saa tooli peal kronksus istuda. Ta niheleb seal kogu aeg ühele küljele ja teisele ja jalad üles ja üks jalg alla jne. Ja siis kiigub tooliga. Ei saa öelda, et see kõik käekirjale kasuks tuleks ja seepärast ma ikka kutsun teda korrale, kui ilusat käekirja vaja, aga üldiselt lasen kiikuda ja liikuda. Las lapsuke kasvab vabalt:)

Etteütlus oli täna a´la "kurjad haned ajasid aias masseerijat taga" ja "haiged lapsed nägid kuidagi loiud välja". Ikka üks pirn teise otsa. Pole siin miskit.

Nuputamisega läks kehvasti. Kõigepealt jooksis Musjal, siis mul juhe kokku. Sestap palume sõprade abi järgmise ülesande lahendamisel "Neljakümnest poisist mängivad 18 poissi jalgpalli ja 24 korvpalli. 12 poissi harrastavad mõlemat mängu. Mitu poissi ei mängi kumbagi mängu?" Mulle meenus, kuidas kunagi lapsepõlves loetud raamatus üritas tegelane kokku liita jooksvaid meetreid ja ei osanud mitte, sest meetrid ju jooksid. No oli samasugune tunne, et poisid jooksevad eest ära. Või harrastavad.

Loodusõpetuses rääkisime sellest, kuidas looduses on kõik nii kuis on. Pole head, pole halba. Kõik lihtsalt on ja see ongi hea. Tegelikult tahtis töövihik vist midagi muud (millised elupaigad sobivad organismidele?), a meil kukkus selline jutt välja.

Mart esitas Hellale ilmekalt "Mannu jäätise" lugu "Mesimummist". 

Kord pahandas üks kena naisterahvas koduõppe listis, et mis lugu see on, et 5-aastane ei oska lugeda ja kuidas see üldse võimalik on? Ta küsis, et mida te ometi teete nende lastega, kes ei oska viieselt lugeda. Noh, ma ei taht otse öelda, et peidame raamatuid ja ei näita tänava nimesilte, vaid vastasin, et laseme lastel olla ja elada. Nüüd Mardi pealt vaatan jälle, et mida ma siis teen selleks, et ta veel ei loeks. Vastan ta küsimustele numbrite, arvude, suuruste, rahaühikute jm kohta. Poja käib mööda maja, mõõdulint vööl nagu mõõk ja mõõdab kõike. Loeb oma rahakotist sente kokku ja rehkendab, et mitu viielist mahub ühte kümnelisse. Ja mitu kahelist. Ja mitu kahelist ja viielist läbisegi.

Igal õhtul nuiab Mart issi käest "Viplalat". Ilmselt tuleks õige (ja vastutustundlise) stsenaariumi korral tal käed kinni siduda ja öelda, et meie sulle ei loe, loe ise. Kuni mees hakkaks lugema. 

Nujaa. Tegelikult ta natuke ikka tähti tunneb. Umbes nagu Pipi. Eriti neist oma lõbusat elu häirida ei lase:)

Läks jälle lahti!

Tegelikult sõltub kõik vaatepunktist. Võib kurta ja kaevelda selle üle, et üks suur tuba vaja asjadest tühjaks kanda, aga võib seda võtta ka kui võimalust see tuba ära koristada. Sorteerida asjad vastavalt kasutustihedusele ja vajalikkusele, samuti on hea põhjus mööblit nihutada, kui seda nagunii nihutada tuleb. Ja kardinad tuleb ka ju ära pesta, kui need nagunii eest võetakse. Ja selle suuremat sorti puhastustöö kõigus võib siis ju ka põranda välja vahetada.

See on nagu "Ohh ja Ahh matkateel". Hetkel oleme otsustanud Ahhid olla.

Aga muidu on tore, et kool jälle algas. Suured lapsed on linnas kasvatus- ja haridusasutustes ja väikestel lõbu laialt keset kaost. Meie vana-Juhan on nüüd suisa otsapidi linnamees, kuna üürib endale paaril ööl nädalas väikest voodikohakest ühes majutuskohas. Iseseisvub elumere laenetes:)

Musja teeb jälle usinasti etteütlusi. No kohe tuleb ligi ja nõuab. Elementaarne õigekiri tundubki nüüd üsna käpas olema, nii et liigume vaikselt etteütluste poole a´a "haohunnikul hüplesid harakad". Siuke raamat  on olemas lauseteks, mida ükski normaalne inimene vabatahtlikult välja ei mõtle:) A kulub ära, kui lapsed eliitkooli tahavad minna või ülikooli või muidu keelesõbraks hakata.

Suurte kolimistööde käigus ujus meie lõpututest materjalidest välja ka üks komplekt 3. klassi loodusõpetuse õpikut  ja töövihikut.

Ma ise ka imestan, et mispärast need küll on saanud ostetud, aga õnneks tundis Musja nende vastu erksat huvi ja kirjutas kaks päeva jutti töövihikusse, kus asuvad koera saba ja kere ja kus lillel vars. Ja kuidas lill oma juurekestega mullast saab vett ja toitaineid jne jne. Pisut hätta jäi ta küsimusele "mille moodustavad sarnased liigid?" vastamisega, aga ma soovitasin selle tarkuse sinnapaika jätta ja oodata, kuni aeg ise arutust annab. Nende liikide ja organismide osas:)

Reedel oli Musja õnn täielik, sest meile saabus külla tervelt 3 armsat Meeli-tüdrukut. Tibid ajasid oma tibiasju ja lõpuks õnnestus Musjal end nende poole külla kaasa pakkida. Natuke sotsialiseerumist nagu see meil ikka kombeks on.

Hea tädi Margit saatis meile kaks toredat uut plaati, mille järgi Mart ja Hella said tantsu keerutada.

Tram Kuul

Peale ärkamist viltis Musja sellise päkapiku. Õhtul tegi veel paar tükki.
Siis mängis viiulil natuke "Kuusepuud" ja siis pudru kõrvale vaatas inglise keelt. Et seal viimase uniti töövihiku harjutuses ikka paar ülesannet tegemata. Ma ütlesin, et no võiks ju ikka lõpuks üle selle koera sabaotsa ka saada. Kuidagi nagu parem tunne, kui asi lõpetatud, onju. Musja oli nõus ja asus asja kallale. Ja kui sai need tehtud, siis oli hoog nii sees, et tegi järgmisest unitist kah veel pooled harjutused ära. Ei saanud pidama:)
Mina istusin kõrval ja parandasin hääldust ja lasin edasi-tagasi tõlkida ja kogu see aeg istus Hella mul süles ja mängis Musja pinalist pliiatsitega. Need oli tal mingi tegelased, et mitte öelda nukud. Ja siis need pliiatsid rääkisid omavahel "Pane koduriided selga!", "Hakkame mängima, lapsed!, "Tere, tüdrukud!".
Siis otsisime veel jõululuuletusi. Meil on need toredad lasteluule valimikud, kust leiab luuletusi iga ilma jaoks. Musja leidiski igasuguseid. Luges Hando Runnelit ja Jaan Kaplinskit. Ja näärisalme ja muidusalme.
Ja lõpuks tegi lastele palju nalja see, et nad hakkasid oma nimesid tagurpidi lugema ja ütlema. Musja sirutas Mardile käe: "Tere, mina olen Atsugua Eiram Kuul" ja Mart ütles, et tema on lihtsalt Tram Kuul. No ja Hella oli muidugi Atram Alleh Kuul.
Pärast autos, kui linna poole sõitsime uuris Mart, kas päikeseid on rohkem kui üks? Ja kui on, siis kui palju? Ja kuidas siis ikkagi niimoodi, et osad inimesed on all ja ja ei kuku maakeralt maha? Ja kui kaugel on lõputus?
Üks tark jõuab rohkem küsida, kui üks loll vastata:)

Tehete järjekorrast.

Mardi une ja ärkamise rütm on nihkes umbes miinus 2-3 tundi. Ta ärkab kukega ja siis õhtul hakkab 7-8 paiku unejuttu lunima. Ja nii tasapisi jäävad hommikud ja õhtud aina varasemaks. Plikad põõnutaks poole päevani ja mina muidugi koos nendega (huvitav, et unearmastus pärandub naisliini mööda). Aga kohusetunne sunnib takka ja nii me ajasime täna ka jala alla juba enne 9. Mart kargas juba ringi, mängis suupilli ja nõudis memoryt. Suupillimäng tuleb tal päev-päevalt aina paremini välja, lool on rütm ja viis täitsa olemas.

Teisipäev on õudne päev. Pakkida asjad, maksta võlg relvameistrile, rautada hobune. Sööta kits, kütta ahi, harida lapsed. Kitse on soovitav ka lüpsta, lisaks toita kanu, pliit tahaks ka kütmist ja lapsed putru. Ikka Musja tatart ja Mart kaerahelvest. Hella sööb algul üht, siis teist. Täna oli mees käskinud ka liha praadida, mida Kiur meile nädalavahetusel saatis. Seda kõike ikka oli. Ühes teadmisega, et kell 12 löövad kellad ja peame linna poole startima.

Siis lisandus suupillile viiul. Pealik sundis suupilli vaikima.

Siis süvenes Musja tehete järjekorra maailma. Korrutustabel tahtis meenutamist, aga tuli küll. Isegi jagamine, mis on tunduvalt raskem kui korrutamine. Aga lohutasin teda, et jagada ongi raskem kui kokku krabada. Olgu elus eneses või matemaatikas.

Aeg-ajalt ma lähen närvi, kui ta mulle tõelise blondiininäoga otsa vaatab ja mõtiskleb, et kas 8*7 on 94 või pole. "Mõtle, inimene, mõtle!" A siis tuleb jälle sellise ülesande õige vastus, mida oodatagi ei oska. 

Siis avastas Musja, et käes jõulusalmide õppimise aeg. Ta leidis lasteluule antoloogiast hulga ilusaid salme, millest kaks vihikusse jäädvustas ja pähe õppis. Üks oli dialoog "Täheke". Musja tegi ettepaneku, et nad võiks seda Mardiga koos jõuluvanale esitada, aga Mart otsustas olla häbelik ja ei tahtnud õppida (ilmselt kujutas end elavalt ette jõuluvana põlvel). Pärast hüppasid Hellaga voodis ja karjusid mõlemad "täheke, täheke, kas sa magad?". Ja veel hiljem avaldas Mart soovi see luuletus siiski selgeks õppida.

Kell 11.45 avastasin, et pea pesemata. Siis avastasin, et hommikusöök söömata. Ja siis, et ma lähen kohe paanikasse. Käed krabasid juustuleiba, suu lonksas külma teed, märjad juuksed tilkusid teesse ja Hella ruigas, et teda tohib ainult emme riidesse panna.

Vihkan kiirustamist ja püüan seda aja hoolika planeerimisega vältida. Aga ikkagi ja alati sekkub faktor x lapsukeste kakahäda või kadunud salli või muu anomaalse nähtuse näol.

Ja jälle olime autos ja kihutasime linna. Arenema ja sotsialiseeruma.