Ikka vanad ametid.

Kuna Musja tahab varsti Tartusse klassile külla minna, siis otsustas ta teha vanade ametite intensiivskursuse. Nõnda me oleme siis tegelenud järjest viljalõikuse, leivaküpsetamise, kehakatete, riidematerjalide, õmbleja, ketraja, rätsepa ja metsalangetamise tööga. Eks olemas on veel palju seppasid ja mesinikke ja tünnimeistreid ja kõiksuguseid ametmehi, kõigest me ilmselt rääkida ei jõua. Aga see kõik on nii tore ja huvitav, et ega tea ka, äkki natuke jõuame isegi veel peale Tartus-käiku.

Ostsin lastele maailma parimad Stabilo värvipliiatsid (18ne pakk, meil läheb neid nagu leiba) ja nüüd on jälle lausa lust joonistada. Isegi Hella tegi täna paar peajalgset:)

Blondiin ja tema teadmised:)

Vanad ametid on jõudnud omadega inimese kehakateteni. Rääkisime sellest, et milleks üldse inimesele kehakatted ja millised osad katmist vajavad ja mis ilmastik vajab millist katet. Ja et seoses millega ja millal tekkis inimestel vajadus toasusside ja trussikute järgi.

Siis jõudsime materjalideni, et millest siis inimesed on endale tarvilikke asju meisterdanud. Noh, muidugi olid loomanahad külma ja tuule eest. Nii jalavarjudeks kui kerele sooja andma. Aga kui kliima oli soojemapoolne, siis tuli appi võtta materjal kustkohast?

Emme "Loomariigist oleme juba rääkinud, et nahad ja vill. Aga kust veel saadi kehakateteks vajalikku?"

Musja mõtleb "Eee..."

Emme "No mõtle, loomariik oli ja veel on...?"

Musja (õnneliku ärtundmisega) "Linnuriigist!!"

Emme "No ei tea, mis rõivad sealt linnuriigist siis tulid?"

Musja "Noh, sellised ilusad suled ja..."(näitab õla peal, kuidas sulgboa võiks teda ehtida).

Pikkamisi jõuame ikka taimeriigi saaduste ehk puuvilla, lina, kanepi, aga ka puurkoorte ja isegi nõgesteni.

Siis otsin kapist siidisalli ja küsin, et mis materjal see on. Musja arvab, et puuvill see pole. 

Emme "Jaa, mis riigist see siis on?"

Musja (väga targalt ja teadlikult) "Muidugi HIINAST!"

Emme "Hiinast muidugi ka, aga ma pidasin silmas seda, et mis loodusliku algupäraga ta on. Et kas taimeriigist, loomariigist või...?"

Musja "Oota, ma tean küll. Mingid teod olid vist...Jah tigude riigist."

Pikapeale tuvastasime tigude asemel küll siidiussid, aga nende täpsem uurimine jäi homseks.

Aasta esimese kuu lõpp.

Saimegi Reksi tagasi:))

Käib ringi ühesilmalisena nagu mereröövel, aga õnneks on paranemine ja taastumine silmnähtav. Nüüd teeme pisut suurendet koosseisus oma koduõpet. Õpime Reksiga eesti keele käändeid ja vene keele sõnu, noh kõike seda, mida suuliselt teha annab. Et ikka klassile järele kapata. Tal on sel nädalal "sinine leht" ette nähtud, aga juba räägib kooliminekust. Et istub seal siis vabakuulajana. Eks me näe.

Musjaga oleme jõudsalt vanu ameteid uurinud. Oleme oma "viljaistutamisega" jõudnud viljakoristuseni. Ühes teemaga sõitis sisse pühakute-teema. Talurahvas alustas viljakoristusega ju Lauritsapäeval, mis on päev enne Musja sünnipäeva augustis. 

Edasi veskitest ja käsikividest ja leivaküpsetamisest. Minu isiklik veike pedagoogiline leiutis - muinasjutu "Vaeslapse käsikivi" ettelugemine passis konteksti nagu rusikas silmaauku.

Oma stiili näide koolitunnis istumisse loovalt suhtumisest:)

Ja siis tegime leiba. Ökupoest ostetud valmis segust, a mis siis. Ikka oma ja hea:)

Egiptusest ja leiva hingest.

Täna hommikul avastas Hellake uue lapsekandmisviisi. Et seo vööle vöö ja pista laps sisse. Ja siis hoia igaks juhuks tal kätest kinni, et ta maha ei kukuks. No ütleme siis nii, et suurema lapse puhul, kes juba kaela kannab, on see hädapärast täitsa kobe variant.
Aga Musja sain lõpuks laua taha, ehhee:) Rõhusin ikka vastutustundele lõpetamata tööde ja vana-aasta-asjade suhtes ja nii ta siis (suhteliselt rõõmsa meelega) alistus ja tõi vanade ametite vihiku. Oleme jõudnud viljakasvatuse teemani. Lugesin lastele raamatut "Maailm püsib viljateral", mis on üks tänuväärt teos. Kui kõrvale jätte pisuke nõuka-aegne paatos ja ideoloogia, siis ütlemata asjalik ja põhjalik teemakäsitlus. Seal alguses on juttu vana-Egiptuse põllupidamisest ja Niiluse üleujutustest. Noh, meie jaoks päris eluline teema, sest meie Reiu jõgi tavatseb ju ka kord paari aasta jooksul üle ujuda, nii et kaldaäärsed majad, kuurid ja laudad upuvad.

Siis muidugi kaldusime vaaraode ja püramiidide ja muumiate sohu ja lapsed muudkui küsisid ja Musja muukui õhkas, et "issand, kui põnev" ja mina tundsin, et kõikidele küsimustele vastamiseks peaks mul koduõppe edukaks sooritamiseks olema tagatoast võtta lp Sergei Stadnikov.
Egüptoloogiast jälle tagasi viljanduse juurde tulles võisime nentida toredat kokkusattumust. Paar päeva tagasi toodi meile kingituseks üks "poolelus" asi, nimelt "Jeruusalemma leiva juuretis". Seda tuleb meil siin nüüd hoida ja putitada, kuni tast leiva saab küpsetada. Ja oma raamatus jõudsime ka just selleni, kuidas kunagi võinuks välja näha juuretise avastamine (leiutamine?). Noh, et sattus see taigen soojaga käärima ja siis hakkas kerkima ja oma elu elama. Igal juhul vaadates oma juuretist saime sügavamat mõistmist ka Vana-Vene vanasõnast: "Pea meeles, et leib on elus: jahu on tema keha, aga juuretis hing."

Neljapäev.

Täna astusime vanade ametite asjas jälle sammukese edasi, pannes kirja kõik eelnevalt räägitu.
Ja loomulikult sama ka pildi kujul.

Tegime veel ka matemaatikat, täpsemalt korrutustabelit. Üldiselt tundub, et nüüd ongi see hetk käes, kui võib öelda, et Musjal on korrutamine selge. Jagamine ikka ka, aga see tahab pisut rohkem mõtlemist.

Mart sai õhtupoolikul Aksi basskitarri kätte ja rokkis kohe mõnuga.
Üldiselt erutab Mardi meeli viimasel ajal kõige enam saabuv agent. Jaajaa. Mis see on, mille kohta Mart küsib, et "oot, mitu päeva agendini jääb, kas kaks või kolm?"?:)

Nädalaalgus.

Hommik algas füüsikaeksperimendiga. Eile sügavkülma pandud veeklaasid keerasime ümber ja meelitasime jää välja. Ilus oli. Mullid sees ja külm. Panime kolm sellist mullijääd teekannu ja tegime endale teed. Väga hea tee oli:)

Nädalavahetusse jäi Musja 39,3 palavik ja seetõttu mõtlesime natuke luuserdada. Aga ei tulnud selle välja miskit. Musja ütles, et temal pole häda midagi ja et võiks nüüd ikka midagi teha ka.

Rääkisime siis elamutest. Püstkodadest, savionnidest, puujalgadel hüttidest, igludest. Natuke ka palkmajast, kus ise elame. Ja kõik need tundusid mõnusad. Eriline menuk oli muidugi džunglis puuokstesse ehitatud onn. Sinna läheksid lapsed kohe.

Siis tegime matemaatika tekstülesandeid. Esimene oli umbes selline, et "5 saia maksab 20 krooni. ema ostis samapalju kooke ja maksis 60 krooni. palju maksis üks kook?". Musja keerutas pliiatsit nii ja naapidi ja ei saanud asjast kinni. Siis joonistasime kogu pildi üles ja ta muidugi mõistis kohe. Eks niimoodi kipubki matemaatika olema, et vastus ja mõistmine tulevad kiiremini kui lahenduskäik paberil.

Aga siis hakkas jooksma. Musja lahendas veel 4 ülesannet ja oleks edasi teinud, kui poleks hakanud saatuslik tantsusaade:) Ikka koos kudumisega.
Ps. täna leidsime matemaatika töövihiku kahelt leheküljelt kolmes (3!) ülesandes trükivead ehk ülesanded, milles oli valesti antud lähteandmed või mida lihtsalt ei saanud lahendada.

Valge kolmapäev.

Täna alustasime siis pidulikult teemaga, mis mul juba pikka aega meeles mõlkund ja mis kuulub waldorfkooli 3.klassi teemade hulka. Vanad ametid.  Rääkisime tulest, sellest, kuidas inimene ilma tikkude ja tulemasinata tuld sai. Musja pakkus, et küünlast, laavast, päikesest, kuumusest. Lõpuks meenus, et õige jah - pikselöögist võib ka tuli tulla. Kujutasime siis ette seda "vanaaja inimest" (püüdsin mitte mõelda Atlantise ja Lemuuria arenenud tsivilisatsioonidele ja sellele, kui piiratud on meie teadmised sellest "vanast ajast"), tema elu ja olemist. Sellest, kuidas on elada võrdsena loomade hulgas. Ja milliseid eeliseid andis tuli inimesele. Valgus, soojus, toiduvalmistamine. Küpsenud liha kohta ütles Musja, et see väkk ja et miks nad kartuleid ei praadinud.

Siis mõtiskles natuke nukra moega, et küll neil seal koopas võis ikka igav ja kurb olla. Pakkusin, et kui mõtleks hoopis niipidi, et inimesed olid selle eluga kohanenud, nad polnud ju tulnud mugavustega kodudest metsa koopasse, ja seetõttu oli nende elul ehk hoopiski mingeid eeliseid meie omaga. Lihtne ja pretensioonitu, kui esmatarbed rahuldet. Musjale meeldis mõte, et lapsed olid kogu aeg vanematega, õppides neilt eluks vajaminevat ja ei mingit kooli. "Oh, miks meil need koolid peavad olema. Kes mõtles kooli välja?" Rääkisin arengust ja linnastumisest ja ttr-st ja sellest, et vanematel tekkis vajadus kodust lahkuda ja seetõttu tuli ka lapsed kuhugile ära orgunnida. Nojah, selline kurb jutt ja ei oska mina selles asjas ilu näha:(

Järgmise asjana küsis ta, et ei tea, et kas nende koopainimeste hulgas ka prouasid oli ja et millised nende soengud võisid olla. Ja et kuidas nad üldse juukseid lõikasid. Ütlesin, et ilmselt eriti ei lõiganud ja üldse on karvkate ju soojapidamise seisukohalt ainult tervitatav nähtus. "Hmm, kas siis naistel olid habemed ka?". 

Siis kirjutasime ja joonistasime. Pilt pikselöögist koos loomariigi esindajatega:)

Siis otsisime jälle jõululuuletusi. 

Leidsime hoopis ühe ema-luuletuse. Lugesin Mardile (umbes) "kui on e ja m ja a, siis saame kokku...mille?" Mart mõtles "e-m-a, aa EMME!"

Siis inglise keel. 6ndas õppetükis on küsimusele vastamine a´la "Are you happy?" ja õige vastus ja või ei. Avanes taas võimalus omadussõnade olemus meenutada. Et missugune? Siis õppisime neid veel lisaks (angr, sad, sleepy jne) ja lõpuks konstrueerus küsimus "Are you big, strong, beautiful ja hungry?", "Yes I am":)

Õppimine peab olema fun, nagu ütles kord Õpetajate Lehes Juhan Kivirähk.

Siis hakkas Mardike taas küpsetama. No ei saa käsi vaka all hoitud. Ja lisaks kohupiimakoogile sündis uus hõrgutis. "Mardi maiuspala" - võta üks soolatud pitsaatsiapähkel, puhasta korralikult, kasta kohupiimakreemi sisse ja söö. Mmm!
Veel pisut hiljem andusime oma koduõppe teisele kallakule - sünnituseteemale. Vahtisime you tubest sünnitusvideosid. No kui Musjast, Mardist või Hellast ämmaemandat ei saa, siis ma söön oma mütsi ära. Kuna vaadeldavad lõigukesed keskendusid just lapse väljumishetkele, siis sai isegi Mart väga ruttu aru põhipointist - last ei tohiks sikutada, suhu ei tohiks voolikuid toppida ja naine ei tohiks hullusti karjuda. Ja kui mõni neist asjust siiski juhtus, oigasime kooris. Ja tublid sünnitajad said kiita:) 
Ja siis hakkas sadama. Valget lund, mida ma ei salli, sest see tähendab külma ja pimedust ja mis on ometi nii sulnis, et tema ilu vastu ei saa. 

Oh häda, et see kevad ka nii kaugel peab olema.